INTERVJUU ⟩ Tubekad 30! Staarielule selja pööranud Summer pihib, kuidas ta 90ndatel läbi põles

«Mina müün autosid, üks mees õpetab Pärnu orkestris muusikat, üks mees on diiselmootorite insener, üks peab pubisid, üks sõidab kaugautot, üks manageerib muusikaga.» Nii tutvustab Summer ehk Indrek Raadik (46) ühe 90ndate superbändi tänast reaalsust.

Kuhu kadus ansambel The Tuberkuloited või kas nad üldse on kuhugi kadunud? Kuidas väärikalt vananeda, kui oled 90ndatel nautinud megakuulsust? Istusime Summeriga juubelikontserdi eel Pärnu kuursaalis maha ning rääkisime õlle ja multimahla saatel asja selgeks.

The Tuberkuloited aastal 2021. Summer ehk Indrek Raadik. Pärnu Kuursaal. Foto: Karl-Erik Idasaar

Kas te oletegi nüüd päriselt 30 või koroona lükkas midagi edasi?

Me alustasime aastal 1991. Sünnipäevaks peame maikuu viimast päeva, kui meil oli esimene proov.

See oli Sindis?

Esimesi proove tegime tegelikult Pärnus. Me oleme kõik Sindist pärit, aga proove tegime Pärnus. See on selline dilemma koht, kas oleme Pärnu või Sindi bänd.

Samamoodi ei suuda ma ennast ära paigutada, kas olen Pärnu või Sindi poiss. Olen sündinud Pärnus, elanud Sindis, käinud koolis Sindis, käinud koolis Pärnus.

Aga esimene koosseis oli Sindi koolist?

Jaa. Kui me 1991. aastal tegema hakkasime, siis Alar (Aigro – RR) tuli tagasi Vene sõjaväest, siis tuli tagasi Aivar Kandla, kes tänaseks on lahkunud teistele teedele, siis trummar Marek Piigert, kes on samamoodi nüüd taevastel teedel. Kuna nad olid varem bändi teinud, siis oli loogiline, et nad teevad midagi edasi.

Üks Tubekate varasemaid koosseise. Seisavad (vasakult) Vido Kaljus, Aivar Aigro, Aivar Kandla, istuvad Summer ja Alar Aigro. Foto: Erakogu

Minu klassiõed ütlesid, et Indrek laulab, proovige temaga. Siis saime Alariga suvaliselt kuskil bussijaamas kokku, ta võttis mu peale, sõidutas Pärnusse ja leppisime kokku, et me teeme siis proovi, vaatame, mis saab.

Naljakas, et kui Alar sõjaväest tuli, töötas ta mingi meeletult suure tsisternauto peal. Täna 30 aastat hiljem töötab ta jälle suure auto peal (Alar Aigro on kaugsõiduautojuht – RR).

Oli sul kohe ambitsioon lauljaks saada? Olid kooripoiss?

Mul on pereliini pidi muusika päris tugevalt sees. Mu ema laulis naisteansamblis, isa laulis emaga koos kvartetis. Õde hakkas laulma koorides. Kui ma kooli läksin, sattus mu muusikaõpetajaks ema bändikaaslane, kes ütles, et see poiss laulab raudselt. Hakkasin koolis laulma ja tänu sellele mu klassiõed ütlesidki, et Indrek laulab.

Eks see muusikaline asi läheb peres edasi. Erki Pärnoja, mu õepoeg, on üks Eesti paremaid kitarriste. Eks näis, mis minu lastest saab, kas sealt tuleb ka midagi või ei tule. Üks mees igatahes ütles, et hakkab hiphoppariks ja politseinikuks (peab silmas noorimat poega Stianit – RR).

Indreku ja abikaasa Kirsti peres kasvab neli poega: 7-aastane Stian Christopher, üheksased kaksikud Keron Dominic ja Revo Nicholas ning 18-aastane Jorke Patrick Indreku eelmisest kooselust. Jäädvustus aastast 2017. Foto: Erakogu

See on mingi Nublu mõju? Või 5miinust? Mida nad kuulavad?

Need asjad käivad sealt läbi. Samas kui mind täna rattaga auto peale korjati, mängis mingi valik Tubekate lugudest. Küsisin, et mis see on. «Ah, see on lihtsalt Stiani Tubekate lemmiklugude top.» Siis tüüp istus autos ja laulis kõiki lugusid kaasa.

Iseenesest oleks huvitav, kui keegi hakkaks veel muusikat tegema. Teistpidi on see elukutsena päris raske.

Kui palju teil kodus Tubekaid mängib? Kas see on haruldus, et autos mängima pandi?

Ega kodus ei mängi. Eks meil on endal kõigil need väikesed jublakad kõlarid olemas, mis täna on. See kõige väikesem on muusikalemb, kes kuulab. Kõige vanemal poisil käib kordamööda – Tubekad jooksevad läbi, siis miksitakse seda mussi Machine Gun Kellyga.

Kui te alguses kokku tulite ja hakkasite bändi tegema, kas plaan oli maailma vallutada? Või tegite seda esialgu oma lõbuks?

Ma arvan, et pigem oli mõte lihtsalt midagi teha. Kui 90ndatesse tagasi minna – mina olin 16, nemad olid 21 –, siis oleks olnud kaks varianti. Kui me poleks bändi teinud, oleksime võib-olla sellesse väikesesse Sindi linna kinni jäänud.

Õnneks oli 31. mail esimene proov ja juba juuni keskel mängisime Pärnu ühe suurema lava peal vallikäärus. Emad, õed ja kõik olid seal kohal. Ma mäletan seda kontserti päris hästi. See oli ikka päris vastik.