:format(webp)/nginx/o/2021/05/25/13801785t1h67d9.jpg)
Kes on meie planeedi kõige vastupidavamad olendid? Loimurid ehk tardigraadid, kes suudavad ellu jääda väga äärmuslikes tingimustes.
Teadlasi huvitab, kas Kuul võib olla elu. Tardigraadide tõttu võib, sest 2019. aastal jõudsid need mikroskoopilised loomad Iisraeli Beresheeti sondiga meie planeedi kaaslasele, kirjutab livescience.com.
Iisraeli kosmoseorganisatsioon saatis Kuule uurimisinstrumente koos paarituhande loimuriga. Pesumasinasuuruse sondi maandumine lõppes katastroofiga, sest see kukkus suurel kiirusel Kuu pinnale ja läks katki.
Suurbritannia Londoni Queen Mary ja Kenti ülikooli teadlasi huvitas, kas Kuuga kokku põrganud loimurid, kes on väga-väga vastupidavad, võisid ellu jääda.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/25/13801781t1h0711.jpg)
Queen Mary ülikooli doktorandi Alejandra Traspase ja ta diplomitöö juhendaja, Kenti ülikooli õppejõu Mark Bruchelli esimeseks sammuks tardigraadide uurimisel oli panna 20 loimurit 48 tunniks sügavkülma.
Loimurid taluvad väga madalaid temperatuure ja peatavad ekstreemses olukorras elutegevuse.
Teadlased panid siis kaks kuni neli külmunud loimurit mitme nailonist kuuli sisse. Kuulid pandi eritellimusel valmistatud püssi, millest kuul lendab välja kiiremini, kui tavalisest püssist. Loimuritega kuule tulistati liivakottide pihta.
Tulistamiskatsest ilmnes, et tardigraadid jäid ellu, kui kuuli kiirus oli kuni 900 meetrit sekundis. Sellest suurema kiiruse juures tardigraadid hukkusid liivakotiga kokkupõrkel.
«Suuremal kokkupõrkekiirusel muutusid nad pudruks,» sõnas Traspas.
Ta lisas, et loimurid talusid kokkupõrkel liivakotiga umbes 1,14 gigapaskali suurust rõhku.
Traspase arvutuste kohaselt tekkis sondi Bresheet kokkupõrkel Kuuga suurem rõhk ning seega ei jäänud selles olnud loimurid tõenäoliselt ellu.
Traspase sõnul näitavad katsed ja arvutused, et need ülivastupidavad loomakesed hukkusid, kuid ta ei ole selles siiski sada protsenti kindel. On võimalik, et mõni neist jäi ellu.
Tardigraadide tulistamisuuring seab kahtluse alla panspermia teooria, mille kohaselt võis elu meie planeedile jõuda mõnelt teiselt planeedilt näiteks koos meteoriidiga.
Loimurid ehk tardigraadid (ld Tardigrada) on mikroskoopilised nelja paari lülistumata jalgadega loomad. Arvatakse, et fülogeneetiliselt on nad seotud lülijalgsetega. Loimureid on kirjeldatud üle 1000 liigi.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/25/13801782t1h7075.jpg)
Suguküpsed loimurid võivad kasvada kuni 1,5 millimeetri pikkuseks, väikseimad on alla 0,1 millimeetri. Äsja munast koorunud vastne võib olla väiksem kui 0,05 millimeetrit.
Loimuritel on torukujuline keha, mis jaotub neljaks lüliks: peaks ja kolmeks kehalüliks. Igal lülil on paar jalgu. Iga jala otsas on neli kuni kaheksa küünist. Loimurid on euteelsed organismid ehk sama liigi täiskasvanud isenditel on sama arv rakke. Rakkude arv võib ulatuda kuni 40 000.
Loimuri keha katab kaitsekihina kutiikula ehk epidermirakkude kõige tugevam kiht.
Loimuritel on torukujuline suu, mis on varustatud kihvadega, mida nad kasutatavad taimerakkude, vetikate või väikeste selgrootute purustamiseks. Need kihvad kaovad, kui loimur kestub. Uued hambad arenevad näärmetest, mis asetsevad mõlemal pool suud.
Enamik loimureid on herbivoorid või bakterisööjad, aga leidub ka karnivoore.
Loimurid suudavad elada päevi -200 kraadi juures ja minuteid -272 kraadi külmas keskkonnas. Võrdluseks: abslouutne null on 0 Kelvinit ehk -273,15 kraadi Celsiuse järgi.
Tardigraadid taluvad 5700 grei suurust kiirgusdoosi, samas kui 5 greid tapab inimese. Nad suudavad jääda ellu madala rõhuga vaakumis ja keevas alkoholis. Rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS) kosmosesse viidud loimuritest oli enamik pärast kümmet päeva elus.
Loimureid on leitud džunglist, kuumaveeallikatest, Himaalaja tipust, igikeltsast ja ookeanide põhjast.
Tardigraadid suudavad olla kuivas aastaid, kuna stressi tekkides lähevad nad anabioosi seisundisse ehk neil kaovad elutunnused. Need loomad tekitavad endale kaitsekihi, bioloogilise klaasi. Sellises olekus säilivad valgud ja molekulid eluvõimelistena.