ELU25 ⟩ Indrek Tarand Juku-Kalle Raidile: Pedakoomikud on vegetatiivselt paljunenud!

KOOLIPAPA LUGUSID: Vähemalt kümmet ametit pidanud Indrek Tarand on viimase aasta jooksul mekkinud pedagoogi kibedat rosinaleiba Nõva koolis. Juku-Kalle Raid hakkas viimases kuulehes KesKus huvituma, kuidas on õpetaja elu väikekoolis. Nad varjusid konspiratsiooni mõttes ühte tuntud keldribaari, et Haridusministeeriumi omad Indrekut intervjuu ajal kinni ei püüaks. Lugu täismahus loetav juunikuu KesKus'ist.

Nõva kool on tõeline väikekool, just selline, milliste sulgemisega kaasajal pidevalt tegeletakse. Ja selge on see, et elu veereb väikekoolis hoopis erinevalt suurest kombinaadist, kus sekeldab korraga ringi pooltuhat õpilast. Haridussüsteemist pajatades põrkame me aga iga natukese aja tagant ühe ja sama teema otsa – lõputu bürokraatia. Bürokraatia, mis pärineb asutusest, kus kohvimasin kaduma läks ning töötajatest ministri laste tentsikud said. Nii tegelevad õpetajad rohkem ajuvabade nõudetabelite täitmise kui laste õpetamisega.

Juku-Kalle Raid (JKR): Räägi, Indrek, kuidas sa pedagoogika radadele kolkakülla Nõvale jõudsid?

Indrek Tarand (IT): Sellepärast jõudsingi, et koolmeistritest oli puudus. Ja tundus mõistlik, kui inimesi saab aidata väikese liigutusega. Niimoodi jõudsin ja ega ma ei kahetse. Võin ka kinnitada, et see aasta on olnud epohhi loov kogemus. Esines ka möödalaskmisi. Ma kujutasin ette, et omal ajal nõukogude pedakoomikute poolt välja kujundatud tegelased on võimu juurest kadunud, aga tuleb välja, et nad on vegetatiivsel teel paljunedes uuesti võimule saanud ja haridusbürokraatia pool on see, mis tumestab kõige rohkem seda muidu rõõmsat ja inspireerivat tegevust. Ma palgast ei hakka parem rääkima.

JKR: Me muud ei kuulegi ju, kui et õpetajate palk tõuseb.

IT: Kahjuks ütles Jüri Ratas Jüri Ratasele, et neli aastat ei juhtu midagi ja nüüd öeldi, et 3% võib olla isegi tõuseb. Aga see kõik ei päästa midagi. See on sama, kui kastekannust põua ajal püüda viljapõldu kasta.

JKR: Sa räägid sageli kooli haridussüsteemi bürokraatiast. Võtame selle asja natuke lahti. Me ei pajata ju sellest, et mõni minister lahkub ministeeriumist kohvimasinaga.

IT: Ei-ei, kohvimasin on hoopis eraldi valitsemiskultuuri sümboolika. See on niimoodi, et me oleme väga digitaalsed. Meil on e-kool, meil on seal kinnitatud ainekavad, õpetajate töökavad ja siis tuleb välja, et Tartus ja Tallinnas on väga palju neid, kes on pedakoomiku magisrtikraadi saanud. Ja seetõttu on nad edutatud järelvalve pühasse protseduuri. Hispaanias öeldakse selle kohta, et suur inkvisitsioon tuli kohale.

Ja siis hakatakse su kallal võtma, et kuule mees, sul on e-koolis selline viga, et oled kogemata märkinud 31. maiks tunni, aga sul 31.mail ei olnud tundi, oli 1. juunil. Ja detsembris oled märkinud kogemata – kuna seal on kolm IX klassi tundi järjest, 2 inglise keelt ja ajalugu ja sa oled märkinud ühe ajaloo tunni varasemaks. Sellest tekib ju tohutu katastroof. Kui lapsed õpivad ajalugu 5nda tunni ajal, samas mil tunniplaanis on see 6. tund. Sellist juhmust nimetaks ma koolikiusuks. Seda on ikka väga palju. Siis selle suure visiteerimise ajal ütlesid päris tõsimeeli, et kui ei ole kiituskirja andmise juhendit, siis kiituskirja anda ei saa. Kuidas te annate välja kiituskirju? Koolijuhataja seletab, et meil on aktus ja siis kui kõik viied on, siis saab kiituskirja. Kujunduse võtsime Haridusministeeriumi kodulehelt. Nemad jälle küsivad: aga kus teil on see kirjas? Kooli põhimääruses, kodukorras? Kuskil ei ole juhendit. Siis tehti juhend. Juhendi peab õppenõukogu peab hääletama. (Naerab häälekalt) No mida me hääletame?

