ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid, Toomas Kümmel: Valgevene on vaene, sõpradeta kloaak.

MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel ja Juku-Kalle Raid peavad kuulehes KesKus arvet mõttetute riikide üle koduplaneedil. Mõttekat riiki ongi väga raske leida, aga Valgevene paisab nende seas kohe eriti silma. Valgevene on täna vaene, sõpradeta kloaak. Tagumiku direktor on Batka Lukašenka.

Valgevene on loomulikult täiesti mõttetu riik. Lisaks sellele on ta ka väga naljakas riik, mis peab oma olemasolu pidevalt õigustama ja seda sageli väga veidral moel.

Valgevene ajalugu iseseisva riigina algab 25. augustist 1991. Sovetiaja lõpul elas Valgevene NSV-s 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 10,2 miljonit elanikku. Iseseisvunud Valgevene riigi rahvaarvu kõrgpunkt fikseeriti 1994. aastal 10,35 miljoni inimesega. Alates sellest on rahvaarv kahanenud. Eks inimestel avanesid uued võimalused elada ja töötada ka mujal maailmas. Viimastel andmetel elab Valgevenes 9,5 miljonit elanikku.

Et mõista, misasi see Valgevene üldse on, tuleb algatuseks kummutada kaks levinud müüti. Esimene neist räägib Valgevenest kui suurest kolhoosist, mille eesotsas on kolhoosi esimees rahvaliku hellitusnimega Batka – Isake. Batka on loomulikult diktaator Aleksandr Lukašenko. Teine levinud müüt kehtib Valgevene arengute kohta aastatel 1991–1994. Valgevenes valitses ebamäärane võimuvõitluse aeg, mis lõppes demokraatide täieliku kaotusega. Väited, et demokraadid ei suutnud võimuga midagi mõistlikku peale hakata, on ülimalt väär, sest tegelikult olid nad kogu selle segase üleminekuaja jooksul vähemuses.

Valgevene pole kolhoos ja Batka kolhoosnik

Alustame esimesest müüdist. Batka Lukašenko ei olnud mitte mingi legendaarne kolhoosiesimees, vaid pesueht punane komissar, kes oma karjääri rajas kommunistlikule ideoloogiatööle. Tal oli kole lapsepõlv, lüpsjast ema kasvatas teda üksinda, koolis oli Lukašenko kindlalt nn raskesti kasvatatavate laste kategoorias, mis tähendas miilitsas arvelolekut.

Lukašenkal oli kole lapsepõlv, lüpsjast ema kasvatas teda üksinda, koolis oli Lukašenko kindlalt nn raskesti kasvatatavate laste kategoorias, mis tähendas miilitsas arvelolekut.

Lukašenko õppis esmalt pedagoogilises instituudis ja sai ajaloo ning kommunistliku ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. Hiljem lõpetas ta veel olude sunnil põllumajandusakadeemia ja temast sai ökonomist, põllumajandusliku tootmise organiseerija.

Sõjaväes teenis Lukašenko KGB piirivalvevägedes Brestis, väeosa poliitosakonna instruktorina. Seega: juba noores eas oli Lukašenko alamastme punane politruk. Pärast sõjaväge jätkus tema ideoloogiatöötaja suhteliselt madal lend. Kõigepealt sai ta ametisse Mogilevi (valgevene keeles Mahiloŭ) linna toitlustamisvalitsuse komsomolikomitee sekretäriks. Edasi tulid ametid üleliidulises ühingus Teadus ja 1980.–1982. aastal punaarmee tankiroodus komandöri asetäitjana poliitalal. Alles seejärel pööras politruk suuna põllumajanduse suunas. Või mis suunas, partei ja valitsus suunas tema käekäigu uutele radadele. Poliitiliselt kindel ja ideeliselt vankumatu seltsimees suunati Mogilevi oblasti kolhoosi Udarnik (Lööktööline) esimehe asetäitjaks. Juba aasta hiljem leiame Lukašenko ehitusmaterjale tootnud tehase direktori asetäitja ametist. Nõukogude Liidus tähendas igasugune juhi asetäitja nimetus just kommunistliku ideoloogia- ja organiseerimistöö korraldamist. Seetõttu loogiliselt jätkab Batka Lukašenko aastatel 1985–1987 ikka sealsamas Mogiljevi oblastis Lenini-nimelise sovhoosi politrukina ehk siis kompartei komitee sekretärina. Ja alles 1987. aastal saab Batka Lukašenkost sovhoosi Gorodets direktor.

