ELU25 ⟩ Lavly Perling: Kui külm inimese ära nõiub

ARMASTUSEST, MIS JÄÄB ALLA VABADUSELE: Lavly Perling kiskus koduriiulist välja kapsaksloetud, Peter Hoegi poolt kirjutatud teose «Preili Smilla lumetaju» ning soovitab seda raamatut kõigile. Lugu ilmus kuulehes KesKus.

Enam kui kakskümmend aastat tagasi viis tee tööle mind igal hommikul ja õhtul mööda Draamateatri vastas asuvast raamatupoest. Vaateaknal oli raamat «Preili Smilla lumetaju». Just sõna lumetaju oli see, mis ei lasknud enam minust lahti. See oli aeg, mil püüdsin taltsutada oma kommet toonasest olematust palgast suur osa raamatupoodi jätta. Päevi, ehk isegi nädalaid kummitas mind see pealkiri, see sõna – lumetaju. Selles sõnas tundus peidus olevat tükike põhjas ellujäämise saladusest. Kui möödakõndimise periood läbi sai, käisin raamatut poes sirvimas ja mis seal salata, ühel palgapäeval leidis see raamat tee minu juurde. Ma ei tea rohkem ühtegi raamatut oma elus, mis kõnetas mind ostmise hetkel ennekõike oma pealkirjaga.

Usun, et küllap meil kõigil on raamatuid, mille puhul mõistad, kui erinevalt need sinuga räägivad kahekümneselt ja neljakümneselt.

Usun, et küllap meil kõigil on raamatuid, mille puhul mõistad, kui erinevalt need sinuga räägivad kahekümneselt ja neljakümneselt. «Keisri hullu», «Väikest printsi» või «Meistrit ja Margaritat» võib lugeda ja sirvida muudkui uuesti ja tabada, et ajapikku on sealsed seigad, lood, väljaütlemised muutnud oma tähendust. Raamatud on ju samad, lihtsalt elukogemus on muutnud meie arusaamasid. Peter Hoegi «Preili Smilla lumetajuga» on teine lugu. Tunne, mida see raamat tekitab, on olnud minus sama nii toona kui ka nüüd.

Autor ei halasta

See on valus raamat. Võib-olla ongi just selleaastane suvi oma rohke valguse ja soojusega aeg, mil seda raamatut lugeda. Nii on neid valusalt kriipivaid tundeid, mida see raamat tekitab, asetades meid Kopenhaageni talvepimeduse, üksinduse, lootusetuse ja lapse surmaga kaasneva kurbuse keskele, kergem taluda.

See lugu algab väikese gröönipoisi surmaga Kopenhaagenis. Poiss, kes kartis kõrgust, keda elu oli jõudnud juba karastada vaatamata tema lapseeale, oli kukkunud katuselt surnuks. Smilla Jaspersen, raamatu peategelane, on tema naaber, aga mitte üksnes naaber. Neist on jõudnud pooleteise aastaga, just nii kaua on nad olnud tuttavad, saada enam kui vaid naabrid. Nende vahel on midagi hingesuguluse taolist. Just selleks oleks see võinud kasvada, kui vaid poisile elu oleks antud. Selge on raamatust vaid see, et Smilla ja Esajas vajasid teineteist oma ellu, ilmselt selle tühjuse täiteks, mis nende eludesse oli end sättinud. Nad andsid teineteisele ilmselt seda, mida iga inimene siin elus vajab – kellegi jaoks vajalik või vähemalt nähtav olemise tunnet.

Autor ei halasta, sest seda, kui väga Smilla, kogu oma uhkuse ja teatud isekuse juures väikest võõrast vajas ja kui väga poiss talle korda läks, on lugeda kõikidest tema meenutuslugudest seoses Esajasega.

Sõna «lumetaju» tähendus

«Mul on ilmselt kogu aeg olnud Esajasega kõikehõlmav kokkulepe, et ma ei jäta teda hädas maha, mitte iiagi, ka mitte praegu.» Nii mõtles peategelane Smilla Jaspersen väikese poisi haua kõrval. Smilla teadis, et neid kahte sidus üksindus. «Üksindus, mida kumbki ei karda,» ütleb Smilla.

Ta täidab oma lubaduse. Ta on lubanud lahendada poisi surma mõistatuse ja meeletu tahtejõuga ta seda ka teeb.