JKR: Nii et ametnikkond tegeleb lihtsalt õpetajate segamisega.

IT: Just väikese kooli suhtes rakendatakse koolikiusu. Ma möönan, et sellel oli ka tulemust. Nad tuvastasid, et mina ei tohi õpetada, kuna mul ei ole õpetaja kutset. Sest minu nõukogudeaegne pedagoogikutse on umbe läinud, kuna tsunft on vahepeal teinud seaduse, et 2013 oleks tulnud seda uuesti taotleda. Aga ma ei töötanud siis koolis ja Euroopa Parlamendis ei olnud mul otstarbakas seda taotleda.

(Muigab) See taotlemine on ka muidugi vaimukas protseduur. See meentuab kõige rohkem sihukest lastaaia lõpetaja mappi, mille ta kaasa saab, kus on kõik joonistused ja voolitud asjad kirjas. Sama seadus ütleb, et aastaks võib palgata ka keskharidusega inimese. Nii palju saaks ju mõelda, et kuidas ta ülikooli sai, tal peaks ju ikkagi keskkool lõpetatud olema.

Ega neid kõiki nõmedusi, mis seal välja mõeldakse, suured koolid vast ei täida ja näitavad lihtsalt ust. Kokkuleppeliselt, direktor kaitseb neid. Väikeses vallas nii ei saa. Sest väikese valla Haridusamet koosneb sageli ühest ametnikust ja ikka on aukartus, kui suurest linnast õpetatud inimesed tulevad ja hakkavad kontrollima. Et kuidas ikka kõik on.

(Meenutab) Lõpuks selleni välja, et mul oli harjumatu, et mõned lapsed ei ütle hommikul tere. Mina ütlen tere hommikust, nad ei vasta midagi. Aga mina leppisin nendega kokku, et me ikka tervitame hommikuti. Pärast selgus, et kodukorras ei olnud sellist punkti, et hommikuti tuleb tere öelda. Seetõttu ei olnud mul õigust ka nõuda lastelt sellist ebaõiglast lähenemist.

JKR: Mis see siis on? Kas see palju kõne all olnud ametnikeriik? Mitte ainult sul pole see jama, sama asi suvalises kõrgkoolis, kus õppejõud peab tegelema mingi lõputu aruandluspasaga, selle asemel, et tudengeid õpetada.

IT: Okei, me teeme selle kõik ära. Aga siis tuleb Haridusministeeriumist nõue, et alates maikuust hakkate te uut tüüpi päevikut pidama. Jumal tänatud, et ma vana ära ei kustutanud, vaid alles jätsin. Sest siis selgus, et vana ei tulnud uude osasse kaasa. Ja selle asemele, et õpetajate tööd kergemaks teha, näiteks liitklassidega, selle asemele saavutati see, et ma sain veel ühe päeviku, mida täita.

JKR: Täitsa huvitav on ette kujutada neid tegelasi, kes seda välja mõtlevad. Tulevad hommikul tööle ja kohe hakkavad haridust edendama igasuguste lisatabelite ja nõuete abil.

IT: See tulebki sealt võimukantsist, kust kohvimasin kaotsi läks. Seal on tohutu hunnik juhendeid. Ja siis ametnikud igaks juhuks lasevad veel ka kinnitada valitsue määrused ja otsused. Mul oli aastaplaanis, et teeme maalastega väikese ekskursiooni Tallinna, külastame mõnd muuseumi, mis haakub õppeprogrammiga. Siis tuli viirus ja muuseumid pandi kinni. Aga ma ei paranadanud töökavas tagantjärele ära, et me ei käinud seal muuseumis. Õudseks halaks läks. Kuidas nii? Peate ära parandama. -Te ei olnud kuulnud või, et muusuemid olid kinni? -Kuulsin küll. -Aga teil ei ole siin ju kirjas.

Siis tuleb jälle mingi kaebus. Et vot sellel kuupäeval sa ei täitnud tabeleid. See on nagu pimesoole operatsioonil seisaks kirurgi selja taga patsiendi kolm kõige lollimat sugulast ja tänitaks kogu aeg. Miks sa selle klambri sinna panid, miks sa siin verd annad?

JKR: Tundub, et sulle lastega meeldib sekeldada, aga ametnikega niiväga mitte.

IT: Mul on eluaeg lastega meeldinud. Aga just sellistega, kes hakkavad juba ilmast aru saama ja tunnevad huvi. Ütleme, et ajalugu ei olnud neil kellelgi lemmikaine. Seal segunesid Jaan Poska, Jaan Tätte ja Jaan Kross kõik üheks isikuks. Aga nüüd on juba palju parem.

