Keele vägi

Edukad Võru Keeleväelased Veiko Kuusk, Berta Mürk ja Sigrid Habe.

Näitlejatest produtsentidetandem Mait Malmsten ja Anti Reinthal on raskel ajal ränka ohtu tajudes kokku kutsunud Vanemate Kogu (Ita Ever, Jarek Kasar, Margus Saar, Tõnis Mägi ja Karl-Martin Sinijärv.) Nende valvata olnud Kuldne Amulett, mis hoiab me emakeelt mandumast, on ühtäkki kadunud. Seda saadetakse otsima Valitute Vägi – kartmatud kolmikud 14 erinevast Eesti keskkoolist. Ülla eesmärgi nimel on Rahvusringhäälingu ekraanidel (laupäeviti kl 18 ETV) võitlemas ka Võrumaa Võimas Kolmik: Berta Mürk, Sigrid Habe ja Veiko Kuusk.

Vestlesime Kreutzwaldi Gümnaasiumist 10B klassi keelerüütlite ja nende kirjanduse õpetaja Eha Tammoga meedia ja kirjanduse teemadel.

Berta Mürk: „KEELE VÄGI“ on kirjandusel põhinev telemäng, kus kaks võistkonda ei istu mitte laua taga ja ragista ajusid, vaid 15 kooli triod püüavad erinevates „maailmades“ esmalt leida sinna peidetud ülesanne ja siis see lahendada.

 Eha Tammo: Võru lapsed sattusid mängu seetõttu, et nad olid ise väga aktiivsed ja tahtmist täis. Sügisel potsatas emakeele õpetajate kirjakastidesse üleskutse mängus osalemiseks ja kuna mina olin saanud just uue klassitäie noori, kes tundusid väga andekad, tahtsingi vaadata, mida nad endast kujutavad ja tegin ettepaneku eelvoorus kaasa lüüa. See kolmik hakkas sellise hurraa ja hooga kirjandeid kirjutama, mida vaid väga harva juhtub. Teemaks oli „Raamat – vanaaegne mõnuaine.“

 Sigrid Habe: Kokku osales kirjandiga 45 kooli, välja valiti 15 parimat. Võtted toimusid Kultuurikatlas ning kaua seal olla tuli, sõltus sellest, kas võistlesid hästi või langesid välja ja sõitsid koju. Me ei tohi saate põnevuse huvides rääkida kaugele me jõudsime. Piisavalt kaugele...

 Veiko Kuusk: Elasime kõik koos Viru Hotellis, väga luksuslik. McDonalds otse akna all, mis sa oskad veel tahta. Vabal ajal käisime ka kinos ja kolasime poodides.

 E.T: Neil läks seal esialgu arvatust oluliselt kauem. Enamus osalejaid olid vanemad, vaid Võrut ja Tallinna 37.KK esindasid kümnenda klassi õpilased. Seda rõõmustavam oli iga järgneva päeva lõpus lugeda sõnumit, et nad ei tule veel koju, sest said ikka edasi.

 B.M: Reedel sõitsime Tallinna ja olime üsna veendunud, et oleme paari päeva pärast tagasi. Järgneva nädala neljapäevaks ootasime külalisi Soomest ja pidime neid majutama. Üllatuseks endilegi olime pealinnas pisut üle nädala.

 S.H: Üritasime õpetaja soovitustele toetudes enne saadet erinevaid raamatuid lugeda, aga tegelikult ega loetust otsest abi olnud. Edu saladus peitus pigem loogikas, kiiruses ja taiplikkuses. Oluline oli leida küsimus, vihjed ja välja nuputada vastus.

 B.M: Sealjuures oli päris keerukas eristada, kas leitu on parasjagu vihje või osa vastusest, kui küsimust näiteks polnud veel teadagi. Nii tekkis mõnikord paras plinder, kus ei saanud enam millestki aru.

 V.K: Saade ise on väga mänguline ja samas ka efektiderohke. Kohapeal tuli näidelda, näiteks niisama maha kukkuda. Nüüd telerist vaadates, kui taustal lööb välku ja käivad paugud, tundub see päris realistlik.

 B.M: Meil paluti kanda tumedat riietust. Lisaks anti saate poolt spetsiaalsed vestid, kaelapaelad, kätised, säärised ja mütsid. Võttepaigas oli suhteliselt külm, nii ei värisenud me ainult vaprusest. Vestitaskuid täitsid juhtmed, saatjad, akud – hõlmad rippusid põlvini ja käisime ringi nagu teetöölised.

 S.H: Saate küsimused olid väga rasked ja neile vastamisel ei eeldatudki ülisügavaid teadmisi, vaid oskust otsida vihjete abil lahendus. Ka esimese saate teemast teadsime loomulikult Juhan Liivi, aga mõiste liiving oli sendi tundmatu.

 E.T: Välisele mängulisele vormile vaatamata võib esimese saate põhjal järeldada, et küsimused on väga rasked ja nende vastust teavad vaid eriala spetsid. Andekas inimene ei peagi kõike teadma. Piisab, kui teada, kust järgi vaadata või otsida.

 B.M: Avasaate põhjal ei maksaks siiski veel väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest kõik „maailmad“ olid väga erinevad. Me olime seal noorimate seas ja seetõttu läks üks tuba meile näiteks väga hästi peale. Ühe väga raske küsimuse vastust teadiski korraldajate sõnul Eestis vaid tosinkond inimest, aga kõike andis vihjete abil välja nuputada.

 S.H: Autasuks saate võitjetele saadetakse nad Siberisse. Kevadvaheajal saavad nad nädalajagu päevi tutvuda sealse väikse külaga, kus on siiani säilinud Eesti keel ja kultuur.

 V.K: Kõigile, kes tulevikus peavad plaani mõnes taolises saates osaleda, oskame soovituseks jagada eelkõige pealehakkamist. Kindlasti tasub proovida. Taolised kogemused on samavõrd haruldased kui õpetlikud. Esinemishirmuks või telenärviks ei jätkunud meil aega. Ruumis tegutsedes haarasid sündmused niivõrd endasse, et unustasid kaamerad ja kartuse. Meid tunnustati ja julgustati, nii tundsime end igas järgmises toas üha vabamalt.

 E.T: Need noored siin on igas mõttes motiveeritud ja väga aktiivsed – eeskuju, millest võiks nakatuda paljud. Gümnasistide üldise lugemuse peale ei saa käsi plaksutada aga kuna raske vene kirjanduse osakaal on aastatega kohustuslikus lektüüris vähenenud ja Eesti ning väliskirjandussse lisandunud ka sellist, mis noortele huvitavam tundub, on neid ka lihtsam lugema suunata. Teleris või kinos tuuakse kõik kandikul kätte: näed ja kuuled kellegi nägemust loost. Raamatut lugedes, toimub kogu kujutlus aga lugeja peas, jättes rohkelt ruumi fantaasiale. Proovige!