Ta täidab oma lubaduse. Ta on lubanud lahendada poisi surma mõistatuse ja meeletu tahtejõuga ta seda ka teeb. Tema seiklus Gröönimaa jääväljadel, Atlandi ookeanil, aga ka Kopenhaagenis teada saamaks, miks see pisike poiss pidi ikkagi surema, ongi selle raamatu lugu.

Läbi selle loo saab selgeks ka sõna «lumetaju» tähendus ja seda nii keelelises kui ka kultuurilises tähenduses. Just lumetaju on see, mis juhib peategelast tema otsingutel. See raamatu pealkirjas kasutatud sõna on justkui anum, mis läbi raamatu muudkui täitub lume ja jää lugudega, saades täis alles päris loo lõpuks. Gröönlaste kultuurist ja tavadest kõnelevad lood koosmõjus peategelase terava mõistuse ja teadusjanuga annavad sellele sõnale lõpliku tähenduse.

Sillad, mida mööda käid

Lumi, jää, vaikus, aga ka vabadus, üksindus ja armastus – need on selle raamatu peategelased inimeste kõrval. See on raamat, milles pelgalt põnev krimilugu pole see, mis köidab. Ka teadmised, mille järele see raamat sunnib sind sirutama, teeb lugemise nauditavaks. Eukleidase «Elemendid» ja Eurythmicsi «There must be an angel» pole juhuslikud taustamärkused selles teoses. Need on sillad väikese poisi surmamüsteeriumi ja gröönlaste loo vahel. Sillad, mida mööda käies tajud, et ühe põlisrahva kultuuri ja tavade hääbumine, selle rahva sattumine oma lõputute jääväljade keskelt sunniviisiliselt tänapäeva tsivilisatsiooni on sama vale kui lapse surm. Ometi on need mõlemad karmid paratamatused.

Poiss, kelle ema on peaaegu unustanud, leidis sõbra, võib-olla isegi hingesugulase, aga tema saatus oli ikkagi surra lapsena. Gröönlaste tavad, kombed ja elustiil tahavad püsida, on alati tahtnud. Loodetavasti läheb neil paremini kui Esajasel. See on ju vaid raamat ja ikkagi tekib rohkem kui korra seda lugedes pähe küsimus – miks ometi peab lihtne elu, mida ometi pealtäha võiks olla üks lapse elu ning loodusrahvagi oma, olema nii raske ja ebaõiglane.

Teised lood samas raamatus

Selles ühes teoses on peidus palju lugusid – Esajase, gröönlaste, Smilla iseenda ja tema pere lugu ning siis veel kõikide kõrvaltegelaste lood. Kõikidel neil lugudel on, nagu eluski, oma taustsüsteem.

Smillat ei ole võimalik eraldada tema pere loost ja tema pere lugu on Taani ja gröönlaste lugu või ehk veel õigemini öeldes – taanlase ja gröönlanna lugu. See on lugu suurest armastusest, mis jääb alla vabadusele.

Smillat ei ole võimalik eraldada tema pere loost ja tema pere lugu on Taani ja gröönlaste lugu või ehk veel õigemini öeldes – taanlase ja gröönlanna lugu.

Smillat ei ole võimalik eraldada tema mälestustest – internaatkoolist, emast. Need mälestused ja läbielamised on teinud temast selle, kes ta on. Esajase lugu on ühtaegu ka lugu Taani ja gröönlaste suhetest – kohanemisraskustest, vastuhakust, trotsist, rahva ja inimeste identiteedi otsingutest ja sellest kinnihoidmisest. Põhjamaisus on see, mis kõiki neid lugusid ühendab ja seda nii loo toonides, olukordades kui ka tegelaskujudes.

Teekond tõeni

Filmi Smillast pole ma näinud, kuigi tean selle olemasolust. Ilmselt olen veidi peljanud, kas filmitegijatel on ikka õnnestunud välja mängida kõik see, mis raamatut lugedes vaimusilmas silme ees nii selgelt jookseb. Tegelaste ja olude kirjeldused, puudutagu need Atlandi ookeani, Gröönimaad, elu laeval, Kopenhaagenit või mõnda ametkonna kabinetti, on autoril ülihead. Situatsioonide kirjeldused panevad nii kaasa elama, et see «hea raamatu tunne», et sa justkui elaksid selle kõige keskel, millest loed, on kaasas läbi terve raamatu.