ELU25 ⟩ Ahto Muld: Jüri Vesipruul ja Mailis Tatikas – tsirkus sõitis ära, klounid jäid.

Maailmakuulus Jaan Tatikas – justnagu Mailis Ratas ja Jüri Reps! Foto: AFP / Scanpix

LOLLID JÄÄVAD ALATI VÕITJAKS: KesKus' i kirjandustoimetaja Ahto Muld sirivib taaskord välja antud Eduard Bornhöhe raamatut "Tallinna narrid ja narrikesed". „Maailm ei tunne mind veel küllalt,“ õhkas surematust kuulsusest unistav luuletaja Salomon Vesipruul 1892. aastal ilmunud jutustuses. Nüüdseks tunneme nii Salomon Vesipruuli kui ka agarat leiutajat Jaan Tatikat juba õige hästi. Eduard Bornhöhe jutustus „Tallinna narrid ja narrikesed“ pilab tühiseid ja naeruväärseid inimtüüpe, kes kuulsuse, raha või armastuse nimel ei põrku tagasi ka kõige narrimate tegude ees. Kes ei mäletaks telefilmi "Kuulsuse narrid"? See geeniustepaar meenutab kangesti Jüri Vesipruuli ja Mailis Tatika seiklusi Eesti riigitüüri juures.

Igasuguseid kirjanikkusid ja kõikide asjade leiutajaid on meie paljukannatanud kodumaal alati suurte hulkadena ning kiiresti ringi tiirelnud. Iga uus põlvkond pritsib mõne sihukese keeniuste paari välja, aga kui tähtede seis on soodsam, siis tuleb neid lausa mitmeid. Bornhöhe ajal oli asi lootustandev, ent tänasele keeniusterohkele ajale ei olnud 19. sajandil küll midagi vastu panna. Salomon Vesipruuli ning Jaan Tatika näol oli tegemist lihtsalt tavaliste agulilollidega, nii kaugele nad muidugi ei jõudnud, et üks – see tolbajoobist leiutaja – oleks tahtnud saada presidendiks ja teine – see puu otsa kleepunud õudne kirjanik – pidanud ennast haridusministriks. Tehnika on vahepeal kõvasti edasi arenenud, tänapäeval on kõik võimalik, praegused keeniused kõlbavad korraga kõigeks.

Kaasaja kaelamurdev küsimus: kas Reps või Ratas?

Igale tähelepanelikule loodusvaatlejale on kohe selge, et kaasajal kehastavad Tatikat ning Vesipruuli idiootide paar Jüri Reps ja Mailis Ratas, või oli see vastupidi. Ühe munaraku värdjad, mis seal ikka vahet. See on lausa kiimaajav vaatepilt, kuidas esimene neist, kes on just joogid autosse viinud, kallistab teist, kes on just kohvimasina põlle alla peitnud ja lastele mängida tassinud. Sihuke debiilide duo, et anna aga olla!

See on lausa kiimaajav vaatepilt, kuidas esimene neist, kes on just joogid autosse viinud, kallistab teist, kes on just kohvimasina põlle alla peitnud ja lastele mängida tassinud.

Tõsi, kaasaegsed teadlased on püsti hädas ainult ühe kaelamurdva küsimusega: kumb friigitsirkuse esindajatest on kirjanik, kumb leiutaja. Kirjutada ei oska neist mitte ükski, igasuguste väljamõeldiste tulemuseks on samuti püdel sitt, aga nad vahetavad oma kohti keeniustemaastikul nii vilkalt, et absoluutselt võimatu on mingeid panuseid teha.

