ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Mõnusat Gruusia iseseisvumispäeva! Käime Sakartvelos koos paari keelt alla viiva toiduretseptiga

Kas Sakartvelo, Georgia või Gruusia? Kutsu kuidas tahad, eestlastele on see maa ometi lähedane, arvab Juku-Kalle Raid. 29. mail 1918 sai Gruusia iseseisvaks. Tähistame seda meiegi pitsikesega ning allpool tutvustab Juku-Kalle ka paari põnevat Gruusia köögi retsepti.

Suur-Kaukasuse peaahelik kaitseb seda imekaunist maad külmade põhjatuulte eest ning lõunas on looduslikuks barjääriks Väike-Kaukasus. Gruusia on seetõttu maailmas unikaalne botaanika- ja loomaaed. Sakartvelos on kirjeldatud 4200 liiki taimi, millest 380 liiki on endeemilised, see tähendab ainult seal levivad. Mitte üheski teises paigas Euroopas ei ela koos nii palju erinevaid liike imetajaid kui Sakartvelos – 110! Palju on haruldasi või väljasuremisohus imetajaid.

Olgu piibliga kuidas tahes, aga et kliima on hea, saame Gruusia riiklust (õigemini: riikluseid) otsida tõesti kaugest minevikust.

Grusiinid pajatavad oma ajaloost hasartselt, silmad põlemas peas, käed vehklemas nagu Sõnajalgade tuulikud. Pärimuse järgi on Sakartvelo esmaasukad Noa poja Jafeti järglased. Oma rahva põlvnemise lugu loevad grusiinid just Jafeti pojapojast Kartlosest. Siit ka rahva nimetus kartveli või kartvelebi ja riigi põline nimi Sakartvelo.

Olgu piibliga kuidas tahes, aga et kliima on hea, saame Gruusia riiklust (õigemini: riikluseid) otsida tõesti kaugest minevikust. Kolhi hõimuliidust kujunes juba 6. sajandil eKr Kolhise riik. Samal ajal rajati Musta mere rannikule kreeka kolooniaid, Phasis (Poti), Dioskurias (Suhhumi), Batus (Batumi) jt. Seejärel allutati Kolhis Pontose riigile ja seejärel Roomale.

Ilma igasuguse kahtluseta on kogu Sakartvelo ajaloo kõige tähtsamaks sündmuseks riigi ristiusustamine 4 sajandil. Ilmselt eelkõige tänu sellele on Sakartvelo oma kultuuripärandiga ja rahvaga säilinud ja õitsenud.

Keegi ei tea täpselt, millisel aastal Sakartvelo ristiti ja ristiusk ametlikult riigiusuks kuulutati, pakutakse aastaid ajavahemikus 318-332. Tegelikult räägime me Ibeeria, praeguse Sakartvelo ida- ja lõunaosas asunud riigist, mis pärast Armeeniat muutus seeläbi teiseks kristlikuks riigiks maailmas. See on väga tähtis, sest kirik on olnud Sakartvelo rahvusliku iseolemise ja kultuuri kaitsja, säilitaja ja mentaalne majakas ka kõige raskematel aegadel. See kõik oleks võinud olla olemata, kui Ibeeriasse ei oleks saabunud nunn nimega Nino, kes leidis ulualuse Mtshetas kuningas Mirian III õukonnas. Nino valgustas kuninga perekonda ja ristis nad. Pärast seda võetigi Ibeerias riigiusuna kasutusele ristiusk.

19. sajandil hakkas Gruusia territooriumit Venemaa tükk tüki haaval alla neelama.

Idas kujunes 4. sajandi lõpul eKr Kartli e Ibeeria riik pealinnaga Mtshetas. 6. sajandil viidi pealinn üle Tbilisisse.

Sõdu on usinalt peetud, mida sa ootadki sellisest kohast, kus kasvab kõik – sülita vaid korraks maha ja juba võrsub!

Ühtne Sakartvelo kuningriik muutus Kuningas Giorgi III ja eriti tema tütre Tamari (1184-1213) ajal Kaukaasia piirkonna võimsamaks riigiks. Grusiinid neelavad uhkusepisaraid, kui seda "kuldseks ajastuks" nimetavad. 15. sajandil ühne Sakartvelo kuningriik lagunes

19. sajandil hakkas Gruusia territooriumit Venemaa tükk tüki haaval alla neelama. 1801.aastal ühendati Venemaaga Kartli-Kaheetia kuningriik, 1803 Megreelia, 1810 Imereetia ja Abhaasia, 1811 Guria, 1856 Svaneetia, 1878 Batumi piirkond Adžaaria.

