ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid Tiit Made näitel: vettinud kommar tahab koju

Arkadi Kurski pilt sirbi ja vasara kasutusvõimalustest

FOTO: Arkadi Kurski

Juku-Kalle Raid kritiseerib vanade kommunistide ja julgeolekutöötajate meeleheitlikku soovi anda märku, justkui oleks just nemad meid vabaks «mänginud». Tiit Made kirjutas äsja isegi sellekohase nõretava loo, kus kurdab, et parteilaste teeneid tunnustada ei taheta. Ometi on see kõik küüniline, kommunismile omane jura.

Vanad kommarid ronisid kõigepealt nagu pihutäis lutikaid välja seinapragudest, kui presidenditoolile potsatas seltsimees Arnold Rüütel, «sirgeselgselt», «lokkide lehvides» – just sellise näoga, nagu temast proovisid ettekujutust tekitada kaasparteilased – käis Moskvas Eesti eest seismas, et napilt oleks ära küüditatud või niisama peldiku taga maha lastud. Unustades, et just sm Rüütel teatas: «Ei mingit tagasipöördumist kodanliku Eesti juurde!»

Lenini ordeni kavaleri (1971) Rüütli taastulekust said jõudu kõikvõimalikud kolhoosipartorgid, kes uskusid, et aeg selg on sirgu lüüa ja heita endalt ERSP ja Isamaa ahelad. Õnneks oli periood lühike.

Jõudu said kõikvõimalikud kolhoosipartorgid, kes uskusid, et aeg selg on sirgu lüüa ja heita endalt ERSP ja Isamaa ahelad.

12

Nüüd aga üllatas tõsiselt riigialam Tiit Made, kes kirjutas Päevalehes, kuidas NLKP-laste kritiseerimine ja nende osa pisendamine Eesti iseseisvumisel on kade pahatahtlikkus. «Tänu endistele NLKP-lastele on ju Eesti vaba,» hüüatas Made. «Nad on eesti rahva kangelased ja neid võivad kommunistideks nüüd ja edaspidi sõimata üksnes ja ainult need kodanikud, kes otsustavatel hetkedel põõsastes peitusid ja poliitilistest aktsioonidest kõrvale hoidsid.»

Täiesti hämmastav mula.

«Mis kasu on tundmatust vabadusvõitlejast rahvale?»

Selles loos ja kuvandis on vildakas kõik – algusest peale. Made vastandab nimelt üsna üheselt kõiki komparteisse kuulunud «kangelaslikke vabadusvõitlejaid» ja mõttetuid dissidente, nagu Heiki Ahonen, Lagle Parek, Mart Niklus, Tiit Madison jpt, kellest ei olnud mitte midagi kasu. Nad võisid ju paarikaupa oma mõttetut iseseisvusemula, okupatsiooni- ja inimõiguste-bullshitta ajada, aga tõelised tegijad olid seltsimehed parteilaste ridadest.

«Tegijad» olid parteilased, sest kedagi muud pumba juurde ei lastud. Ning mingid isehakanud katlakütjad või võdisevad intelligendid Emajõe Minski (Tartu) kallastelt ainult segasid neid.

12

Kuulake Made pateetilist prääksatust: «Sügaval nõukogude ajal said mõnikümmend rahvale tundmatut vabadusvõitlejat endale kindlustada tasuta söögi, joogi ja magamisaseme ning näruse töö kuskil okastraadi taga püssimeeste hoolika valve all. Mis kasu oli seal olemisest rahvale?»

Made osundab, et juba puhtalt Nõukogude Liidu ülesehituse tõttu said «tegijad» olla ainult parteilased, sest kedagi muud pumba juurde ei lastud. Ning mingid isehakanud katlakütjad või võdisevad intelligendid Emajõe Minski (Tartu) kallastelt ainult segasid üldplaani, kus kodumaised kommarid «õõnestasid parteid seespoolt» ning valmistusid taas kätte võitma vabadust. See on täiesti arulage soga, seltsimehed!

Niisiis võime me kirjutada korstnasse kõikide nende inimeste järjekindluse, vaimutöö, hirmu, elu ja vabaduse kaalule panemise ning okupatsioonivanglas vireletud aja, kes julgesid objektiivsele reaalsusele tähelepanu juhtida.

Parteilase mälupeetusest

Seltsimees Made unustab ühe põhilise tõsiasja: sel ajal kui vanemad ja noorkommunistid möllasid komsomolikoosolekutel, tõstsid aktiivsust, kutsusid üles töövõitudele, sõitlesid kodanlike ilmingute kallal, noomisid parteitut intelligentsi, pidasid kõnesid nõukogude rahva rahuarmastavast riigist ning jälitasid – põlev tikk hammaste vahel – pimeduses ideoloogilist vaenlast, leidus alati inimesi – ja neid oli sadu tuhandeid, enamus! – kes selle jamaga kaasa ei läinud. Kõik ei saagi olla nii «hullud» ja kindlad, et oma vabadus nõukoguliku sigadustest küllastunud süsteemi vastu panti panna, aga ka ladvikuga mitte kaasa minemine on siin meelsuse avaldus.

