ELU25 ⟩ Harly Kirspuu: meie omaenda nabavaatlemise epohh ehk Kerjavad Keenjused

Räägime Eesti rahadega tehtud filmidest, mida keegi näinud pole. Imelike Filmide festivali esiahv Harly Kirspuu hakkas ükspäev mõtlema Eesti filmindusest, kultuurindusest ja kuidas osa inimesi ei taha oma tagapalgeist kaugemale näha. 

Ühel ilusal ja toredal päeval jõudis minuni Eesti Ekspressi artikkel. Tegemist oli usutlusega, kus Maria Ulfsak küsis küsimusi kelleltki Katrin Kissalt, kes väidetavalt on filmitegija ja kes on väidetavalt mingi filmi valmis teinud. Tooniandev osa keerles selle ümber, et Kissa vingus, kuidas ta ainult 2,6 miljonit oma filmi jaoks sai. Seda muide ka osaliselt Eesti maksumaksjalt. Aga ikkagi, et miks nii vähe.

Kui jutt käiks mingit sorti tagakiusamisest, näiteks poliitilistel või seksuaalsetel või rahvuslikel põhjustel, siis oleks ju igati mõistlik soovitus, ja ses mõttes arusaadav.

Ja et (tsiteerides Ekspressi enda pealkirja) «soovitaksin kõigil, kel on vähegi talenti, pageda nii kiiresti, kui jalad võtavad». Kui jutt käiks mingit sorti tagakiusamisest, näiteks poliitilistel või seksuaalsetel või rahvuslikel põhjustel, siis oleks ju igati mõistlik soovitus, ja ses mõttes arusaadav. Aga ei ole ju. Kissa jonnis sellel teemal, et miks ta nii vähe raha sai. Ja et iga viimane kui kultuuriinimene peaks jalamaid pileti ostma ja suunduma esimesele lennukile, mille ta Tallinna lennujaamast tuvastab.

Nii ei saa

Kahetsusväärsel kombel ei ole tema mitte päris ainus. Ise olles ka filmiprodutsent ja ühte teatavat eelmainitud filmifestivali teinud, olen näinud paljusid filmiinimesi – nii selliseid, kes on ühe filmiga maha saanud ja peavad ennast koheselt uue põlvkonna Quentin Tarantinodeks, kui selliseid, kes on teinud pikalt väga häid filme, aga on väga tagasihoidlikud.

Keegi neist pole öelnud, et kui sul on talent, siis Eestis pole midagi teha, ja et peab kohemaid ära minema. Rääkimata nendest paljudest – ja väga tunnustatud – filmiinimestest, kirjanikest, luuletajatest, muusikutest ja muudest kultuuriinimestest, kellel pole isegi ravikindlustust mitte, kelle juurde minnes ja öeldes, et palun, siin on kaks ja pool miljonit eurot ning natuke peale, tee sellega midagi, oleks nad sellele järgnevalt vaja peadpidi sellest laest kätte saada, kuhu nad vahetult peale säänset avaldust suurest rõõmust hüpanud olid.

Mõistus, ae?

Me peame eemale saama sellest enda naba uurimisest. Eestikeelne kultuuriruum piirdubki ju sisuliselt Eesti riigiga, ja kui siin mingi natukenegi tähelepanuväärse asjaga valmis saada, võid sa enda arust olla kõva turbiin küll, aga maailma kontekstis siiski null, sest kõva turbiin oled sa ainult eestikeelse kultuuriruumi piires. Ja siis ei tasu vehkida avaldustega stiilis «miks ma nii vähe miljoneid sain».

Kui sa teed kunsti, mis kedagi ei kõneta, võid sa nuruda ükskõik kellelt ükskõik kui suuri summasid, aga kunstnikuna oled ikka läbi kukkunud ja järgmine operatsioon võiks olla reis kõige lähemale tööbörsile või kuskile ümberõppesse.

Eesti kultuuri ei tee keegi raha pärast, vaid kutsumuse pärast. Nagu normaalne inimene kunsti ikka teeb. Kui sa teed kunsti, mis kedagi ei kõneta, võid sa nuruda ükskõik kellelt ükskõik kui suuri summasid, aga kunstnikuna oled ikka läbi kukkunud ja järgmine operatsioon võiks olla reis kõige lähemale tööbörsile või kuskile ümberõppesse. Näiteks viimase Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali publikulemmikuks sai minu hea kaasvõitleja Toomas Aria «Õiglus 2», mis tehti täiesti õhinapõhiselt, täiesti vabast ajast, ja esiviisikusse sai minu enda produtseeritud ja suuremas osas sama seltskonna tehtud Susanna Šmanjovi «Rikutud hing. Viirus», mis tehti ka õhinapõhiselt ja vabast ajast. Kumbki neist pole kunagi käinud kuskil virisemas, et kas ma ainult mingi hädised paar milli saingi (mõlema filmi eelarve kahe peale kokku on neljakohaline), aga näe, nende kunst kõnetas.

Ajalooline näide

Meelde tuleb meie päris oma «Kevade» (1969). Arvo Kruusement oli olnud II režissöör täpselt kahes filmis, see oli esimene film tal päris ise teha. Ja Tallinfilmil oli raha otsas mis otsas, sest kõik aur läks «Viimse reliikvia» tegemise alla. Ega see ilmselt pole niisama mustvalge, seda kuuekümnendate lõpus ja 18 aastat peale esimest Eesti värvifilmi («Valgus Koordis», 1951). Aga see kõnetas, ja kõnetab siiani. Sest see oli südamega tehtud, mitte üldse raha pärast.