ELU25 ⟩ Juku Raadio räägib linnaloomadest, haigustest, sodoomiast ja keskaegsest elust Tallinnas

LOOMAD ELUTOAS! Kuku raadio saade JUKU Raadio 369. osa räägib kesk- ja varauusaegsest linnast – Tallinna näitel – ja sellest, kuidas inimesed pudulojustega pead-jalad koos elasid. Saates jälitame haisu, ringikakerdavad elajaid, üldist mustust, nahka pandud imikuid, sodoomiat ja muud ajastule isepärast. Saatesse on kogunenud Juku-Kalle Raid ja Kiek in de Kök'i muuseumi pealik Toomas Abiline, selles muuseumis saab vaadata ka näitust «Linnaloomad».

Loomad andsid iseäranis vanemal ajal linnapildis tugevalt tooni, seda nii oma kohalolu kui ka tegevusega. Loomapidamine vajutas pitseri tallinlaste eluruumile ja elukvaliteedile. Linnas vabalt ringi jooksvatest loomadest jäi maha haisvat sõnnikut, sead tuhnisid üles tänavaid ja õuesid, olles niiviisi eriliseks nuhtluseks. Kalmistule ja kirikuõuele sissepääsu tuli takistada spetsiaalse tõkendiga, et iseäranis sead ei pääseks seal kurja tegema. Kärssninad ei peljanud tungida võõrastesse hoovidesse ja majadesse. Sead kui kõigesööjad võtsid enda peale inimeste toidujäätmete likvideerimise.

Loomapidamine tekitas linnas mitmesuguseid probleeme, eelkõige jäätmeid ja hügieeni puudutavaid, ent ka turvalisusega seotuid. Juba Tallinnas kehtinud Lübecki õiguse 1282. aasta koodeks tegeles nende muredega. Nii keelas linnaõigus ehitada sealautu kirikaiale ja tänavale lähemale kui 5 jalga (u 1,5 m) ning naabrist pidid need jääma vähemalt 3 jala kaugusele (u 90 cm). Samas olid seasulud Tallinnas tehtud kohati lausa tänavale. 15. sajandi algul käskis raad need heakorra parandamiseks kaheksa päeva jooksul maha lammutada. Juhul kui korraldusele ei allutud, lasi raad need ise lammutada ning keelas edaspidi uusi ehitada. Majaõuedes asuvatest lautadest pärineva loomasõnniku linnast väljatoimetamise eest pidi iga tallinlane ise hoolitsema. 

Lihtrahva teadlikkus hügieenist ei olnud veel uusajalgi kuigi kõrge. Sellest annab tunnistust suhtumine vee puhtusesse. Näiteks Härjapea jõge, mille vett kasutati joogiks, reostasid selle ääres paiknenud töökojad, sinna juhiti heitvesi; 1884 kaebasid elanikud, et Härjapea jõe vett reostatavat, kuna Liivaoru veski juures ujutati hobuseid.

16. sajandil elas Tallinnas hinnanguliselt 7000–8000 inimest ja kui igaüks nendest pidas kasvõi ühte lehma ja muud looma, tegi see kokku väga suure hulga pudulojuseid. Tallinna linnaõigus ei reguleerinud kaugeltki mitte kõiki võimalikke loomadega seotud asju, näiteks, mis puudutas erinevaid kriminaalkuritegusid. Nende kohta pakub teavet kohtupraktika.

Kõige enam näib olevat juhtumeid, mis puudutasid loomade vargust. 1439 varastasid kaks meest öösel karjamaalt veise ja tapsid selle, viis meest varastasid 1 härja ja 2 lammast, mis karistus nendele määrati, seda pole ära toodud. 

Raskeks ja võikaks kuriteoks loeti kesk- ja varauusajal sodoomiat, viimases süüdistatute vastu algatatud kohtuprotsesse on Tallinna ajaloost teada mitu ning mõni nendest jõudis isegi kroonika veergudele. Selle kuritöö eest karistati mitte ainult inimest, vaid eluga ei pääsenud ka loom. Näiteks sattus 1675 sodoomia tõttu kohtu alla Ebert Detling, talle anti tema nooruse tõttu armu ning ei määratud elusast peast tulesurma, vaid hukati mõõgaga, teistele hirmutamiseks visati tema pea ja keha tuleriidale koos lehmaga, kes samuti eelnevalt tapeti hoobiga pähe, mõlemad pidid saama põletatud. Samamoodi hukati 1726 nii mees kui ka lehm ja põletati.