Ajakirjanik ja kirjanik Jürgen Rooste mõtiskleb kliimaleppe üle ning analüüsib ühiskondlike piduriklotside tegelikku võimsust.
Marveli uusima sarja “Loki” esimese hooaja viimase osa alguses on väike rännak tosse koomiksifilmiuniversumisse: kõlavad olulisemad lööklaused filmidest, tegelased huikavad neid asju, mille järgi me neid või toda lugu mäletame. Ja siis järsku on väike nihe: kõnelema hakkavad pärisinimesed me pärisaegruumist. Nelson Mandela ja Maya Angelou... ja järsku ütleb väike Greta Thurnberg selgelt ja täpselt: “Kuidas nad julgevad!”
See kuidas-nad-julgevad tunne tuli mul pääle praeguseid Euroopa kliimapaketi arutelusid ja kajastusi kuulates. Esiteks tulid kohe esimesel päeval tuntud äri- ja majandusmehed kinnitama, et sellest saab räme pauk just vaesema elanikkonna pihta, kelle jaoks läheb kallimaks transport ja muidugi seeläbi ka kõik esmatarbekaubad jne.
Nüüd keritakse vaesemas elanikkonnas üles vihafooni igasugute lollakate maailmaparandajatest poliitikute vastu – maailma ei ole vaja parandada, seda ei saa parandada
Sellele hakkasid peagi takka kiitma poliitikud, üks lakutud välimusega poiss räuskas raadios, et Eesti loodusega on kõik korras, miks peame meie peale maksma teistele? Muidugi, võib ju öelda lihtsalt, et see on lühinägelik ja loll mõtlemine. Aga ma kardan, et ei ole: see on pahatahtlik. (Lisaks, Euroopa Liidus toodab ühe inimese kohta enim CO2 just Eesti, tore, eks!)
Kahtpidi. Ühelt poolt keritakse vaesemas elanikkonnas üles vihafooni igasugute lollakate maailmaparandajatest poliitikute vastu – maailma ei ole vaja parandada, seda ei saa parandada, ja mida ongi selles parandada, ja miks peaks sina selle eest maksma, eks! Teisalt valmistatakse neid tasapisi ette tolleks paratamatuseks, et just nimelt nemad ikkagi maksavad selle eest! Maksavad rämedalt, võib-olla oma eluga või vähemasti elamisväärsete tingimuste kaotamisega...