Salomon Ratas

Esmapilgul võiks kirjanikuks pidada Salomon Ratast; tema täiesti ajulagedad laused on igati Vesipruuli väärilised, kes teatavasti pajatas lindudest, kelle laulu väga ilus kuulata oli, kellel aega kuulata oli. Ratas isegi ületab oma eelkäija taset, kui ta juba kord midagi kuuldavale toob, valitseb ühiskonnas vähemalt pool tundi üleüldine vaikus, mil inimesed seedivad, et mida v***u see kõik nüüd tähendama pidi. Kirjaniku-ametiga sobib ka Ratta kirg maksumaksjate raha eest soetatud kangema kraami rüüpamisele, selge see, näidake Mullale üht karsket kirjanikku, kes kulka toetuse eest sitta viina tuppa ei tassiks. Ratasele meeldib endast ka kolmandas isikus rääkida, kuna ta on nii lugupeetav, et teisiti oleks kuidagi alandav.

Nii kakerdab ta võsast välja, palk õlal ja saag käes ning hüsteeriline helk silmis viitaks justkui mingi seniolematu leiutise sünnile.

Samas võib Ratta liigitada ka leiutajate kilda, see, kuidas ta – autosse viidud joogid juba sees – kakerdab võsast välja, palk õlal ja saag käes ning hüsteeriline helk silmis, kõik viitaks justkui mingi seniolematu leiutise sünnile. Mida saab palgist? Andke palk Jürka kätte, ja te näete, et absoluutselt kõiki asju, kaasaarvatud selle masina, mis hiljem munakividest hakkliha teeb. Ratta kihk igasugust paska leiutada ei tunne mingeid piire, kahjuks ei oska meist keegi vastata küsimusele, kes kurat leiutas Ratta. Mõned väidavad, et see oli tema isa Rein, aga nii lihtsates lahendustes lubage siiski kahelda.

Leiutaja kasuks räägib ka tõik, et ta suudab ühe päeva jooksul võtta maha kogu kättesattuva metsa, värvida kõik külaväravad roostepruuniks ning külvata ära kogu kolhoosi kartulid. Hea, et tal fotograaf kogemata kaasas oli, ega muidu usukski!

Mailis Tatikas

Nüüd aga Mailis Tatikast, kes suudab samuti esindada nii leiutajaid kui kirjanikke. Kuna ta usub, et tunneb trükitähti, ei suutnud keegi peletada tema pehkinud peakolust mõtet, mis sundis teda haridusministriks hakkama, justnagu pasknäär oma loomuse sunnil õue pealt tõrusid varastab, sest ta on juba kord niimoodi ehitatud. Veri, nagu öeldakse, viib rähni puu otsa.

Kohvimasina pani samuti ministeeriumist piistu, et koos teiste kirjanikega õhtuti kohvi juua ja sinna Ratase autost toodud jooke sisse kallata.

Kuna ta tunneb trükitähti, ei suutnud keegi peletada tema pehkinud peakolust mõtet hakata haridusministriks – justnagu pasknäär oma loomuse sunnil õue pealt tõrusid varastab, sest ta on juba kord niimoodi ehitatud.

Teisalt on tugevaid argumente ka neil teadlastel, kes Mailis Tatikat siiski pigem leiutajaks peavad ja märgivad selle teooria tõestuseks, et kohvimasina juppe läks tal vaja selle aparaadi leiutamiseks, mis munakividest otsemaid hakkliha teeb.

Raske on elada selliste inimestega ühel ajal, säilitada enamvähem terve mõistus ning üritada mingil moel nende käitumist kaardistada. Laiahaardelisusest puudu ei tule, tarvis oleks mõlemad korraga presidendiks panna, publikumenu võiks olla tohutu, sealjuures ilmselt isegi rahvusvaheline.

Meie idanaabrid mainivad antud situatsiooni kohta ühes oma kõnekäänus: "Tsõrk ujehal, klounõ ostalis". Tsirkus sõitisära, klounid jäid.

Hoiame meie debiilikutele siis pöialt, sest isegi tuntud maailma klounipaaridel, nagu venelaste Bim ja Bom, pole konkurentsiks isegi hullu dopingulaksu all mingit võimalust.