Seljaajukasvajaga noormehe õde Ly palub inimeste abi: ma ei saa lasta tal lihtsalt surra...

«Minu 18-aastane päikesekiirest vend Tony on suremas. Ja ta ise ei teagi veel seda, kuna me pole suutnud seda talle öelda… Tema viimaseks õlekõrreks on Saksamaale ravile saatmine,» kirjutab murelik õde Ly Aasalaid sotsiaalmeedias. Naise loal avaldame tema südantlõhestava kirja täies mahus ning loodame, et tema vend saab vajaliku abi.

Hea inimene, pöördun Sinu poole viimases hädas suure abipalvega. Minu 18-aastane päikesekiirest vend Tony on suremas. Ja ta ise ei teagi veel seda, kuna me pole suutnud seda talle öelda… Tema viimaseks õlekõrreks on Saksamaale ravile saatmine. Kahjuks tuleb kõik ravi-, transpordi- ja elamiskulud endal tasuda ja lõikusele tuleb ta saata võimalikult kiiresti. Eesti arstid paraku mu vennale ellujäämislootust ei andnud, Saksamaa arstid pakkusid, et kui ta jõuab ravile alates tänasest hiljemalt kümne päeva jooksul, on tema täieliku paranemise võimalused 66 protsendi juures.

Esialgsed kulud (need võivad ka tõusta juhul, kui ta vajab pikemat haiglaravi kui üks kuu) on 127 000 euro juures. Ma ei saa lasta tal lihtsalt surra, seetõttu pean lootma heade inimeste abile, kuna mujalt seda kahjuks loota ei ole. Endal ei ole meil sellist summat mitte kusagilt võtta. Kui Sa saad aidata kasvõi ühe euroga, siis palun tee seda. Kui 127 000 inimest annetavad kasvõi ühe euro, saame me mu venna ravile saata. Mida kiiremini, seda parem, sest praegusel juhul on aeg meie suurimaks vaenlaseks.

Aga nüüd algusest. Kõik algas käesoleva aasta maikuus, mil mu Pärnumaa Kutsehariduskeskuses kokaks õppiv vend hakkas tundma kaelas valusid. Need olid nii tugevad, et ta ei saanud magada. Samuti oli voodi tõustes higistamisest läbimärg. Valuvaigistid ei aidanud, mistõttu pöördus ta kahel korral Pärnu EMOsse. Sealt ta abi ei saanud – soovitati võtta valuvaigisteid edasi ja paluti pöörduda perearsti poole. Mingisuguseid uuringuid ei tehtud. Pärast korduvaid üritusi perearsti telefoni teel tabada, sai ta saatekirja neuroloogi juurde. Olgu siinkohal öeldud, et kohapeale perearst teda ei kutsunud.

Neuroloogi juurde õnnestus aeg saada Paidesse, kust ta sai teada, et talle tuleks teha MRT, kuid selleks peab taas kord saama perearstilt saatekirja. Seekord jäi kahjuks perearst telefoni teel tabamatuks ning kuna vennal oli ka kiire Küprosele praktikale sõitmisega, jäi see asi sinnapaika. 24. juunil lendaski vend praktikale. 28. juunil teatas ta meile, et tahab koju saada, kuid põhjust ta meile ei avaldanud. See on väga tema moodi. Ta ise ulatab alati teistele esimesena abikäe, aga oma mured hoiab endale, ei taha teisi nendega koormata.

4. juulil kukkus Tony pärast tualeti külastust liikumisvõimetult kokku. Ta kutsus oma sõbra appi, kuid paraku ei jaksanud sõber teda liigutada ning kutsus kiirabi. Kiirabi viis venna haiglasse. Talle tehti igasuguseid uuringuid, kuid midagi ei leitud. Paari päeva pärast, 6. juulil toimetati Tony Küprosel erakliinikusse, seal tehti talle MRT ja selgus traagiline tõsiasi, et tal on seljaaju kasvaja – kaelast kuni südameni. Diagnoosiks: Spinal Cord Tumor.

Tegemist on healoomulise kasvajaga, mis on nii suur ja asub keerulises kohas, et opereerimata jätmisel räägime me täna tema viimastest elupäevadest. Päev-paar hiljem ei suutnud vend enam iseseisvalt hingata. Alates sellest ajast on ta olnud hingamisaparaadi all. Kuna Küprosel ei olnud kirurge, kes oleks saanud venda opereerida, toimetati ta 9. juulil Tallinnasse, alguses viidi EMOsse, seejärel ITKsse ja lõpuks PERHi. Seis oli nii halb, et suurt elulootust ei antud.

Sõitsime õega kiiremas korras öösel haiglasse, kus meil õnnestus teda viieks minutiks külastada. Vaatepilt oli masendav. Meie särasilmne oma restoranist unistav vend oli niivõrd abitus seisundis ja see kõik juhtus nii kähku…

11. juulil kutsuti kokku arstide konsiilium. Leiti, et kasvaja asukoht on nii halb, et opereerida ei ole mõtet. Las sureb ära. Uurisime õega Tartust, saime samasuguse vastuse. Meid see vastus ei rahuldanud, otsisime üles maailma tipp-kirurgiaprofessori, Juha Hernesniemi, saatsime talle MRT pildid ja kogu haigusloo. Professor leidis, et venna prognoos võiks olla hea, kui teda opereeriks hea kirurg, samas tuleb operatsioon läbi viia nii kiiresti kui võimalik. Ta andis meile mõned Soome kirurgide kontaktid, kuid kahjuks on nad kõik praegu puhkusel. Saime ka Berliini parimate kirurgide kontaktid. Mõlemad vastasid – üks varem kui teine, et venda saaks opereerida. Üks neist, Felix Göhre, oli nõus operatsiooni lähiajal ette võtma.

Ainus mure oleks nüüd operatsiooniks ja transpordiks vajaminev summa kokku saada. Viimasel ajal on vend tundunud end juba pisut paremini, ta on küll hingamisaparaatide all, kuid täie mõistuse juures. Oma tegelikust olukorrast pole tal aimugi.

Kui me peaksime imekombel vajamineva summa kokku saama ja sealt midagi üle jääb, annetame kogu üleliigse summa Eesti Vähiliidule edasi.

Lisasin juurde tänase pildi, mille vennaga haiglas tegime ning kõik dokumendid tema haiguse ja esialgsete ravikulude kohta. Transpordi- ja elamiskulud on veel lahtised.