R, 9.12.2022
Viljandi naised lõid kriisi ajal inglitakso: panime pipragaasi ka igaks juhuks autosse
Fly takso. See on ainult naiste taksofirma. Pildil Anne-Ly Kütt ja Eda Riis Foto: Elmo Riig / Sakala
Heidi Ruul
, Reporter-toimetaja
Viljandi naised lõid kriisi ajal inglitakso: panime pipragaasi ka igaks juhuks autosse
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Anne-Ly Kütt (52) ja Eda Riis (48) on kaks aktiivset Viljandimaa naist, kes otsustasid möödunud aasta novembris luua päris oma taksofirma. 

«See mõte algas meil nii, et Anne-Ly oli mul enne elektritakso peal ja mina siis läksin hiljem – paluti, et ma läheksin ka sinna tööle. Anne-Lyga saime me nii tuttavaks, et kui ma temaga autosse istusin, siis mul oli tunne, nagu oleksime juba sada aastat tuttavad. Ta on hästi hea ja tore inimene ning meil hakkas kohe alguses klappima! Nagu oleks lapsepõlvest saati koos olnud,» meenutab Eda. «Need autod seal olid juba vatti ja vaeva näinud ning see teistele raha teenimine…»

«Asjad läksid seal ühel hetkel nii allamäge. Naisterahvad pidid autosid köie otsas tirima… Ja siis hakkas kerima mõte: kui meile mõlemale see meeldib, miks me ei võiks seda iseseisvalt teha? Sellest sai kodus räägitud ja kõik olid poolt,» kinnitab Anne-Ly. «Väga oluline oligi just koduste toetus, sest kõik asjad tuleb omavahel klappima saada,» lisab ta.

«Ega meil pereelu ja sõprus ja firma – kõik on koos,» muigab Eda.

Naiste sõprus on tõesti hämmastav. «Kui me koos maha istume ja räägime, siis oleme alati ühel nõul ja kõik klapib väga ideaalselt. Nagu hingesugulase oleks leidnud, ta on hästi lahe inimene ja teda võib pimesi usaldada,» räägib Eda Anne-Lyst.

Täpselt sama ülistavaid sõnu jagab Anne-Ly ka Eda kohta. «Me oleme teineteist nii vähe aega tundnud, aga tunne on selline, nagu me oleks juba ammused tuttavad. Mul on nii hea meel, et mul selline lisapere olemas on!»

Ideest kasvas reaalsus

Mõte päris oma taksost innustas naisi tegutsema. «Kui mõte juba tekib, siis hakkad vaatama seonduvaid asju ja otsima – selle auto leidsime me Tartust. Asjad said nii kaugele aetud, et läksime koos tütrega autole järele. Kui me autos istusime ja Tartust Viljandi poole tulime, tuli mõte auto kaunistada inglitiibadega. Sealt omakorda tuli ka meie nimi: Fly,» meenutab Anne-Ly.

«Mulle on ka inglid väga meeldinud ja siis, kui ta mulle sellest rääkis, ütlesin, et jah, see on väga-väga lahe! Inglite teema käib igalt poolt läbi,» lisab Eda.

Praegu on naistel üks tiivuline auto. «Sõidame kordamööda. Nüüd olin ise natuke haige ja võtsin oma mehe appi. Muidu oleme ikka kahekesi seda üles töötanud ja selleks kõvasti vaeva näinud,» kinnitab Eda.

Klientidest Viljandis puudust pole.
Klientidest Viljandis puudust pole. Foto: Elmo Riig

Ema helistab ja annab lapse üle

Klientidest naiste sõnul puudust ei ole. «Inimesed, kes käivad Viljandi haiglas, tellivad. See asub linnast väljas ja sinna käiakse hästi palju. Siis emad, kes saadavad lapsi sünnipäevadele, panevad takso peale. Ka lasteaias käivad,» räägib Eda. «Nüüd, kui kuuldi, et naised on roolis, siis on olnud selliseid asju küll, et ema helistab ja annab lapse meile üle. Usaldus on tekkinud,» lisab ta.

«Ka EMOst helistatakse ja palutakse haige inimene koduukse ette viia. Seda usaldust on ikka hästi palju. See on hästi mõnus tunne,» tõdeb Eda. «Tagasisidena oleme hästi palju häid sõnu saanud. Kõigil on hea meel, et me taksofirma tegime.»

