Telemees Urmas E. Liiv on presidenditralli peale tige: killiks selle lollaka ameti ära

Telemees Urmas E. Liiv on presidenditralli osas väga kriitiline. Foto: Liis Treimann

Eesootavate presidendivalimiste taustal avaldas arvamust praeguse presidendi ja valimisprotsessi kohta telemees Urmas E. Liiv, kelle sõnul pole niimoodi jätkates sel ametil üldse mõtet.

Avaldame Liivi Facebooki postituse täismahus:

«Mina olen üks nendest, kes ei pea lugu meie praegusest presidendist. Sest tema saamine presidendiks oli ikka nii haige, kui veel vähegi võimalik. Ok, mõtlesid Nestor & Co. välja ühe nime ja võtsid ühendust, et kuule, halloo Kersti, meil siin läks kõik p…, et lubasime siin mõnele maad ja ilmad kokku, aga keegi ei sobi jne jne. Kuule, tead, siis äkki tulid sina meelde, sa ju siuke tark ja eurooplane suure algustähega, sa ei tahaks hakata või? Ühesõnaga miski seltskond oli ennast lollilt nurka mänginud. Aga vahet pole, kui palju tuli veenda, fakt on, et Kaljulaid vastas sellele pundile «jah».

Faak, ma ei saa aru sellest jah-ist. Ta ju nägi ja teadis, mis toimub. Et oli viis kandidaati, kes debateerisid ja võistlesid. Keda kõik teadsid. Kelle vahel käis aus konkurents. See ongi ju demokraatia. Aga siis ütleb Eesti avalikkuse jaoks tol hetkel täiesti tundmatu naine lihtsalt «jah».

Et tal ei tekkinud tunnet, et oli ikka suht nõme lihtsalt kogu tollasest ühiskonna ootusest nii tuimalt üle rullida? Et äkki oleks tulnud presidendi institutsioonile vajalik rahvapoolne austus ikkagi ENNE välja teenida, kui hakata seda austust riigi sümboolselt kõige kõrgemal astmel enda isiku kasuks tööle panema? Et enne jah-i oleks äkki võinud olla mingilgi moel Eestile elatud elu, mille kohta me kõik oleks midagi teadnud?

Viimaste valimiste presidendikandidaadid Allar Jõks, Mailis Reps, Siim Kallas ja Marina Kaljurand. Foto: Liis Treimann

Ma siiralt ei tea, miks Kaljulaid otsustas öelda «jah». Võib-olla oli tal tunne, et Kuku raadio ja Isamaalt ette söödetud ametid olid täiesti piisav hüppelaud? Aga nii rumal ta ei saa olla. Ta on väga tark. Aga miks ta ei öelnud siis «ei»? Sest siis poleks vähemalt tema isiklikult muutnud Eesti tollaseid valimisi sama naeruväärseks, kui need, mida lakkamatult kritiseerida armastame. Aga ta ütles «jah» ja ongi personaalselt kogu selle lolli protsessi võtmekuju ja läheb sellisena ka ajalukku. Mitte sellise rahva emana, keda ta viiekümneaastasena näikse hirmsasti tahtvat kehastada, aga mis takerdub momentaalselt nõretavasse võltspaatosesse.

Pole vahet, mis järgnes. Igatahes oli selline presidendi tegemine väga autu tegu nii tollaste kandidaatide kui ka Eesti demokraatia suhtes. Ja sellistest inimestest ei ole minul võimalik lugu pidada.

Tegelt ka – rohkem siukest s***a ja nõmedat kombineerimist näha ei taha. Üleüldse killiks tõesti selle lollaka ameti siis ära, kui sinna hakkavad trügima 40-aastased äratõusnud rahvaemad ja -isad. Ma eeldaks, et auameteid saadakse ikka elutee lõpus, mitte selle alguses.»

Anna teada, kas oled telemehe hinnanguga nõus!