B.M: Reedel sõitsime Tallinna ja olime üsna veendunud, et oleme paari päeva pärast tagasi. Järgneva nädala neljapäevaks ootasime külalisi Soomest ja pidime neid majutama. Üllatuseks endilegi olime pealinnas pisut üle nädala.
S.H: Üritasime õpetaja soovitustele toetudes enne saadet erinevaid raamatuid lugeda, aga tegelikult ega loetust otsest abi olnud. Edu saladus peitus pigem loogikas, kiiruses ja taiplikkuses. Oluline oli leida küsimus, vihjed ja välja nuputada vastus.
B.M: Sealjuures oli päris keerukas eristada, kas leitu on parasjagu vihje või osa vastusest, kui küsimust näiteks polnud veel teadagi. Nii tekkis mõnikord paras plinder, kus ei saanud enam millestki aru.
V.K: Saade ise on väga mänguline ja samas ka efektiderohke. Kohapeal tuli näidelda, näiteks niisama maha kukkuda. Nüüd telerist vaadates, kui taustal lööb välku ja käivad paugud, tundub see päris realistlik.
B.M: Meil paluti kanda tumedat riietust. Lisaks anti saate poolt spetsiaalsed vestid, kaelapaelad, kätised, säärised ja mütsid. Võttepaigas oli suhteliselt külm, nii ei värisenud me ainult vaprusest. Vestitaskuid täitsid juhtmed, saatjad, akud – hõlmad rippusid põlvini ja käisime ringi nagu teetöölised.
S.H: Saate küsimused olid väga rasked ja neile vastamisel ei eeldatudki ülisügavaid teadmisi, vaid oskust otsida vihjete abil lahendus. Ka esimese saate teemast teadsime loomulikult Juhan Liivi, aga mõiste liiving oli sendi tundmatu.