Ole tervitatud, lõvikuningas

Kas pole ilus? Simba, Pumba ja Timon aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Klassikaline, pea 20 aastat tagasi valminud «Lõvikuningas» tehti ümber 3D-formaati. Õnnestunult.

Võis karta kõige hullemat. Viskasid ju soomlased alles hiljaaegu sellise vembu, et võtsid poolakate vana «Muumitrolli» seriaali, lõikasid sellest kokku täispika filmi ja konvertisid veel takkapihta prillikinoks ka. Tulemus osutus katastroofiks – nii sisult kui vormilt. Mis aga peamine – kõlisevast tuli suu puhtaks pühkida. Koguni peale maksta.

Ka klassikaline, pea 20 aastat tagasi valminud «Lõvikuningas», mis nüüd samuti konverdituna uuesti ekraanile on jõudnud, võinuks jätta hinge valusa haava – ikka selle va häbematu haltuura pärast, mida prillikino atraktiivse sildi varjus vahel pakutakse.

Õnneks nii ei juhtu. Tõsi, need, kes seostavad prillikino üksnes efektidega, vaadaku ringi mõne teise filmi järele – soovitaksin kas või Hongkongi ajaloolist 3D-seksifilmi «Seks ja zen: taevalik ekstaas», mis olevat oma kodumaal edestanud isegi «Avatari».

«Lõvikuningas» on efekte vähe, see on lihtsalt efektne – nagu kogu too maaliline Aafrika savanngi, kus noor Simba nagu Hamlet onu intriigi tõttu isa kaotab ja troonist ilma jäetakse.

Tagantjärele-stereograafia on õnnestunud, suisa kontseptuaalne, selline, mis arvestab täpselt loo emotsionaalsete rõhuasetustega. See ei domineeri, pigem hoiab end tagasi, üksnes toetab jutustust – äkki tuleks koguni tänulik olla, et 1994. aastal polnud prillikino veel ellu äratatud ja seda kõike võis tagantjärele teha?

Ülepea, miks ei võikski prillikino piisav õigustus olla ruumiline perspektiiv, mille see vaatajale annab? See, mis on meie ümber olemas, aga tavalisel ekraanil mitte. Ka Rainer Sarneti «Idioot» peaks olema prillikino, saaks ju selle tähenduslik ruum veel enam aistitavaks.

Mõistagi peab olema ka tugev film. Ja «Lõvikuningas» on. Vähemalt jutustusoskuse, aga ka animatsiooni poolest – sest sisu üle, nagu ikka Disney puhul, võib vaielda lõputult, selle pateetika, patriarhaalsuse või rõhutatud hierarhilise ühiskonnakorralduse pärast näiteks, olgugi et tegu on loomadega.

Kui hästi on tegelaskujud ikkagi joonistatud ja hingestatud. Ja kui värskendav on kõigi nende arvutianimatsioonide vahele, mis meie ekraanidele jõuavad, vaadata ka üht harva, pealegi vanamoelist peavoolu joonisfilmi.

Mis sest, et Scari puhul tuleb Jeremy Ironsi asemel leppida Lauri Saatpaluga ja Zazule annab Rowan Atkinsoni asemel hääle Margus Tabor. Seda huvitavam on! Dublaaž tervikuna on õnnestunud, vaid mõni värvikam kõrvaltegelane vajanuks värvikamat häält.

Lõpetuseks võiks unistada – näiteks sellest, kuidas ekraanidele ilmub ühel heal päeval «Kapsapea 3D» või «Vennad Karusüdamed 3D».

Film

«Lõvikuningas 3D»
Režissöörid Roger Allers ja Rob Minkoff, USA 1994
Alates 3. veebruarist Tallinna,
Tartu ja Narva kinodes