Kolhoosikord on Batkale väga südamelähedane. Üle 95% haritavast maast Valgevenes kuulub riiklikele- ja ühismajanditele.

Sealt poliitikasse sukeldunud Batka tõmbas muidugi kohe ette eduka majandijuhi maski ja laiab sellega siiamaani. Seega ei ole Valgevene mitte mingi kolhoos, pigem Valgevene NSV jätk. Mitte juhuslikult ei muutnud Batka Lukašenko 1994. aastal võimule tõustes kohe Valgevene rahvuslikud sümbolid – lipu ja vapi – kohe tagasi Valgevene NSV aegu meenutavateks pseudosümboliteks. Kolhoosikord on Batkale väga südamelähedane. Üle 95% haritavast maast Valgevenes kuulub riiklikele- ja ühismajanditele.

Valgevene kommunistid pole kunagi lahkunud

Teine müüt on veelgi haledam. Valgevene SV alustas iseseisva riigina 25. augustil 1991. Pärast seda, kui mõned joodikud püüdsid Moskvas korraldada riigipööret, lakkas Nõukogude Liit lihtsalt olemast ja seetõttu polnud Valgevenel enam kuhugi kuuluda ning ta pidi hakkama kuidagi ise toimetama.

1990. aastal valiti Valgevenes ülemnõukogu uus koosseis. Jõudude vahekord oli seal umbes selline: 100 uuendusmeelset demokraati (tuumafüüsika doktori ja professori Stanislav Šuškevitši juhitud Demokraatlik klubi), 27 kommunistide põhimõttelist opositsionääri (Zenok Poznjaki Rahvarinne) ja 150 punast direktorit-kolhoosiesimeest ja nomenklatuuri kommunisti. Ülemnõukogu esimeheks valiti Valgevene kompartei sekretär põllumajanduse alal Nikolai Dementei. Täiesti ilmne, et selliselt parlamendilt eriti midagi loota ei saanud, aga see koosseis istus seal kuni 1994. aastani, mil võeti vastu uus põhiseadus.

Pärast seda, kui mõned joodikud püüdsid Moskvas korraldada riigipööret, lakkas Nõukogude Liit lihtsalt olemast ja seetõttu polnud Valgevenel enam kuhugi kuuluda ning ta pidi hakkama kuidagi ise toimetama.

Augustiputši ajal toetas Dementei juhitud ülemnõukogu joodikutest riigipöörajaid. Kuna riigipöörajad ei saanudki kaineks ja kukkusid haledalt läbi, pidi kommunistid Valgevene ülemnõukogu eesotsast siiski tagasi astuma. Ülemnõukogu suutis koguni Valgevene suveräänsuse välja kuulutada. Järgnevas võimuvaakumis õnnestus demokraatidel valida Suškevitš uueks ülemnõukogu esimeheks. Kuid see ei kestnud kaua. 1992. aasta lõpul üritasid demokraadid korraldada referendumi erakorraliste parlamendivalimiste läbiviimiseks, kuid kommunistid lasid algatuse põhja. Ehkki ülemnõukogul õnnestus vastu võtta mõned olulised seadused, oli tegelik võim ikkagi Valgevene NSV ministrite nõukogust välja kasvanud valitsuse käes. Kulminatsiooniks võeti Suškevitš 1994. aasta alguses ülemnõukogu esimehe kohalt maha. Saatuslikuks sai talle vastuseis nõukogude impeeriumi varemetele püstitatud endiste liiduvabariikide liiduga (SRÜ) ühinemisele. Vormiliseks ettekäändeks Šuškevitši kõrvaldamisele võimult sai aga üks Leeduga seotud huvitav vahejuhtum. Nimelt arreteerisid Leedu eriteenistuse kaastöötajad Valgevene territooriumil kaks endist Leedu kompartei kõrget tegelast, Mykolas Burokevičiuse ja Juozas Jermalavičiuse. Neid süüdistati Leedus 1991. aasta alguse veriste sündmuste korraldamises. Leedu eriteenistused viisid arreteeritud takistamatult üle piiri Leedusse, kus nende üle kohut mõisteti.