Ja praegu lööb Made Eesti rahva kolmeks: üllad parteilased, mõttetu mass ning mõnikümmend põrutada saanud ullikest, kes jahusid midagi Molotovi-Ribbentropi paktist.

12

Ja praegu lööb Made Eesti rahva kolmeks: üllad parteilased, mõttetu mass ning mõnikümmend põrutada saanud ullikest, kes jahusid midagi Molotovi-Ribbentropi paktist, koostasid Balti Hartat või kribasid kusagil laua all 40 kirja. Muuseas, Enn Tarto on Balti Apelli (1979) ja seda koostanud «lollide» kohta irooniaga öelnud: «Kui me Tartus panime Mart Nikluse ja leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega kokku neljaleheküljelise pöördumise, siis oli meid toetamas 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedulast, keda üldsus pidas lollideks. Siis oli meid 45 lolli, hiljem seisis Balti ketis üle kahe miljoni «lolli»

Oo partei, sa oled õilis, nii hoolitsev, tark ja hea!

See, mida Made külvab, on ehtbolševistlik künism. Sealjuures, nii arulagedal kombel ei olegi parteilaste õilsust vist viimase 30 aasta jooksul kordagi kiidetud. See on justkui mingi äraspidine episood Stalini ajast: kui pärast oktoobripööret, mil kommunistlik vähemus diktatuuri kehtestas, räägiti paljudest «kangelastest», siis tasapisi ja aastate jooksul ilmnes ikkagi, et kõikide positiivsete asjade taga on Stalin. Täpselt sama ütleb Made: kui keegi ei teinud keerulistel aegadel midagi, siis meie omad parteist tulid ja tegid ära! Ja nagu näib, on parteilaste osakaal vabaduse taastamisel kasvanud 99,8 protsendi suuruseks, umbes nagu valimistulemused Nõukogude Liidus.

Parteilased asetavad seljad kokku ja – kui vaja – asuvad mehisesse täägivõitlusesse mingite isehakanutega, nagu kamp nolke, kes arvasid ülbelt heaks parteilaste «kätte võidetud» riik «üle lüüa».

12

Kompartei on nostalgilise Made jaoks midagi sama püha, puutumatut ja vaidluse alla mittekuuluvat kui Jasnaja Poljana mõis Tolstoile, kes resümeeris, et seda ei müü ta kunagi maha. Ja meenutab ühtlasi ka 19. sajandi Venemaa marurahvuslasi, kes umbusaldasid instinktiivselt kõike «võõrast», «mittevenelikku», «Euroopa päritolu kultuuri» jne. Täpselt sama asi: parteilased asetavad seljad kokku ja – kui vaja – asuvad mehisesse täägivõitlusesse mingite isehakanutega, nagu kamp nolke, kes puhtast rumalusest vanglas istusid või nende kollanokkadega Isamaast, kes arvasid ülbelt heaks «plats puhtaks» lüüa ja parteilaste «kätte võidetud» riik «üle lüüa».

Kas muru oli tõesti punane?

Made lugu on katse õigustada igati oma kaasseltsimehi, julgeolekutöötajaid, parteilasi ning nomenklatuuriokstel kõikuvaid pärdikuid.

Sealjuures unustavad need seltsimehed endisest komparteist alati peamise: kui Nõukogude Liit poleks ise oma nõtruse all kokku vajunud, istuks nad rahulikult elu lõpuni mõjuvalt massiivsete töölaudade taga kõrgetel kohtadel ja ajaksid suust välja igapäevaselt turvalist ja harjunud punast plära. Ent need, kes selle riikliku vangla kohta sõnagi kobisenuks, istunuks samuti turvaliselt kusagil Siberi avarustes püsti pandud vanglas või hullumajas. Nii hea rahulik oleks, mitte keegi ei segaks Made ja seltsimeeste ilmeksimatust ning ainuõiguslikkust.

Vana vettinud kommar tahab küll tagasi talle arusaadavasse epohhi, ta tahab koju, aga ei maksa unustada, et suurem osa inimestest parteis pulbitseva virtsaga kaasa ei läinud.

12

Aga jah. Me elame vabas riigis ja siin on sõnaõigus kõigil. Ka Madel, tema parteikamraadidel – ent ka neil, kelle mälu on neis asjus pisut pikem kui ülalt alla liuglev käskkiri uute tsirkulaaridega, kuidas ajalugu käsitlema peab.

Ja Tiit Madele veel niipalju, et ehkki muru oli nooruses rohelisem, ei olnud ta mitte punane, selle võiks ikka arvesse võtta. Vana vettinud kommar tahab küll tagasi talle arusaadavat ajalookäsitlust võimaldavasse epohhi, ta tahab koju, aga ei maksa unustada, et suurem osa inimestest parteis pulbitseva virtsaga kaasa ei läinud.

Nii et küsimust pole ollagi: vabaduse tõid tagasi ikkagi kõik ülejäänud, mitte kompartei kangelased.