ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Kuidas astuda pasunasse? Kalle Laaneti ja Eesti Kaitseväe orkestri näitel.

Juku-Kalle Raid ja kaitseminister Kalle Laanet Kuku klubi ees puhkehetkel Kaitseväe orkestrist pajatamas.

FOTO: Arvi Tapver

Juku-Kalle Raid väidab, et Eesti Kaitseväe Orkestri laialipeksmine on täielik pasunasseastumine. Siseminister Kalle Laanet põhjendab Juku-Kallele, miks tema käed siinkohal seotud on. Mingi lahendus siiski paistab – viia orkester Sõjamuuseumi alluvusse.

Teisipäeval kukkus kolinal läbi umbusaldusavaldus Kalle Laanetile, mida oligi oodata. See aktsioon kujutaski endast pigem meelelahutuslikku pasunapuhumist, ei midagi tõsist. Sealjuures on kõigile teada, et üks asi, mille pärast Kallest vabaneda taheti on Kaitseväe orkestri laialisaatmine. Ühiskond arvab üsna üksmeelselt, et see oleks korralik pasunasseastumine. Ämbreid kolistatakse niigi, aga pasunasse pole keegi astunud, ehkki pasun võib olla ämbrist oluliselt suurem. Muuseas, täiesti tüber oleks arvata, et siinkohal on süüdi Kalle Laanet. Kui EKRE teeb umbusalduse avaldamise juures märkusi nagu "kaitsevõime kahtluse alla seadmine", tähendab see ministri küllaltki head tööd. Ja puhkpilliorkestri kallale ei tunginudki minister. Jätame meelde, ehkki vahva oleks ju minister õhku lasta? Nüüd aga asjast.

Katseväe orkestri laialiajamine on paduloll uid, selge see. Ja see uid imbub aegajalt ikka alumisest sahtlist välja, kui vaja siva kusagilt "kokku hoida".

Katseväe orkestri laialiajamine on paduloll uid, selge see. Ja see uid imbub aegajalt ikka alumisest sahtlist välja, kui vaja siva kusagilt "kokku hoida" – ehkki laiem üldsus ei pruugi seda teada. Viimati kaaluti seda eelmise valitsuse ajal aasta tagasi, aga orkestri hinguselesaatmist on varemgi kaalutud – kolm korda kindlasti.

Sümbolväärtused exeli tabelisse ei mahu

Saata laiali Kaitseväe Orkester oleks tõeline jalaga pasunaskolistamine, mis ei läheks riigialamatel meelest veel hea tükk aega. On lihtsalt mingid sümbolväärtused, mille olulisust ei saa automatiseeritud noorametniku ekselitabeli abil kalkuleerida. Me ju ei mõtle, et üürime kasiinole välja Riigikogu hoone? Mõned ehk isegi mõtlevad, aga enamuses nad ei ole. Riigikogu hoone üürimine kasiinole oleks pasunasse astumine.

Vaatame korraks minevikku: Kaitseväe Orkester asutati vabadussõja aegu, mil oli puudu absoluutselt kõigest. Aga ometi leiti see ressurss I jalaväepolgu juures. Orkestrit ei kippunud keegi laiali saatma, et mitte pasunasse astuda; sellega sai hakkama 1940. aasta nõukogude okupatsioon. Ja 1993 orkester taastati, mil – justnagu 1918 aastalgi – lokkas riigis paduvaesus. Ometi see ressurss leiti.

Me ju ei mõtle, et üürime kasiinole välja Riigikogu hoone? Mõned ehk isegi mõtlevad, aga enamuses nad ei ole. Riigikogu hoone üürimine kasiinole oleks pasunasse astumine.

Mis siis nüüd lahti on, et vaja äkki pasunasse astuda, ehkki elame paremini kui eales varem?

Kui me mõtleme kategoorias "sõda"

Küsimus ei saa olla ainult selles, et hakkame kokku hoidma, sest siis saab rohkem padruneid või kaitsevõimekust suurendada. Hinnanguliselt hoiaks orkestri lõpetamine kokku aastas umbes 1,1 kuni 1,2 miljonit. Kes sõjandusest midagi teab, aimab isegi, et selle eest ei suurenda kohe mitte mingit võimekust. Pigem tundub, et Kaitseväe juhtoinad oskavad mõelda kategoorias "sõda", mitte aga kategoorias "riik".

