ELU25 ⟩ Õiguskantsler Ülle Madise: Vabadusest, võrdsusest, vaesusest ja koputamisest ka

KUIDAS REEGLITEPÕHINE ILMAKORD ÜLE PARDA LENDAB: Õiguskantsler Ülle Madise ümiseb endamisi laulukest „Me mõtted on priid“ ning jagab meile selle loo taustal omi hillitsemata mõtteid, milles peitub mõnigi ergutav idu. Küllap määrab meie tuleviku siiski seesama inimhing oma heleduse ja tumeduse, tarkuse ja rumalusega. Uut inimest ega head uut ilma aastaga ei tulnud. Äkki ei tulegi ja vast pole vajagi. Lugu ilmus kuulehes KesKus.

Ajaloo lõppu ega muutumatut heaolu- ja rahuriiki ei usu arvatavasti enam keegi. Ainus, mis ei muutu, on teadagi lõputu muutumine ise. Saanuks pillerkaar ja igavus palju kauem kesta? Kruiisid ja odavlennud, rahvamassid tiirlemas ümber ilma. Üldine turvalisusenõue kõikjal. Isegi sõnavaliku nõue sammukese kaugusel lubatud sõnade-fraaside leksikonist, mis aastaid hiljem tühistamise eest kaitseks. Paljude jaoks sammaldunud elujärg. Muudkui üks ja seesama. Vaikne vimm. Igavus ja tüdimus.

Saanuks pillerkaar ja igavus palju kauem kesta? Kruiisid ja odavlennud, rahvamassid tiirlemas ümber ilma. Üldine turvalisusenõue kõikjal. Isegi sõnavaliku nõue sammukese kaugusel lubatud sõnade-fraaside leksikonist, mis aastaid hiljem tühistamise eest kaitseks.

Mõni ootamatus siin-seal ju oli, nagu kollavestide süüdatud lõkked, laia lõuaga riigipea või pöördeline rahvahääletus, ent igav oli ikkagi. Nii nagu enne 1968. aasta maid Prantsusmaal. Või veel hullem, nagu Teise maailmasõja jalamil. George Orwell ütleb 21. märtsil 1940 ilmunud arvustuses Hitleri „Mein Kampfile“, et pole parata, inimolendile ei piisa üksnes mugavusest, turvalisusest, mõistlikust elukorraldusest, riskita lõbustustest. Vähemasti aeg-ajalt tekib üldine igatsus pöördeliste sündmuste ja eneseohverduse järele, tahaks suurt ideed, olla tingimusteta lojaalne, tahaks trummipõrina saatel lippude all marssida! Nii uskumatu kui see ka pole, rahust ja heaolust võib tüdida.

Õnneks ei tulnud seekord lääneilmas päris sõda, ent suur vapustus küll. „Mingi tüüp sööb Hiinas nahkhiirt ja kõik ongi katki“ (kuulake veel kord Chalice’i „2M“!).

Üksmeelsest mahakarjumisest

Palju kiidetud reeglitepõhine ilmakord ühes põhiõiguste austamisega lendas niuhti üle parda. Euroopa Liiduski tehti seda, mida mujal maailmas oli varem hukka mõistetud. Ja õigusriigis, vabas ühiskonnas elama harjunud kodanikud moodustasid ühendkoori, mis nõudis veelgi karmimat kätt! Vaat, Hiina oskab rahvast taltsutada, kiideti. Pulbitsema lõid tungid, mida katastroofide korral ennegi nähtud. Üksmeeles karjuti maha need vähesed, kes söandasid küsida, kas ehk saab pandeemiast vähima mõeldava tragöödiaga välja ka nii, et ilmaaegu kelleltki tööd ega sissetulekut ei võeta; nii, et piirangud on loogiliselt elu ja tervise kaitseks vajalikud ja proportsionaalsed. Ühiskond pragunes hoopis uusi jooni pidi, vabaduste ja õigusriigi kaitse teljel paiknes suur osa inimestest üllatuslikult ümber.

Üksmeeles karjuti maha need vähesed, kes söandasid küsida, kas ehk saab pandeemiast vähima mõeldava tragöödiaga välja ka nii, et ilmaaegu kelleltki tööd ega sissetulekut ei võeta.

Juhtunut lahates ei tasu ülbeks minna ega ülearu halada. Pole keegi nii hea, et teisi hukka mõista. Kui juletaks süüdlasi otsimata ja riidu minemata selgeks teha, mis läks hästi, mis halvasti, oleks kahjust kasugi.

