INTERVJUU ⟩ Psühholoog Andero Uusberg: vaktsiinihirmu tekkimine on mõistetav ja inimlik protsess

Psühholoog Andero Uusberg.

FOTO: Madis Sinivee

Kuulus Eesti inimene lahkub. Järgneb laviin vaktsiinivastaste arutlusi – ehk suri ta vaktsiini kõrvaltoimetesse. Millest sellised spekulatsioonid võrsuvad? Sellest ja vaktsiinihirmu põhjustest räägib Andero Uusberg, kes on ka valitsuse teadusnõukoja liige.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hiljuti on meie seast lahkunud paar tõeliselt prominentset inimest. Suri lauljanna Viivi Sõnajalg, veidi enne seda kirjanik Jaan Kaplinski. Osa ühiskonnast võtab nüüdsel ajal aga neid surmasid vastu kindla eelhäälestatusega. «Kaastunne, aga kuidagi palju kuulsusi sureb just sel suvel,» arutleb keegi. Keegi teadjamees on ka kohe platsis kahtlusi kinnitamas. «Soomes samuti märgatud seda sama. Ütlen välja – vaktsiini ohvrid!»

Mäletatavasti sai sellest eriti tuline teema kevadel kindral Johannes Kerti surma järel. «Kahetsusväärselt on hakanud levima väärinfo, et minu isa suri koroonasse haigestumise tagajärjel,» pidi sõjaväelase tütar avalikkuse poole pöörduma.«Mu isa ei olnud koroonapositiivne ning ta ei olnud ka vaktsineeritud,» kinnitas ta, pere palus aga leinarahu.

Valitsuse teadusnõukoja liige Andero Uusberg rääkis Elu24le, miks sellised meelevaldsed või suisa valed seosed nii visalt levivad. Samuti selgitas psühholoog, miks maalitakse ebasoovimatutest mõjudest nii hirmsaid pilte, kuid koroonaviiruse tagajärjed jäävad täiesti tähelepanuta.

See on üldinimlik mehhanism. Kui on käsil mingi teema, siis kiputakse sellega seostama ka uusi infokilde. Arvatavasti iseloomustab neid inimesi, kes seda tõsiselt mõtlevad, ka see, et nad ei usalda vaktsiiniteemadel ametlikku versiooni.

Lühikeses perspektiivis võib tunduda, et ausalt rääkimine valab õli tulle vaktsiiniskeptikute kahtlustele. Kuid ausalt rääkides püsib usaldus. Nii jääb edaspidi vähem ruumi kõhklemiseks. Mulle tundub, et Eesti on sellega üldiselt hästi hakkama saanud. Loomulikult on ka neid, kes absoluutselt ametlikku infot ei usalda, aga õnneks vähe.

Kui elaksime maailmas, kus oleks võimalik infot sajaprotsendiliselt kontrollida, siis lühikeses perspektiivis oleks kasulik, et näiteks kõrvalmõjudest räägitaks vähem. Ma arvan, et sellest rääkimine ei ole probleem. Halb on see, et tegelikkuses on miljoni vaktsiinisaaja peale väike hulk tõsiseid kõrvalmõjusid. Miljoni uudise kohta on sellest juttu aga palju enam. Kui seda saaks kontrollida, siis ju tunduks mõistlik. Aga seda ei ole võimalik kontrollida ja me vist ei tahaks elada maailmas, kus oleks võimalik.

Üks tegur on see, et vaktsineerimist võib reljeefselt väljendudes pidada vägivaldseks protseduuriks. Inimene paneb oma kehasse midagi, mida ta lõpuni ei mõista. Teiseks on see tegu 'lõplik'. Oluline erinevus vaktsiini ning viiruse vahel on see, et koroona puhul ei tõuse keegi hommikul üles ega ütle, et ma lähen täna kell 14.30 seda saama. Viiruse võib saada, aga riskid tunduvad kauged. Me kõik ju elame kerges illusioonis, et minuga seda ei juhtu. Kuid vaktsiini puhul on kindel – täna kell 14.30 ma lähen ja saan selle.

On üks võrdlus, mis aitas mul aru saada, kuidas vaktsiinihirm tekib. Kujutleme inimest, kes on adekvaatselt kursis vaktsiini riskidega ja teab, et üks sajast tuhandest satub vaktsiini süül haiglasse. Teile öeldakse, et pange oma pea kohale õun ja sellesse laseb noole vibukütt, kes eksib ühel korral sajast tuhandest. Mis tunne on?

Esimene asi on emotsionaalne hirm võõra asja ees, mille sa oma kehasse paned. Teinde on tõsiasi, et inimene jääb 'infosousti' lõksu. Kolmandaks – pagana meedia! – sa kuuled halbadest asjadest rohkem kui headest. Loogiline, et tekib tunne, justkui ongi need kõige levinumad asjad. See teeb tõenäosuse hindamise raskeks. Inimene teab küll, et üks sajast tuhandest, aga loeb sellest igal pool ning tekib tunne, et ju on seda siis palju.