JKR: Indrek aga sa said ju aru, et sa ei meeldi pooltele maainimestele üldse.

IT: Pärast härra Gräzini kolleegi lahkumist abikirikust läks oluord kergemaks. Tegemist oli ka kohaliku EKRE osakonna juhatajaga, kes taevaste jõudude abiga üritas asju korda saada. Ma arvan, et kevadeks asi paranes. Kui laps on enamvähem on rahul ja jõuab edasi, mis ta siis ikka nii väga jonnib. Lepib sellega.

JKR: Kuidas sul endal 21 keskkoolis omal ajal läks? Kas toonastele pedagoogidele pakkusid sa puhast silmarõõmu?

IT: (Naerdes) Vaevalt. Oli kindlasti periood, kus mind võis kirjeldada rahutu õpilasena. Kes ei keskendunud põhilisele, vaid otsis sekeldusi. Aga meil oli suur kool, vist üle 1000 õpilase. Nüüd see kogemus on hoopis teine. Nõval on nagu kärgpere, direktor ja mina oleme mehed. Siis on terve rida naispedagooge. Siis on 15 last – kellest paljud on vennad ja õed.

JKR: Sinu ema rääkis mulle ükskord, et sina olid see tüüp, kes läks igal pool pahuksisse, näiteks joonistas kontuurkaardile Kesk-Vene kõrgustiku kohale mingi luuaga vanamehe ja märkis juurde "Kesk-Vene kõrgustiku koristaja".

IT: See oli geograafia ülesanne, kus midagi tuli täita ja ma ei osanud. Ja mulle tundus, et koristaja ehk lahendab selle probleemi ära, aga ei lahendanud. No sellised lood lisavad õpetaja töösse teatud võlu. Kus lapsemõtte väljendus annab asjale sellise humoorika tahu juurde. Neid on tore kokku nokkida kokku. Ja on ikkagi hea, kui sa silma järgi hindad, et ta jälgib, mis toimub. Et ta ei võta igavusest seda nutitelot.

JKR: Juhendis ei saa elu sees täpselt määrata, kuidas nii-öelda objektiivselt hindeid panna. See on võimatu!

IT: Mul näiteks oli niimoodi, et esimese viie panin loomingulisuse ja õige loogika eest. Ütlesin klassis, et me peame käsitlema perioodi pärast I Maailmasõda: Tuletame meelde, millal seda peeti. Üks kutt ütles, et ma täpselt ei tea aga ma arvan, et enne teist. Sai õige lähenemisnurga eest viie.

JKR: Eestis levib mingi nurin, et praegune haridussüsteem kasvatab geisid, liberaale ja on ideoloogiliselt täiesti viltu. Kuidas sa ise tunned, kas sina oledki süüdlane, miks meil tulevikus nii palju geisid on?

IT: Ei tunne. Hoidun kramplikult ka igasugusest Eesti parteipoliitikast. Lastes õpilastel ise vaadata. Ajaloos me võime asju väga erinevalt tõlgendada. Kes oli tähtsam mees, Savisaar või Laar? Kui 15-aastasele peab neist midagi rääkima, püüad anda teadmist, aga mitte märki külge panna. (Imestab) Huvitav, kust see Madison küll tuli? Äkki ta ei käinudki koolis?

JKR: Madison tuli laevast, telefon näpus!

IT: Õige jah, kajutist tuli! Aga see nurin on ideologiseeritud. Mingi aeg käis ju nurin, et on liiga vähe usuõpetust. Teise jaoks oli seda liiga palju. Minu meelest on praegu ikkagi niimoodi, et koolidel on võimalus teatud määrani mingit vabadust mängida. Saab natuke maitseainet panna või erisust tekitada.

JKR: Aga viimane küsimus, kas sa tahad pedagoogina edasi töötada? Või tahad presidendiks saada? Vali.

IT: Presidendiks ei ole kunagi tahnud, kuigi seal ma kandideerisin 10 aastat tagasi. Ma näitasin, et see on nõme seadus, kui 48 tundi enne valimist tekivad ametlikud kandidaadid. Ei ole võimalik debatti teha, sest me ei registreeri 40 päeva enne, vaid 40 tundi enne.

Ja ma vean kihla, et nad suudavad seekord samamoodi teha. Esiteks otsivad 10 aasta taguseid kandidaate, kedagi pole, sest keegi ei taha kandidaaks olla, sest teed ennast lolliks. Siis tulevad uued robinal sinna ja siis võtab Jüri Ratas Jüri Ratase käest telefoni ja helistab Luxemburgi. Palun, Juhan Parts, tule presidendiks! Ja sealt vastatakse: Juhan läks vetsu, ma olen Ken Marti, ma tulen hea meelega.