Riik ei ole vaid kaitsevõimekus, ehkki olulise osana kuulub see riigi juurde. Riik on inimesed, sümboolika, kultuur, mineviku mäletamine ning katsed mõtiskleda, milline võiks olla inimlikum ja sõbralikum tulevik. Kaitseväe Orkestril oli enne koroona-aega 240 esinemist aastas, tõsi, täiskoosseisuga neist umbes 80. "Muusikateadlastest" Kaitseväe juhtkond arvab aga, et aitaks 70. esinemisest küll, ilmselt saab ülejäänu makiga lahendada või kutsuda paar pasunameest Rahumäe surnuaialt.

"Muusikateadlastest" Kaitseväe juhtkond arvab aga, et aitab esinemisest küll, ilmselt saab asjad makiga lahendada või kutsuda paar pasunameest Rahumäe surnuaialt.

Kaitsevägi aga tuli välja geniaalse mõttega, et kui me jätame pillimehed tööle osalise koormusega või laseme 80% lahti, siis me pasunasse ei astu.

Tegelikult muidugi astume. Ma vaataks huviga, kuidas Kaitseväe juhataja hakkab pidulikel juhtudel sihukest orkestrit kokku ajama: inimesed ju otsivad endale lisatöö ning see lõppeks nagu süldipeol, kus ansamblile Meie Mees on pasunapuhuja keha vaja, kuna mõni Riisalu bändikaaslane on jokkis. Süldis võib selliseid etteasteid lubada, ent riiklikult ikkagi parem kui mitte.

Kalle Laaneti loll olukord

Üks valearusaam, mis levis ka ajakirjanduses on, et "vaata kus need kaitseväeorkestri omad kõik mängivad!" – mis tähendab teisisõnu, et nad teenivad ju metsikult palju, seega poleks neid tarvis ülal pidada. See oletus on veel üks pasunasseastumine. Kaitseväe orkester ei tohi teenida omatulu, müüa oma etteastetele pileteid vms. Põhiliselt mängitakse riigi olulistel sündmustel, aga tehakse ka kümneid heategevusprojekte, nagu näiteks "Laulud sõdurile" vms. Pasunasse astumine on ka Kaitseväes ringelnud mõte, et orkestri teenust võib hakata sisse ostma. Ühesõnaga, Kaitseväe peastaabis jookseb keegi enne vabariigi aastapäeva ringi ja moodustab orkestrit. Sest tegevat sellisel tasemel ja koosseisus puhkpilliorkestrit meil teist ju pole.

Muuseas, kui Kaitseväe Orkester laiali saata, oleks me ainus Euroopa riik ilma sihukese koosluseta.

Kes ikkagi selle pasunasse astumise eest vastutab? Selge pilt, et ilma kaitseministri allkirjata ei toimuks midagi. Aga kaitseminister on Kalle Laanet. Kui ma Kalle käest küsin, et miks seda vaja on, räägib Kalle oma lollist olukorrast: initsiatiiv pärineb Kaitseväest, kui ta Kaitseväe ülemjuhataja otsusele vastu astub, siis avaldab ta sisuliselt talle umbusaldust. See ei ole aga otse loomulikult normaalne.

Võtame jala pasunast välja

Vahepeal ergastus ka Mihhail Kõlvart, kes töötab teatavasti Tallinna linnapea kabinetis ning hakkas seletama, kuidas Tallinna linn võiks Kaitseväe orkestri "endale võtta". Või siis Politsei ja Piirivalveameti orkestri, mis tahetakse samuti laiali ajada.

Kallel on teine mõte: viia Kaitseväe orkester Sõjamuuseumi alluvusse ning anda orkestrile väheneva eelarve tõttu võimalus ka omatulu teenimiseks. Siis on pasun, millesse asutakse, ehk väiksem. Ja Kõlvart võtku endale Politsei- ja Piirivalveorkester ning andku MUPO käsutusse, kui tahab.

Laanetil on mõte: viia Kaitseväe orkester Sõjamuuseumi alluvusse. Ja Kõlvart võtku endale Politsei- ja Piirivalveorkester ning andku MUPO käsutusse, kui tahab.

Tegelikult on kõige parem võimalus pasunas tallamist vältida ikkagi lõpetada see totter mõte, võtta sõjaväelase julgus kokku ning jätta traditsioon lammutamata.

Muuseas, kui Kaitseväe Orkester laiali saata, oleks me ainus Euroopa riik ilma sihukese koosluseta. Leedus on muuseas Kaitseväel 5 palgalist orkestrit, Soomes koguni 7. Keegi ei jauragi, et võiks orkestreid juurde tekitada, aga olemasolev peaks alles jääma kindlasti.

Veel: kui ühel päeval tulevad Kaitseväe juhatusele uued ideed, siis sellest pasunast on jalga küllaltki keeruline kätte saada.

Lammutatud asja taastamine on oluliselt raskem ja... kordades kallim, kui praegune kokkuhoid.