Mulle on muidugi ammu selgeks saanud, et kus iganes on teemaks noored naised ning sünnitamine, pistavad mõned mehed nagu varakevadine umbrohi oma pea mulla alt välja. Toon võrdluseks just umbrohu, sest maltsa ja agressiivselt sünnitamisesse sekkuvaid mehi ühendab kaks asja – see on tohutult kole ja jubedalt tüütu.
Kohe, kui olin enda avalduse välja käinud, ilmusid välja just needsamad mehed, kes on oma hingeasjaks võtnud, et igal naisel lihtsalt peab olema laps, ja üritasid mulle selgeks teha, kui vale on mõelda lastetust naisest kui väärtuslikust inimesest.
Maltsa ja agressiivselt sünnitamisesse sekkuvaid mehi ühendab kaks asja – see on tohutult kole ja jubedalt tüütu.
«Sobiv tervitus emadepäevaks,» ilkus üks. «Kas need naised, kes sünnitasid ja rämedat vaeva nägid ja oma tervisega maksid, ei ole rohkem väärt, kui need, kes lihtsalt elust läbi prassivad?» küsis üks, ilmselt tülgastunult. Huvitav, kas kõik mehed, kuna nad ei sünnita oma elus ühtki last, prassivad elust lihtsalt läbi? Meeste väärtus selles samas võrrandis, kuhu naisi üritatakse toppida, oleks sel juhul 0.
Jah, need naised, kes on sünnitanud, ei ole rohkem väärt, sest ka lastetud naised loovad siia maailma väärtust. Võtame naised, kes näiteks kuus aastat arstiteaduskonnas õpivad. Kui sinna juurde lisada ka residentuur, siis kooli lõpetades ollakse tavaliselt pea 30 ja seda juhul, kui kooli on mindud kohe peale keskkooli. Ma saan ainult ette kujutada, kui solvav on lugeda, et oled meeste jaoks väärtusetu, samal ajal sõna otseses mõttes elusid päästes. Ja see ei käi ainult arstide kohta – ükskõik milline eneseteostus saab luua väärtust.