29. mail 1918, 103 aastat tagasi, kuulutas Sakartvelo rahvusnõukogu Sakartvelo iseseisvaks vabariigiks, 1920. aastal sõlmitud lepingus tunnustas Venemaa Sakartvelo iseseisvust. Loomulikult rikkusid bolševikud kohe seda lepingut ning vallutasid Tbilisi ja kogu Sakartvelo juba mõne aasta pärast. Aastatel 1922 – 1936 kuulus Sakartvelo koos Armeenia ja Aserbaidžaaniga Taga-Kaukaasia föderatsiooni koosseisu. Edasi moodustati eraldi Gruusia NSV.

29. mail 1918, 103 aastat tagasi, kuulutas Sakartvelo rahvusnõukogu Sakartvelo iseseisvaks vabariigiks, 1920. aastal sõlmitud lepingus tunnustas Venemaa Sakartvelo iseseisvust. Loomulikult rikkusid bolševikud kohe seda lepingut.

1991. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist taastas Sakartvelo oma iseseisvuse. Kuid neil ei läinud nii hästi nagu näiteks Balti riikidel. Suur Venemaa mõju, erineva mentaliteediga erinevatest piirkondadest inimeste vahelised mittemõistmine ja Kremlist õhutatud etnilised konfliktid viisid riigi täieliku kokkuvarisemise äärele. Sakartvelo esimene president Zviad Gamsahhurdia ainult süvendas konflikti äärealadega, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Adžaaria ja Džavahheetia armeenlastega. Tulemuseks oli relvastatud riigipööre, nn sõjanõukogu kukutas 1992. aastal presidendi võimult, parlament saadeti laiali. Eduard Ševardnadze valiti presidendiks 1995. aastal.

Mihheil Saakašvili oli 2004. aastal president Ševardnadze kukutamiseni viinud nn rooside revolutsiooni üks juhte. Saakašvili käivitas Sakartvelos ulatuslikud reformid, mida saatis enneolematu edu. Võib öelda, et just tema ajal pööras Sakartvelo end läänemaailma riikide arengurajale ja moderniseeris oma majanduse ja valitsemise. Kuid selle käigus avaldusid ka tema autoritaarne valitsemisstiil, populism ja demagoogia. 2007. aasta hilissügisel tuli tal opositsiooni meeleavalduse jõuga laialiajamise pärast tagasi astuda.

Venemaal miljardeid teeninud grusiinist ärimees Bidzina Ivanišvili kasutas poliitilise võimu saavutamiseks ja Saakašvili võimult kõrvaldamiseks hoopis teist taktikat, põhiliselt raha ja äraostmist. Tema mentaalne isiklik laps – partei „Sakartvelo unistus“ valitseb suurt võimutäiust praeguseni.

Grusiinid on liikunud läbi ajaloo lauldes, tantsides ja ohtralt maitsvat süüa tehes. Mõnusast veinist või kangest tšatšast rääkimata. Võtame siis meiegi pitsikese oma sõprade terviseks!

On öeldud, et grusiinid mõistavad kergemeelsust loominguliselt ja sellisena on see lubatud. Grusiinidel pole kindlasti vaja kahte asja: riiki ja linnastumist. Grusiinid elavad külades, kus kõik toimib, kogukonna ühiskassast on palgatud karjakud, surnuaiavaht ning kogukonna vaieldamatu liider on tamada, kes käib lõpmatutel supradel (pidulik einetamine külalistega) majast majja tooste ütlemas. Kõik on paigas ka ilma riigita. Ja igas orus leiaks silmagi pilgutamata kohe oma vürst.

Grusiinid on liikunud läbi ajaloo lauldes, tantsides ja ohtralt maitsvat süüa tehes. Mõnusast veinist või kangest tšatšast rääkimata. Võtame siis meiegi pitsikese oma sõprade terviseks – küll sinna varsti jälle vabalt külla võib sõita!

*

KUIDAS TEHA SAKARTVELO PIRUKAT GVEZELI: Juku-Kalle värssjutustus, mille lõpus on detailne retsept.

Gruusiast sõitis külla onu Givi,

näitas nuge, taldrikuid ja riivi,

liitri tšatšat hinge alla virutas,

muheles: nüüd teeme gruusia pirukat.

Seda kutsutakse meie pool gvezeli,

me ei pane siia kärbseseeni.

Veidi riisi, aga rohkem veist –

rõõmustame nõnda teineteist.

Kümme grammi pärmi, veidi jahu

sooja vett, saab kerkimisemahu,

üle poole liitri puhast õli,

(mitte puskarit, justnagu sooviks õli).

Kui grusiinid pole enam kained,

teevad lahti koti "maitseained",

hüüdes: genatsvale, ära mune,

on koriandrit, vürtsikööment, pune,

tüümianit ja sada peterselli,

köögis kümme kaagutavat selli.

