ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Mein Kampf Narva moodi ehk võitlusest «fašismi» eest!

Mein Kampf! Teatrietendus, mis ajas segadusse Narva otsustajate peakesed.

FOTO: KesKus arhiiv

Kui asjaolud lähevad segaseks, saavad segastest asjatundjad. Juku-Kalle Raid kirjeldab, kuidas Eesti juudikogukond ja Narva linna volikogu otsustasid ühel ilusal suvepäeval panna seljad kokku ja hakata fašismi eest võitlema. Mitte vastu, vaid eest!

Paljud meist mäletavad ehk filmi, mis ajas kõik nõukogude noored kihevile ning sundis unistama kordumatutest kangelastegudest – selleks oli kinolint "Tabamatud tasujad", kus pisikestele kommunistidele omaselt füüsilised paduräpased, kuid südames kristallpuhtad teismelised võitlevad etableerunud, ahnete ning sigatsevate eraomanike ja kapitalistide vastu. Maakera on veel täitsa lapik – Vene kodusõja aegu 1918-21, mil tegevus toimub, arvas niimoodi veel suurem osa inimkonnast kui täna – ning imelihtne. Eksisteerisid head ja halvad ning head pidid halvad lihtsalt mättasse lööma – ja kogu laulupidu!

Äkki on maailm tiba keerulisem kaadervärk kui mustvalge põmmutamine kinos ja siltide liimimine bussipeatusesse või pinginaabri seljale.

Järgneva sajandi jooksul on inimkond mitmel puhul saanud aru, et äkki on maailm tiba keerulisem kaadervärk kui mustvalge põmmutamine kinos ja siltide liimimine bussipeatusesse või pinginaabri seljale.

Aga vana hea mudel kipub tänaseni tagasi. Venemaa võitleb siiamaani "fašismiga" (pidades selle all muidugi absoluutselt valesti silmas natsliku Saksamaa "pärandit", mitte itaallaste 1930ndate aastate liikumist), "surematu polgu" tainapead kleebivad viisnurgaga pilotka kuklasse ja ehivad ennast samas georgi lindikestega, mõtlemata üldse, et näitavad sellega tegelikult toetust hoopis "tsaari imperialismile",vastandamist jätkub igale sammule.

Ja pole puhas sellest Euroopagi – lausa vastuoksa. Kusagilt seinapragudest on nagu prussakad välja vudinud tarkpead, kes pajatavad "liberastidest", "soroslastest", "pedetraktorist" – kelle kõikide püha eesmärk on hävitada Euroopa riikide, sealhulgas ka Eesti iseseisvus. Vastukaaluks kõõlub teisel oksal alati mõni noor hopster inimõiguskateedrist, kes manab esile ekreohtu, mis kõik inimesed kohe ära tapab ning nõuab viivitamatult kõikide Iraani tavaturistide maalelubamist, neile korterite ja kuupalga eraldamist, kuna see olevat "demokraatia proovikivi". Või parafraseerib üht Lobjaka-nimelist härrat, kes kunagi eetris prääksatas, kuis iga mustanahaline terrorist Euroopas on rohkem eurooplane kui kama mis eestlane.

Vot selline vahva lapiku maailma aeg on meil!

Ikka tuleb mõni hopster inimõiguskateedrist, kes nõuab Iraani turistide maalelubamist, neile korterite ja kuupalga eraldamist, kuna see olevat "demokraatia proovikivi".

Mõnikord läheb aga asi nii totraks, et enne reageerimist ei saa tükk aega aru, kas nüüd on koht vihastamiseks, vaidlemiseks või lihtsalt täie häälega naermiseks.

Üks sihuke asi juhtus just hiljaaegu meie piirilinnas Narvas, kus seltsimehed Narva volikogust ning Eesti juudikogukonna esinaine Alla Jakobson hakkasid ühtäkki fašismi eest võitlema. Justnimelt eest, mitte vastu. Muudmoodi nagu ei oskagi seda idiootsust kirjeldada.

Mis siis aset leiab? 17-21 augustil toimub Narvas vinge väiketeatrite kogunemine "Vabaduse festival", mille programm on vägev, kindlasti kohati provotseeriv, aga kindlasti ka justnimelt tänase lapiku maakera probleemidele ja polariseerumistele osundav. Rääkimata järjest rohkem laiutavast sisetsensuurist ja riiklikust tsensuurist järjest enamates riikides.

21. augustil esietendub seal poolakate tükk "Mein Kampf", mille reklaamplakat (pildil) tekitas teeklaasis nii suure tormi, et see pidi äärepealt ümber minema. Lühidalt kukkus juudi kogukond plakati vastu võitlema ning lõpuks muudeti see ära. Ikka sellesama "mein kampfi" pärast. See aga ongi näide "Tabamatutest tasujatest", mustvalgest totrast maailmast. Antud etendus ei ole üldse mingi Hitleri "Mein Kampfi" versioon laval, vaid vastuoksa: pigem näitab ta tänastele poliitikutele (antud juhul põhiliselt Poola omad) osundades, kui vähe on vaja, et ühest sõnast tõuseks kümme ja siis sada ning justnimelt tänu kalkuleerimata sõnavahule hakkaksid korduma need sündmused, mida teame 1930ndate Nõukogude Liidust või Saksamaalt. Etendus on üheselt totalitarismi vastane ning vähemusi kaitsev. MOTT. See lavastus hoiatab protsesside eest, mis võivad viia ajaloo hullema osa kordumiseni, ükskõik siis millises võtmes.

Piisab aga pealkirjast "Mein Kampf", kui "õiglase mineviku" eest võitlejad kasvatavad endale neli paari tagajalgu ja tõusevad kohe nendele.

Piisab aga pealkirjast "Mein Kampf", kui "õiglase mineviku" eest võitlejad kasvatavad endale neli paari tagajalgu ja tõusevad kohe nendele. Sest kusagil on olemas sõnad, mis keeravad inimesi üles nagu nõuka-aegseid plastmassist kanasid, kes laual tühja nokima kukuvad; sõnad mille vääritikasutamisest just poolakate etendus räägibki. Kindlasti on selleks märgiks ka "mein kampf", mis tähendab, et kui keegi kusagil seda kutsungit kuulama satub, tabab teda kahe sekundiga laiskus ja pinnapealsus, aga samas suur soov "fašismivastasesse võitlusse" asuda. Olles eelnevalt lugenud läbi ainult pealkirja, on niimoodi hirmus lahe ennast näha õilsana, kes astub trummilööjana julgelt, kel alati naeratus suul, lahingule vastu.

"Mein Kampfi" tasub kindlasti vaadata; ka teisi "Vabaduse festivali" tükke. Need väiketeatrid sellel üritusel näitavad meile õige hästi, kuhu me oleme jõudnud – eks ikka kahe vaenutseva leeri tasemele. Koroonalaine ajal võib tõlkida selle ka alljärgnevalt: lollidemaal lainetab lahinguväli, kus ühel pool on inimkonna süstiga mürgitajad ja teisel pool lollid lambad, kes aru ei saa, et üks väike surakas ainult head teeb!

Ja mõlemalt poolt kostab: "Mõtle ikka oma peaga! Mää-mää-mää-mää!"

Head Vabaduse festivali külastamist ja pisikest mõtteekskursiooni meie igapäevasesse tänapäeva!