/nginx/o/2012/02/07/946210t1h71a7.jpg)
Briti ja Hiina teadlastel õnnetus näidata, milline oli juura ajastu «armastuslaul».
Milline oli juura ajastu «armastuslaul»?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paleontoloogide kinnitusel on «lauljaks» 165 miljonit aastat tagasi elanud rohutirtsusarnane olend, edastab Discovery News.
Kirde-Hiinast leiti rohutirtsude esivanemate hulka kuulunud putuka, kes elas 165 miljonit aastat tagasi, fossiliseerunud tiivaosa. Tiivaosa abil loodi heli, mida kunagi võisid kuulda hiidsisalikud ja muud loomad, kes liikusid öisel ajal juura ajastu metsades.
«Selle heli puhul on tegemist maailma seni vanima loodusliku heliga,» selgitasid teadlased.
Need rohutirtsusarnased putukad olid ühed esimesed loomad, kes tekitasid helisid, hõõrudes teatud kehaosi kokku.
Eelajaloolised rohutirtsud tekitasid pulmalaule, hõõrudes ühel tiival olevaid ogasid teise tiiva ogade vastu.
Siiani aga ei olnud teada, kuidas see heli tegelikult kostis.
Hiina Pekingi ülikooli teadlased Jun-Jie Gu ja Dong Ren ning Briti Bristoli bioloogiateaduste instituudi teadlased Fernando Montealegre-Zapata ja Daniel Robert ning USA Kansase ülikooli putukaevolutsiooni teadlane Michael Engel käivitasid uuringu, kuidas võis juura ajastul elanud putukas heli teha.
Pekingi teadlastel oli hästi säilinud juura ajastu keskelt pärit fossiil. Optilise mikroskoobi all oli näha leitud tiiva struktuuri ülidetailselt.
Kuna teadlased ei olnud varem sellist putukat näinud, siis kuulutati see uueks liigiks ning sai nimeks Archaboilus musicus.
Bristoli teadlased uurisid selle fossiili «lauluaparaadi» anatoomilist struktuuri. Seda struktuuri võrreldi praegu elava 59 rohutirtsuliigi anatoomiaga. Jõuti järeldusele, et eelajalooline rohutirts pidi kuuldavale tooma puhast ja monotoonset heli.
«See leid näitas, et elusolendid suhtlesid heli abil juba juura ajastu keskel 165 miljonit aastat tagasi. Nii iidsed kui nüüdisajal elavad isased rohutirtsud tekitavad helisid paaritumispartnerite juurdemeelitamiseks. Valju ja selge heli näitas olemasolu, asukohta ja laulu kvaliteeti. Emastel oli siis valida, kas ta vastab sellel või mitte,» selgitas Robert.
Teadlane lisas, et isased iidsed rohutirtsud pidid ka ettevaatlikud olema, et nad ei meelitaks oma lauluga röövloomi või –linde ligi, kes nad nahka pista võivad.
Uurijate arvates oli Archaboilus musicus`e tekitatud heli valjus 6,4 kilohertsi ning iga toon kestis 16 millisekundit.
«Juura ajastu rohutirtsud siristasid öisel ajal nagu ka nüüdsed rohutirtsud. Archaboilus musicus võis küll häält teha, kuid siis ei sattunud ta päevase eluviisiga Archaeopterix´i saagiks. Samas aga võisid putukatoidulised imetajad Morganoucdon ja Dryolestes heli kuulda ning neid putukaid jahtida,» lausus Montealegre-Zapata.
Maailma vanimat heli, juura ajastu rohutirtsu armulaulu kuula siit.