Maiken sai Otsa kooli sisse tänu iseseisvale pilliõppele: kui midagi väga tahad, siis mitte miski ei saa sind takistada

Maiken Foto: Carol Liis Metsla

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas laulja, lauluõpetaja ja laulukooli juht Kadri Koppel, artistinimega Maiken. Kuidas tunnustanud lauluõpetaja muusika juurde jõudis ning millised on Maikeni erialased tõekspidamised? Kuula ja loe lähemalt! Saadet vedas Tiiu Sommer.

«Muusika hakkas mind võluma juba lapsepõlves. Nii palju kui ma mäletan, olen alati laulda soovinud. Kolmandas klassis ühinesin Hellase laulukooriga, hirmsasti meeldis sealsetest kooriproovidest osa võtta. Instrumente ma eraldi juurde ei õppinud. Kuidagi on läinud ka hiljem nii, et just laulmine on mind elus saatma jäänud,» sõnas Maiken raadio Elmar saates «Ikigai». 

Ta lisas, et tema peres pole keegi teine muusikaga tegelnud. «Kõik mu pereliikmed peavad küll viisi, kuid muusikainimest pole meie perest varem tulnud. Seega endast rääkides...ma ei tea, kus kohast see laulu armastus tuli. Olen lihtsalt terve elu selle ala fänn olnud. Juba maast madalast oli teadmine, et just muusikaga tahan siin elus tegeleda. Peale keskkooli lõpetamist polnud isegi muud varianti laual, plaanisin minna otsejoones Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli. Endale aru ma toona ei andnud - mul puudus eelnev muusikaline haridus. Olin küll kooris laulnud, kuid seal pillimängu või noodiõpet ju polnud. Meil oli keskkooli ruumides seisis üks katkine ja vana klaver, asusin vahetundide ajal selle abil iseseisvalt pillimängu õppima...vaikselt ja akordide haaval,» muigas ta.

«Kui sul teatud valdkonna vastu suur huvi ja oled südamega asja juures, siis mitte miski ei saa sind edasiminekul takistada. Minu klaveriõpingute juures sai määravaks see kui keskkooliaegne muusikaõpetaja kutsus mind jõulupeole esinema, käisin toona veel 11. klassis. Mu ema töötas samas koolis õpetajana ning oli jõulupeol mu etteastet kuulamas...ta teadis, et ma laulda oskan, kuid polnud varem kuulnud, et end ise klaveril saadan. Mu esitus oli küll algeline, kuid emale sellest piisas ning ta soetas meile koju klaveri. Nii sain ma pilliõppega süvenenumalt tegeleda ning ilmselt selle harjutamise najal ma Otsa kooli sisse saingi,» kirjeldas Maiken.

Maiken märkis, et Georg Otsa Muusikakoolist leidis ta endale parimad sõbrad. «Oleme siiani selle seltskonnaga tihedalt seotud. Meil on tugev sõpruskond. Ei saa mainimata jätta ka meie suurepäraseid õpetajaid, kelleks olid Kare Kauks ning Mare Väljataga. Mare on seal koolis kuni tänaseni õpetamas, ta on legendaarne ja ülimalt professionaalne. Kare on hästi emalik tüüp, ta oli erialaõpetaja, kuid õpetas meile ka elulisi põhitõdesid - võttis meid kui oma lapsi ning tassis meile erinevat muusikat ette. Kare on hästi soe, inspireeriv ning tore inimene. Eraldi tooksin välja ka Kustas Kikerpuu, teooria õpingutes võlgnen kogu tänu talle,» lisas ta.

Täna juhendab lauluõpetaja Maiken oma õpilasi Complete Vocal Technique'i järgi, mida vastavas koolkonnas nimetatakse Sadolini tehnikaks. «Catherine Sadolin tuli mu ellu aastal 2003. Mul oli enne seda perioodi oma häälega suured probleemid, olin käinud just operatsioonil. Ilmselt olid need mured tekkinud vale tehnika ja suure ülekoormuse tõttu, esinesin laevades kuni kuus tundi päevas! Mul polnud õigeid teadmisi, kuidas oma häält kasutada ja nii mul ühel hetkel häält enam ei olnud. Nüüd tean, et operatsioon oli üleliigne, oleks saanud ka tehnikatega probleemi ära lahendada - toona ma seda kahjuks taibanud. Hääl peale operatsiooni ei taastunud ja hakkasin mõistma, et küsimus oli vales vokaaltehnikas - proovisin mitmeid lähenemisi, kuid olukord läks pigem hullemaks. Ühel hetkel jõudsin internetis Catherine Sadolini väljatöötatud tehnikateni. Tema jutt tundus mulle esimest hetkest alates nii õige, sain vastuseid oma paljudele küsimustele,» rääkis laulja.