Nagu ütles Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ professor Preobraženski: „Meie maa häda on see, et inimesed, kes peaksid võtma tablette, võtavad seadusi vastu…“

Kui teised Nõukogude Liidu endised vabariigid arenesid mühinal ja lammutasid jõudsalt soveti pärandit, suutsid Valgevene NSV kommunistid võimu säilitada ja paigal tammuda. Nagu ütles Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ professor Preobraženski: „Meie maa häda on see, et inimesed, kes peaksid võtma tablette, võtavad seadusi vastu…“

Euroopa viimane diktaator

Alles 1994. aastal suudeti Valgevenes vastu võtta uus põhiseadus ja korraldada esimesed presidendivalimised. Valgevene esimeseks presidendiks valiti kõigile üllatuslikult Aleksandr Lukašenko. Populistlike lubadustega anda kõigile tööd ja leiba ning luua tihe liit Venemaaga, lisaks korruptsioonivastase võitluse loosungitega sai ta valimiste teises voorus 80% valijate häältest.

1995. aastal kuulutas Batka Lukašenko välja Valgevene uue kursi, turumajandusliku sotsialismi. Hinnad võeti uuesti riikliku regulatsiooni alla, administratiivselt kehtestati valuutakursid. Oluliselt laiendati riiklikku kontrolli eraettevõtluse üle. Täielikult riigi kontrolli alla läks ka väliskaubandus. 2005. aastal süvendas Batka oma turumajanduslikku sotsialismi veelgi. Paljud eraettevõtted natsionaliseeriti uuesti. Püsima jäänud eraettevõtted on valitsuse ja kohalike omavalitsuste range kontrolli all.

Samuti alustas Batka mitmesuguste koostöölepingute allakirjutamist Venemaaga ning 1996. aastal viis läbi referendumi põhiseaduse muutmiseks, millega president sai võimu juurde. Kohe saatis ta ka parlamendi jõuga laiali. Praktiliselt kohe võimule saades sillutas ta endale tee diktatuurile. Euroopa ja USA põhiseaduse muutmist ei tunnustanud. Sealt saigi Batka Lukašenko endale väärilise tiitli „Euroopa viimane diktaator“.

Praktiliselt kohe võimule saades sillutas ta endale tee diktatuurile. Euroopa ja USA põhiseaduse muutmist ei tunnustanud. Sealt saigi Batka Lukašenko endale väärilise tiitli „Euroopa viimane diktaator“.

Edasine on kõigile teada. Igasuguse opositsiooni julm mahasurumine, poliitiliste vastaste jäljetu kadumine või vanglasse sulgemine. Kogu Batka Lukašenko „Valgevene ime“ on põhinenud Venemaa majanduslikul lüpsmisel ja ülekavaldamisel. Kui venelastel on sellest vahel mõõt täis saanud, on Batka mõned poliitvangid vanglast vabaks lasknud ja Lääne suunal mõne hea sõna öelnud.

Eluaegne taburet

2004. aastal viis Batka Lukašenko läbi uue referendumi, mis andis presidendile eluaegse õiguse presidenditoolil istuda.

8. detsembril 1999 kirjutasid Valgevene ja Venemaa alla ühiseks liitriigiks liikumise lepingule. See nägi ette Valgevene järkjärgulist integreerumist Venemaaga. Sellel teel olid märgitud ühine valuuta ja rahaemissioon, ühine kohtusüsteem ja parlament ning valitsus. Praegu sellele lepingule peale vaadates on selge, et pärast Valgevene integreerumist ei saa mingist iseseisvusest enam juttugi olla. Kuid 1999. aastal oli Batka Lukašenko jätnud ilmselt tabletid pidevalt võtmata ja nägi end vaimusilmas juba liitriigi presidendina. Venemaa autokraatne juht Vladimir Putin arvas aga teisiti. Putini võimu tugevnemine hajutas Batka Lukašenko illusioonid veelgi suuremast võimust ja ta on kuni tänase päevani suutnud lepingus kavandatud integreerumist torpedeerida.

Batka näitab kõigiti välja soovi Valgevene valitsemisest mitte loobuda ja Kreml on ka vaikseks jäänud. Batka suur mure on leida uusi sõpru, keda majanduslikult lüpsta. Sõprade ring on aga kokku kuivanud ja ilmselt ei aita ka hiinakeelsed sildid Minski lennujaamas.