Vennad sunnitud võrdsuses

Igatahes sai paljudel inimlikel põhjustel vanast heast juhtmõttest „Ole nagu saad ja oskad ning luba sama teistelegi!“ uus: „Ära ole ise ega luba teistel olla“. Ju kobrutas kaane alt välja salasoov, et teised ei käiks närvidele oma klantsitud-vuntsitud eluga. Korraga olid kõik vennad sunnitud võrdsuses!

Mis nad siis hilbutavad oma võõramaa puhkusereiside, jõusaali, jooga ja pilatesega! Mis pagana late ja karulaugupesto kuskil albis kohvikus? Mis see teater praegusel ajal ikka niiväga on?! Pileteid nagunii ei saa. Kunstisaal on ohtlik koht, ebaoluline pealegi! Kui varem oli hiiglaslikes aia- ja ehituspoodides ostjaid puudu, siis nüüd olid nad korraga kõik üle. Ja milleks klaverikontsert, kui meil on pandeemia?

Mis nad siis hilbutavad oma võõramaa puhkusereiside, jõusaali, jooga ja pilatesega! Mis pagana late ja karulaugupesto kuskil albis kohvikus?

Ühtmoodi sai ilma jätta nii need, kes ilma olid ennegi − sest neil polnud rahalist-elulist võimalust või huvi −, kui ka need, kel oli. Alahinnata ei saa võimalust paista eriti õilsa isikuna. Tõsi, see, kes nälgib, sest süüa pole, pole mitte askeet, vaid lihtsalt näljane. Ehtne õilsuski nõuab sisulist, omakasupüüdmatut ohverdust.

Pealekaebamise tulek

Tunnustusväärseks tõsteti koguni pealekaebamine. Eriliselt jahmatas ühe saksa linna veebilehelt leitud koputamisformular, kenasti eeltäidetud. Anonüümselt kaaskodanikke üles andma kutsuti unerlaubte Friseurtätigkeit’i ehk keelatud juuksuritegevuse, naabrile tulnud külalise ja palju muu eest.

Äkitselt lakkas endast erineva inimese või teistsuguse arvamuse mõistmine nendegi seas, kes varem olid nõudnud sallivust. Vastuvaidlematu piirangute toetamine sai kohati poliitilise identiteedi märgiks. Mõeldagu või USA-le ja sellele, kuidas suhtusid piiranguisse presidendileeride toetajad. Mille järgi oli kaugelt ja nokatsi või rinnamärgitagi näha, kes vabariiklane, kes demokraat? Samas voolus nõudsid valjult ja halastamatult karme piiranguid Eestissegi just mitmed neist, kel nn siniste osariikide ülikoolide kogemus, ent piirangutevastaseid meeleavaldusi toitsid sealse vastaspoole eeskujud. Nagu ikka, said mõlemast kaevikust tuld ja tõrva kõik, kes püüdsid säilitada erapooletuse ja fakti- ning loogikatruuduse.

Ei uut inimest, ei head uut ilma

Vaevalt et pühakuid palju on, kui üldse. Hingel kipub olema ka tumedam pool, sileda glasuuri all aga harilik inimene isiklike huvide, egoismi, kadeduse, üleolekuiha, kasina kaastunde ja palju muu inimlikuga. Nõnda ei häbene osa kaaskodanikest kuulutada, et konto ajab üle serva, mühinal lähevad müügiks lukskorterid ja maalid. Tööd on ka palju. Neil, kel on. Teistel pole. Vahel just seepärast, et üldise vaimustuse toel keelati ka see, mis loogiliselt tõve leviku ohjamiseks tarvilik polnudki. Eks statistilise keskmisega ole ikka nii, et kui sinu palk on kümme tuhat ja mul kuussada, siis keskmiselt pole paha! Kehv on see hoolimatus, mis taandab „väikese“ inimese suure mure laastuks, mis metsa raiumise käigus võibki lennata.

Eks statistilise keskmisega ole ikka nii, et kui sinu palk on kümme tuhat ja mul kuussada, siis keskmiselt pole paha! Kehv on see hoolimatus, mis taandab „väikese“ inimese suure mure laastuks, mis metsa raiumise käigus võibki lennata.

Kindlasti on neid, kes siiralt loodavad, et kasv edukuse mõõduna ja looduse kuritarvitamine kasvu nimel saab selles kriisis lõpu. Et töö ja vara jaotub edaspidi hoopis teisiti, majandus ehitatakse kuidagi uutmoodi.

Ei taha jagada Houellebeqci ennustust, et kõik saab olema nagu enne, lihtsalt halvem. Küllap määrab tuleviku siiski seesama inimhing oma heleduse ja tumeduse, tarkuse ja rumalusega. Uut inimest ega head uut ilma aastaga ei tulnud. Äkki ei tulegi ja vast pole vajagi