ELU25 ⟩ Mart Soidro: Millest on tehtud väikesed keskerakondlased?

Literaat Mart Soidro väidab, et peale on kasvanud Keskerakonna uus põlvkond, kes ei erine oma eelkäijatest. Piltlikult öeldes käivad ka nemad ringi muukraud püksitaskus. Ja magavad rahulikult üksnes siis, kui revolver on padja all.

Mäetate ikka seda lapsepõlve luuletust?

Millest on tehtud väikesed tüdrukud?

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust...

Millest on tehtud väikesed poisid?

Tiigrist ja konnast ja kutsikahännast...

Loodetavasti andestab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta mulle selle nõukogude-aegse pärandi tsiteerimise. Selline käsitlus on ammu aegunud, nagu ka vapra maadeuurija professor Koti väide, et lehmad sünnivad mustusest (Andrus Kivirähk „Maa-rahvas? Kes nad õieti on?” kogumikust „Kalevipoeg” 1997). Kui otsida veel paralleele, siis tõele on ilmselt kõige lähemal ENSV Kirjanike Liit, kes väitis oma järelhüüdes, et kriitik Horrimani maine matk algas 1888. aastal, mil ta sündis mehe ja naise ühendusest (Mihkel Mutt „Kerge meel”, 1988).

Aga me võimegi igasuguseid teooriaid heietama jääda, kui ei lähe konkreetsemaks ja püstitaks küsimuse: miks inimesed on erinevad? Miks mõnel on juba lapsest saati spordipisik veres? Miks mõnes on teadmistehimu? Miks mõnest saab kesik?

Mis paelub tänapäeva noori selle kriminaalse taustaga ühingu juures, et elada oma ilusaimad aastad ülemuse portfelli tassides ja talle aupaklikult ust avades?

Jõudsimegi märkamatult Keskerakonna noorte juurde, keda olen tähelepanelikult jälginud varsti juba 30 aastat. Mis paelub tänapäeva noori selle kriminaalse taustaga ühingu juures, et elada oma ilusaimad aastad ülemuse portfelli tassides ja talle aupaklikult ust avades? Nojaa, kõik pole muidugi pidanud nii roppu tööd tegema, „tutvused” maksavad ka midagi.

Edgar Savisaar, Aadu Must, Rein Ratas ja Valeri Korb on andnud tuletungla juba oma lastele, kes pole jätnud võimalust kasutamata ja jõudnud ka haljale oksale. Loomulikult on neil teatav eelis esimese põlve keskerakondlaste ees, sest sündisid Keskerakonna embleemiga hõbelusikas suus. Teised (näiteks mõni murueide tütar või möldri poeg) pidid püünele jõudmiseks kõvasti vaeva nägema ja väsimuseni isakese pea kohal vihmavarju hoidma. Isegi siis, kui taevas säras päike. Aga just see kontingent mind rohkem huvitabki, kes mängukaaslaste tögamist trotsides sõid K-kohukest ja viisid aastaid hiljem kõige kiuste täide oma unistuse – astuda Keskerakonda ja hakata näiteks munitsipaalametnikuks või kodukontoris konsultandiks. Iga algus on raske. Aga kui oled tasane ja tubli, pead kinni aastakümnetega väljakujunenud partei peajoonest ja neelad alla kõik sellega kaasnevad alandused, võib terendada hiilgav poliitiline tulevik. Kusjuures õppida pole vaja, ka XXI sajandil piisab keskharidusest, et Keskerakonna kaudu ministriks saada. Peab olema kannatlik. Iga inimlaps ei ole selleks võimeline, eriti kui tal on teistsugune lastetuba kui endast kolmandas isikus rääkival oraatoril.

Kusjuures õppida pole vaja, ka XXI sajandil piisab keskharidusest, et Keskerakonna kaudu ministriks saada. Peab olema kannatlik. Iga inimlaps ei ole selleks võimeline, eriti kui tal on teistsugune lastetuba kui endast kolmandas isikus rääkival oraatoril.

Väike vahelepõige. Täpselt pool sajandit tagasi lõpetasin ma edukalt lasteaia, mis asus Pioneeride (nüüd Toom-Kuninga) tänaval, Prantsusmaa saatkonna kõrval. Ka meie arutasime mudilastena, kelleks me tahame saada. Parteilaseks ei tahtnud keegi, kuigi koduvabariiki valitsesid eestimeelsed kommunistid Johannes Käbin, Aleksei Müürisepp ja Valter Klauson. Meid paelus hoopis kosmonautika, kuigi siis me veel ei teadnud, et Tsialkovski on kosmonautika isa ja Tsialkovski vanaisa on - loogiliselt võttes! - kosmonautika vanaisa.

Nali naljaks. Esimene kosmonaut oli selleks ajaks küll juba surnud, aga meie tahtsime jätkuvalt kõik gagarinid olla. Ehitasime lasteaias pärast lõunauinakut mängutoolidest raketi ja sinna mahtus sellenimelisi palju. Kes ennast maksma ei suutnud panna, see pidi olema German Titov. Ja rühma kõige ilusam tüdruk sai olla Valentina Tereškova. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Elu oli lill, nagu selle tüdruku toonane perekonnanimi.

Mine tea, võib-olla saatsime isegi üksteist juba kuu peale? Kuigi Neil Armstrong nimi raudse eesriide taga olevate mudilaste kõrvu oleks kostnud.

Meil on sajanditepikkune kogemus, kuidas riiki varastada ja petta. Kui me oma riigi suhtes seda edasi teeme, siis ei nõua see mingisugust pealehakkamist ega vaimu, sest traditsioon on ees.

Ja enne lugema õppimist ei teadnud midagi meisterdetektiiv Kalle Blomkvistist ega konstaabel Björkist. Hiljem said nad paljudele eeskujudeks, kuigi mõni Keskerakonna noor võib nüüd väita, et magavalt onu Einarilt näpujägi võttes tegeles Kalle ebaseadusliku jälitustegevusega. Ja mõni nutikam kesknoor suudab kindlasti veenvalt põhjendada, miks tuli onu Einar puhkusele muukrauaga ja magas relvolver padja all. Aga mis ma unistan, enamik Kerakonna noortest pole neid raamatuid lugenudki. Nemad ei tea midagi Kahvatust ega Ebameeldivast, küll aga onu Ivost ja onu Elmarist, kes 2012. aastal vastavalt kaheks aastaks ja viieks kuuks vangi mõisteti ja kohe kohtusaalis vahistati. Sepa tööl oli tulemus? Kas nad küsisid seda endalt?

„Meil on sajanditepikkune kogemus, kuidas riiki varastada ja petta. Kui me oma riigi suhtes seda edasi teeme, siis ei nõua see mingisugust pealehakkamist ega vaimu, sest traditsioon on ees,” tõdes ühes vestluses Peeter Tulviste (KesKus, september 2000). Kakskümmend aastat on möödunud, aga laias laastus pole muutunud midagi, kui lugeda Eesti Ekspressi iganädalasi ülevaateid endise valitsusjuhi „mittesihipärastest rahakulutustest”. Isegi oma arstile saatis ta lillekimbu mitte oma, vaid riigikantselei raha eest. Tavainimese paneb see punastama, aga parteijüngrid kaitsevad oma suurt juhti nii et luu paistab.

Kokkuvõtteks. Peale on kasvanud Keskerakonna uus põlvkond, kes ei erine oma eelkäijatest. Piltlikult öeldes käivad ka nemad ringi muukraud püksitaskus. Ja magavad rahulikult üksnes siis, kui revolver on padja all.