Kirjanik Jürgen Rooste usub, et Valgevene vastupanuliikumise temaatilise näituse mahavõtmine lennujaamast näitab tänase Eesti argust ja täielikku näotust.
Vabadusihalus eestlase hinges on kummaline ja võimas asi, me võitlesime enda riikliku-rahvusliku vabaduse uuesti kätte ju alles napid 30 aastat tagasi, paljudel on see otse veel meeles, paljud olid siis noored. Pole ka ime, et me siis teiste väikerahvaste vabaduspüüule kaasa elame, baskidele, katalaanidele, šotlastele kaasa elame. Ukrainlastele, vailgevenelastele... Kurdidele? Hongkongile?
Aga Lukašenka saavutas oma: vaikselt, nõkerdades, vägivallaga, Putini ees pugedes, loobudes mõnes mõttes oma seni suhteliselt suveräänse diktaatori rollist.
Ühesõnaga: tundub, et see meeleolu, see tunnetus-teadlikkus-tahtlikkus on kõikuv. Väga paljud demokraatiatoetajad, vabadusekaitsjad elasid kirglikult kaasa USA-s toimuvale, kui sääl oli oht pöördeks autoritaarsema võimu poole – see oht pole praegugi täiesti kadunud. Ja iseenesest toetati ja toetatakse ju Ukrainatki, lihtsalt too sõda on vajunud uudiste tagaplaanile, inimesed hukkuvad ikka koguaeg, aga see valus statistika, see pidev pinge pole enam me silma all.
Valgevene oli ka nagu puhang värsket õhku, lootusekiir. Paatuška on istunud nii kaua samamoodi võimul. Oli lootus, et oma rahvas, et lihtne töötav rahvas ja sõjaväelased teevad asja ära, et on mingi väike sammuke demokraatia poole tulemas, sest tänavatel polnud enam ainult intellektuaalid ja üliõpilased, nagu vahel juhtub olema... Et Valgevene on liiga lähedal Putini hõlmale, tema maailmale, siis muidugi füüsiliselt vaba läänemaailm sääl sekkuda ei saa, Venemaa tõlgendaks seda provokatsioonina – nagu kõike ja alati. Aga vaimne tugi Valgevenele oli olemas, me ühiskonnas ka.