ELU25 ⟩ Ahto Muld: Õnneliku inimese särk. Nädala raamatusoovitus ehk kes on õnnelik?

Piret Pääri koostatud ja Katrin Ehrlichi kujundatud rahvajuturaamat «Õnneliku inimese särk».

FOTO: Eleri Muhkel

JUSTNAGU VETERAN VOODIVEEREL: Kuulehe KesKus raamatupede Ahto Muld luges teost, mis oleks kirjutatud maha justkui tarkade vanameeste koosolekult taarapunkti tagant. Piret Päär, «Õnneliku inimese särk», Varrak 2021, 184 lk. Žanr: rahvusliku plära kogumise raskused.

Kohe, kui Muld teose avas, meenusid talle Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi «Kuldvasikas» kirjeldatavad pikeevestides vanamehed, kes kogunesid juba varavalges mingile suvalisele Odessa tänavanurgale, et hakata kollektiivselt oma lolli keelt peksma ning targutama kõikide maailma asjade üle, alates poliitikast, lõpetades mingite häguste mõistujuttudega.

Päev otsa tegelesid nad kirjeldamatu mula ajamisega, ise päikese käes kangelaslikult higistades. Nende vanameeste kohta teataski sm Bender, et nad «on nii armsad».

Just niimoodi käitusid II maailmasõjast terve naha, aga põrutatud peaga pääsenud veteranid, kui nad kohtusid pioneeridega kusagil koolisaalis, kuhu põrandale oli püsti seatud kolm kasehalgu ja sinna vahele topitud punane pirn, et kogu meeleolu meenutaks lõkkeõhtut vaenlase tagalas.

Kui taolisel trotuaaril oleks jalutanud siinse raamatu autor Piret Päär, oleks ta rõõmustanud nagu meepurgi alla neelanud karu tsirkusest, kes lööb publikumi heameeleks taldrikuid kokku. Ta haaranuks telefonist kõvemini kinni, helistanud pikkade seelikutega Eesti tüdrukfiloloogidele, kes puhuvad Tartus ülikooli taga põõsa vilus vilespilli, ja esitanud neile regilaulu teemal, et just nii võibki kirjeldada rahvapärimuste kogumist. See on kange kraam, sihuke kokkukogutud rahvaplära ei tunne stilistilist algust ega lõppu, esitatakse kõike, mis parasjagu meelde tuleb.

Muld mäletab, et just niimoodi käitusid II maailmasõjast enam-vähem terve naha, aga põrutatud peaga pääsenud veteranid, kui nad kohtusid pioneeridega kusagil koolisaalis, kuhu põrandale oli püsti seatud kolm kasehalgu ja sinna vahele topitud punane pirn, et kogu meeleolu meenutaks lõkkeõhtut vaenlase tagalas. Need olid lõputud õhtud, mil kangelaslik kindral, sm Leonid Kusik või muud niisugust, jagas lastele tasuta sõjamälestusi, mida polnud ülepea aset leidnudki.

Rahva suust väljuva mulli uurimine on vaieldamatult huvitav, ei saa salata. Asi lihtsalt selles, et mitte keegi kurat ei oska kunagi ette ennustada, mis tulema hakkab, kui ahju alt väljunud taat plärisema kukub. Ta võib ajada adekvaatset läma nagu vintis füüsik ja õpetada liisunud kohupiima tegema, seejärel liisunud kohupiimast maitsvat puskarit tootma ning siis vatrama mitu tundi järjest, mida kõike teised vanamehed maailma loomisest alates liisunud kohupiimapuskarit kuugates on rääkinud. Samas võib ta seletada mingit täielikku ine kepinäljas kuningatütrest, kes leidis endale prügikastist vaese, aga ilusa talupoja. Sealjuures võib laulu mõmiseda ning ennast kohmakate tantsusammudega saata ja kuuma pliidi peale kukkuda. See kõik ongi kokku rahvajutud.

Pläägutavaid taate ja eitesid tuleb lindistada salaja, et nad jumala eest mikrofoni ei näeks, sest vastasel korral lihtsalt ilastavad suure pläraka rabarberipeenrasse, kiikavad vesise silmaga taevasse ja ütlevad ainult, et «ei tea, kas hakkab varsti ka sadama?»

Väga paljud kirjandustegelased on kahjuks meistrid folkloori persse keerama – nad küll kuulavad, mida neile kokku jahutakse, aga tähendavad selle üles kirjakeeles, mis mõjub taatide mahlasele plärale nagu kuivatuspaber. Niimoodi pole ilus. Vanameeste heietused tuleb järeltulevate põlvede jaoks toimetada edasi autentselt, nii et neil kukub karp lahti ja nad ei saa sittagi aru, mis seal poe taga või onu Ülu aias juhtus ja et kas nad olid kõik hulluks läinud! Ja pläägutavaid taate ja eitesid tuleb lindistada salaja, et nad jumala eest mikrofoni ei näeks, sest vastasel korral närtsivad kohe ära, võibolla lihtsalt ilastavad suure pläraka rabarberipeenrasse, kiikavad vesise silmaga taevasse ja ütlevad ainult, et «ei tea, kas hakkab varsti ka sadama?» Niimoodi ei tule ühtegi lollakat õpetlikku juttu, see on korduvalt järgi proovitud.

Juba 19. sajandil märkas Oskar Kallas, et kui hakata taatide rumalusi avalikult kirja hakata panema, kipuvad taadid intelligendile peksa andma. Taadid on pragmaatikud, nende sirgjooneline ja otsatult tark loomus ei luba aru saada, mis kasu on idiootse möga ülestähendamisest ja ülikooli viimisest. Pigem kipuvad nad ikka uskuma, et teadlaseraisk on kindlalt saabunud ideega mürgitada koolerabatsilliga ära kaev, kaetada kole vanamoor – kellega kunagi lollist peast abiellutud sai – veel koledamaks või teha tähelepanekuid, millises külas on paremad hobused, et pärast inff mustlastele maha müüa.

Väga kasulik on õngitseda välja ka magus viin, see aitab ikka, saagida pekki ning väheke välismaa raha ei tee samuti kurja.

Kallas märgibki empiirilistele kogemustele tuginedes, et kõigepealt tuleb vestelda enne vanamooridega sinepi kohtust ja kurjavaimu kavalusest, tublidest talutaatidest ja saadana võrkudest. Väga kasulik on õngitseda välja ka magus viin, see aitab ikka, saagida pekki ning väheke välismaa raha ei tee samuti kurja. Alles siis võib sünnitada kuuldud mõminast raamatu, mis ka raamat on ja mis hiljem inimesed üle ilma imestama paneb, et kust persest need sellid sihukeseid saba ja sarvedeta pajatusi võtavad.