«Tellisime koos Bert Pringiga Catherine Sadolini õpiku ning hakkasime seda lugema ning tõlkima. Raamatuga oli kaasas CD plaat - kuulasime selle pealt vastavaid näiteid ja mõistsime, et tegemist on täiesti uutlaadi tasemega. 2004. aasta lõpus korraldasime Eestis juba esimese workshop'i, millest võttis osa ka Catherine Sadolin. Kahepäevasel kursusel omandas teadmisi Eesti lauljate koorekiht, ettevõtmisel oli tõeline wow efekt,» täpsustas lauluõpetaja.

2005. aastal astus Maiken koos Bert Pringiga Taanis asuvasse kooli, et Sadolini laulutehnikaga veelgi lähemat tutvust teha. «Esimese aasta käisime professionaalsete lauljate kursusel. Vahepeal kogusime raha ning läksime kolmeks aastaks pedagoogika kursusele. Paralleelselt avasime Eestis WAF-kooli, kus saime oma teadmisi edasi jagada. Mingist hetkest on see karussell läinud nii, et olen täiskohaga õpetaja, ise ei jõua laulmisega enam üldse tegeleda,» sõnas ta.

Waf-koolis õpib täna 470 õpilast, kooli juhi sõnul on see müstiline arv lauljaid. «Me ei mõtle millegile muule, kui sellele, et teeme midagi väga ägedat! Üks asi on kindel, iseendal peab olema suur soov muusikat teha. Minuga käib kaasas suur õpetamise fanatism, see on esimesest hetkest peale sobinud ja meeldinud. Ka organisatoorseid teemasid tuleb koolielus ette, kuid seda osa tajun ma rohkem kui tööd. Lauluõpetamine on aga mõnus kulgemine, asjad justkui juhtuvad ise. Kõik õige käib nii lihtsalt kaasas minuga,» lisas Maiken.

Kooli juht tegi juttu ka oma tiimist. «Mulle tundub, et me pole koolis liiga akadeemilised ja ei aja kuigi pingsalt näpuga järge. Oleme pigem kamp hulle fänne, kellele meeldib ise muusikat teha ning seda kõike oma õpilastele ka edasi anda. Kõik põlevad soovist õpetada,» rääkis Maiken, kes on oma tubli meeskonna abil laiendanud WAF-kooli tegevust ka Tartusse.

Maiken avaldas, kas ta õpetaja rollis suudab tehnikast kõrvale vaadata ning nautida lauljate esinemisi ka neutraalse pilguga? «Mis parata, alateadlikult käib analüüs kogu aeg. Kuid see pole mulle raske, ma ei tee seda teadlikult kui tööna. Käib lihtsalt kerge skanneering, mida ma tegelikult enam ise tähelegi ei pane. Analüüs käib kaasas, kuid ma suudan esitusi ka nautida. Kuid jah, eks ma seda ma ikka tean, kas artist tegi endale esitusega liiga või mitte või kas ta esitus oli sooritatud toore jõuga või kasutas ta tuge. Kui esitusel on hing sees, siis see võib samal ajal ka tehniliselt väga halb olla, kuid tavaliselt mulle meeldib see ikkagi! Kõige tähtsam on sisu, mida edasi antakse,» märkis ta.

2017. aastal seadsid teatud muusikud WAF-kooli lauluõppe tehnikad kahtluse alla, avaldes kriitilisi noote selle kohta ka meedias. «See oli huvitav aeg. Kogu kajastus ei tulnud mulle sugugi üllatusena, sest see teema oli kruvinud eelnevalt juba pool aastat. Jäin ootama, kuidas see asi edasi areneb. Complete Vocal Technique ehk CVT pedagoogikaga käivad kaasas nii tugevad reeglid, mille vastu ei saa eksida ja volitatud õpetajad nende vastu ka ei eksi. Lugesin selle artikli läbi ja see oli tühjust täis. Selle taga oli mitmeid muusikuid ja lauluõpetajaid, kes justkui kõik teadsid, kuidas minu tunnid käivad. Samas, artiklis oli puudu nende inimeste kommentaarid, kes minu õpetamist ise reaalselt kogenud on. Lõpuks selgus, et tegelikult ei olnud selle taga mitte midagi ja lugu sisaldas palju vahtu. Seejärel tõusis torm, mis oli suunatud esialgse rünnaku vastu. Kogesin tänu sellele nii palju tunnustust...tunnen, et mind on hakatud austama hoopis teisel tasemel,» rääkis Maiken.

«Mulle meeldib see, et oskan ja valdan ühte hästi kitsast ala ja teen seda hästi. See on palju parem variant kui see, et oskaksin teha hästi palju asju ja pinnapealselt....mulle meeldib minna lõpuni välja ühes kindlas valdkonnas. Võin olla täitsa «tumba» teistes asjades ja seda täitsa hea meelega. Ka muusikas, olen kitsalt just vokaali fänn. Ei ole nii, et ühel hetkel harjutan jazz harmooniat ja teine päev hoopis teisi skaalasid. Olen spetsiifiliselt valinud just vokaali. Kõik see, mida ka tulevikus tahan juurde õppida, on väga seotud mu enda erialaga,» sõnas CVT volitatud õpetaja ja laulukooli juhataja Maiken.