Kuiva adžikat ja kõvasti küüslauku –

justkui haiseks vagunitäis rauku,

loorbrileht ja sibul ei jää välja,

muidu arvatakse et me teeme nalja,

karjuvad grusiinid: leelo-leelo,

siin on pirukas mil koduks Sakartvelo!

Ma siis räägin ära, kuidas hortsiani gvezeli täpselt käib.

Tainas: 10 gr pärmi 400 ml käesooja vett. Lahusta pärm vees ära ja lisa kilo jahu, mille sisse on segatud väheke soola. Ja siis, appi-appi, kalla juurde pool liitrit oliiviõli, sõtku kogu see mögin taignaks, kata rätikuda ja lase soojas tunnike kerkida.

Seejärel patsuta iga 15 mintsi tagant kerkinud tainas alla, niimoodi 3 korda järjest.

Täidis: Keeda 750 grammi veiseliha mõne loorberilehe ja gruusia maitseainetega. Siia võib kuuluda näiteks kuivadžika. Seejärel lase läbi hakklihamasina, mille kitsarööpmeliste rongide eriteadlane Mehis Helme sinu juurde unustanud on. Sega siia hulka 100 gr keedetud riisi.

Prae ära 1 suurem hakitud sibul, porae ära ning sega samuti täidisesse Seejärel hakki ülipeenikeseks kahe pea jagu küüslauku ning sega täidisesse juurde. Seejärel veel kindlasti supilusik vürtsköömneid, supilusik jahvatatud koriandrit, paar teelusikut kuva adžikat, supilusik pune, supilusik tüümiani, peotäis värsket koriandrit ja teine peterselli.

Lase täidisel tunnikene seista ja siis vooli pirukad.

Otsi välja uus tšatša (eelmine sai tegemise käigus otsa), kutsu külalised ning hakka tooste röökima.

Hullult hästi töötab!

*

KUIDAS TEHA SATSIVIT "VEDELA KULLAGA": Kui ilm on jahe, tuleb appi kutsuda mugandatud grusiin! Tema nimi on Satsivi ja see soendab koos pitsi tšatšaga paremini kui Henn Põlluaasa kalli! Muuseas, Sakartvelo põhiseaduses ei ole kusagil kirjas, et klassikalist satsivit ei või oma maitse järgi pisut mudida.

Kui juudid ehitavad mullast Golemi, kes tuleb kohale ja hakkab inimesi ära koksama, siis grusiinid ehitavad toitu, mis mõjub sõbralikult ja kõiki riigialamaid ühendavalt. Aga ma räägin siis ära, kuidas Satsivi-tegemine käib.

Isegi rumalamale riigialamale on ju selge, et kui on valida kas suupiste või siis puuiste, tuleb kindlasti valida esimene!

Kõigepealt otsi kapinurgast, laua alt või naabri kapinurgast üles üks köögikombain, sest ilma selleta ja käsitsi on tegemist rohkem spordi, mitte köökteoga.

Köögikombainis purusta ühtlaseks massiks 500 grammi kreeka pähkleid; supilusik vürtsköömneid; supilusik koriandripulbrit; paar teelusikut kuivadžikat; suur peotäis küüslauguküüsi (suu-uur!); suur peotäis värsket koriandrit; väiksema peoga peterselli; peoga imereti safranit (mis on sisuliselt kuivatet saialilleõied; teelusik cayenni pipart; paar tšillikauna.

Tekkinud möginat tuleb nüüd käte vahel sõtkuma asuda ja – kurat küll! – vat see on alles lööktöö! Paarikümne minuti jooksul hakkab mass eraldama väikest õli, mis vääna kausikesse ja lisa sinna mõni lusik sooja vett. Pärast seda mätsi käsitsi kuni hakkab õli eraldama. See on kuldkollane, grusiinid kutsuvadki seda "vedelaks kullaks".

Nüüd hauta kolm sibulat sibul väheses puljongis ja imereti safranis – niimoodi kaunilt pehmeks. Lisa pisut cayenni pipart juurde. Kalla juurde köögikombainis tekitatud mögin, lisa veidi puljongit ja hauta tasasel tulel.

Nüüd prae ära kanakoivad või fileed, näiteks 4 eksemplari, nagu isuke on, otse loomulikult ohtra küüslaugu, pipra ja vähese petersellisoolaga.

Kalla teises vannis müdisev mögin kanakoibadele peale.

Peale äsab arenenud maitsemeelega indiviid värsket koriandrit, granaatõunaseemneid ning möginast välja pressitud kuldkollast õli, vedelat kulda.

Kutsu kodumaise külalislahkuse kohaselt külla viis inimest, sest seda rooga jätkub neljale.