Neeme Raua kirg on suurlinnad

Neeme Raud Foto: Madis Veltman

Raadio Elmar sellenädalases suvesaates kohtus saatejuht Lauri Hermann ajakirjanik Neeme Rauaga. Rääkisime sellest, miks Neemet tõmbavad suurlinnad ja kuidas õnnestus tal põgeneda armeeteenistuse eest. Lisaks tuli juttu maailma majanduspealinnast New Yorkist ning asjaoludest, miks on Neemel Ameerika kodakondsus. Mees rääkis ka sellest, kuidas kunstis kunsti näha ja kes Eesti naistest oli populaarsem kui Ema Theresa.

Neeme Raual on selgelt meeles lahkumine Eestist 1. augustil aastal 1990. Peamine põhjus minekuks oli ikkagi see, et teda taheti võtta Nõukogude armeese. Lõpetades 1987. aastal keskkooli tundis Neeme, et on vaja minna suurde linna ja Moskva oli kõige suurem linn, kuhu oli sel ajal võimalik pääseda. Selleks tuli teha Tartu Ülikooli juures eksamid ning saada vabariiklik lähetus. Muidugi oli Moskva ülikool ka iseenesest ahvatlev, aga noort Rauda  meelitas rohkem suurlinn: «Himu ja kirg olla suures linnas suure süsteemi keskel on mul juba päris varasest noorusest.» Pärast 1. kursust muudeti armeeteenistusse kutsumise seadust, käis Afganistani sõda ja Balti poisse saadeti sinna massiliselt. Nii tekitaski Neeme Raud Moskvas komissariaadi tarbeks teenistuse edasilükkamise tervislikel põhjustel, võttis akadeemilise puhkuse ja tuli Eestisse. Kahjuks jõudsid ka paberid sõjakomissariaadist Eestisse ülikiiresti ning teda hakati taga otsima. Lõpuks ostsustati kogu perega siirduda vanaonu juurde Kanadasse. 

Neeme Raud ja Lauri Hermann Foto: Raadio Elmar

Esimesel päeval maandudes saatis Neeme Raud kirja kohe Ameerika Hääle toimetusse Washingtoni toonasele peatoimetajale Ilmar Mikiverile. Urmas Ott oli just aasta varem seal toimetuses külas käinud ja reportaaži teinud ning sellest jäi kõlama, et neil on vaja noori ajakirjanikke. Kirjale tuli vastus, et kohe ei ole tööle asumine võimalik, sest on vaja uurida kandidaadi tausta. See uurimine kestis terve aasta. Vahepeal oli aga vaja elada ja nii tegi Neeme Raud Torontos ühe päeva ehitustöid, mille põhjal otsustas, et see ei ole üldse tema jaoks. Nii liikus ta hingelähedasemate väljakutsete juurde ja asutas eestikeelse raadiosaate, mis oli eetris igal pühapäevaõhtul ühes Toronto multikultuurses raadiojaamas. Selline uudistelugemine meeldis väliseesti kogukonnale väga ning tõi ka pisut sisse. Lisaks töötas Neeme Raud ajalehes «Vaba Eestlane» ajakirjaniku ja abitoimetajana. Nii möödus aasta ja tuli oodatud vastus, et taustakontroll on lõpetatud ja ta võib tulla tööle Ameerika häälde. Neeme Raud ostis kohe pärast kirja läbilugemist piletid ja sõitis järgmisel päeval Washingtoni. 

Kui Raua esimene aasta välismaal oli nii vaene, et kuidagi sai ära elada, siis ühtäkki Ameerika valitsuse palgal olles toimus hüppeline sissetuleku tõus. Ilma kõrghariduseta ja lagunenud Nõukogude Liidu passiga tundus see kõik ebareaalne. Järgmise sammuna sai Neeme Raud New Yorgi Eesti konsulaadist käsitsi täidetud passi ja USA, mis ei olnud kogu aja Nõukogude okupatsiooni tunnustanud, andis sinna käsitsi kirjutatud passi oma tööviisa.

Kuula saadet SIIN:

«See ei ole saladus» on meelelahutuslik saade, milles üht-teist tuleb tuttav ette, kuid kuulete ka hulgaliselt täiesti uusi ja seni teadmata fakte külalise või temaga seotud teemavaldkonna kohta. Meeleolukad jutud, vaheldumisi Elmari parima muusikaga, on raadioajakirjana kuulajate ees kahe tunni vältel.

Saade on eetris laupäeviti kell 10.00-12.00 ning kordusena pühapäeviti kell 15.00-17.00.