Eda sõnul tuleb roolis tihti ka psühholoog olla. «Kõik tahavad sulle midagi rääkida! Siis olen ma alati öelnud, et see, mis taksos räägitakse, jääb taksosse. Inimene muutub kohe vabamaks ja saab oma asjad ära rääkida. Kurdetakse nii haigusi, pereelu – kuulan kõik ilusti ära ja annan nõu, kui oskan.»

«Täna kella kahe ajal käisin koolis järgi Mial. Ema tahtis tegelikult, et võtaksin ta peale ja siis läheksime kooli lapse juurde ning hiljem tagasi koju. Mõtlesin, et miks ma ilma asjata pean mitu ringi sõitma ning pakkusin välja, et kuna Mia juba tunneb meid, siis võtan ta kooli juurest peale. Mial oli superhea meel! Ütles, et täna lähen mina emme juurde, mitte emme ei tule minu juurde. Hästi armas ja krapsakas tüdruk,» ütleb Anne-Ly.

«Aga lapsed on alati lahedad,» lisab Eda. «Kui nad juba autosse tulevad, siis teevad ka tuju heaks! Meil on ka oma lemmiklaps, kes kogu aeg sõitmas käib. Käime tal kooli juures järgi.»

Lapsed juba teavad, et naistel on autos kommi. «Nad istuvad keskele ja sätivad end valmis. Kõigepealt tuleb lapsele komm kätte anda ja siis saab sõitma hakata,» naerab Eda.

«Üks tüdruk jooksis Selveri ees suures õhinas ümber meie auto. Ema pidi kapuutsist kinni hoidma, et laps suurest rõõmust autotee peale ei jookseks. Nemad teevadki hea tunde: tuled töölt koju ja mõtled, et seda tööd on ikka nii mõnus teha!»

Alguses sõidavad Anne-Ly sõnul vanemad lastega koos ja hiljem sõidavad lapsed omapäi. «Täna hommikul helistas ka üks ema ette ja palus, et ta poja Männimäe kooli viiksin. Ema saab oma toimetusi teha, laps jõuab kohale! Tegelikult on väga hea, et niimoodi saab, sest mul on endal neli last ja tean, et emadel on tegemist küll ja rohkemgi veel. Kui nii saab natukenegi kergendada neil osakest päevast, siis miks mitte!»

«Ka öösel, kui autoga väljas oled – noored on ka lõbusad ja toredad. Kes tahab toriseda, see toriseb ära ja läheb ikka omasoodu,» lisab Eda.

Halbu kogemusi pole olnud

Mõlemad tunnistavad, et taksojuhi ametil on ka omad ohud. «Ohtlikkus on sel tööl kindlasti olemas – seda ei saa täielikult välistada. Kuid tegelikult on hilised sõitjad väga hoolivad. Nad küsivad kohe, kuidas läheb, ning ega keegi liiga ei tee,» kinnitab Anne-Ly.

Pisut pidusema meeleoluga inimesed on tema sõnul armastavamad. «Mõnikord on tavapärane klient palju rohkem mossis ja võibolla isegi pisut kuri, aga ühtegi tööd ei saa pidevalt hirmudele mõeldes teha – nii kutsudki ise selle endale kaela,» usub Anne-Ly.

Eda ütleb, et ka tema pole seni mingisugust hirmu tundnud. «Kõik küsivad seda, aga ütleme nii, et kui ongi meesterahvas vähe purjus ja mõtled, et ei tea, mida see mees võib nüüd teha, siis tegelikult, kui ta istub autosse ja näeb naisterahvast, siis läheb tal nägu kohe nalja täis ja ta unustab kõik pahad asjad ära,» selgitab ta. «Me oleme nüüd pannud pipragaasi ka igaks juhuks autosse, sest kunagi ei tea, mis võib ees oodata. Siiani seda vaja pole olnud.»

Pidusema meeleoluga inimesed on tihti hoolivamad.
Pidusema meeleoluga inimesed on tihti hoolivamad. Foto: Elmo Riig

Erilised sõidud teevad hingele pai

Mõni sõit või reisija puudutab hinge pisut rohkem kui teine. Edale on eriliselt meelde jäänud järgmine lugu: «Mind telliti kiirabisse ja pidin vähihaige naise Võhmasse viima. Ta ütles, et poeg tuleb kohale jõudes välja ning maksab arve ära. Jõudsime kortermaja ette ja tema poeg tuligi välja. Ema oli 89-aastane, poeg oli ka juba üsna eakas. Poeg küsis, kui suur arve tuli, ja ma siis vastasin talle.»

«See poeg rääkis, et tal oli mõne päeva eest insult olnud ja kui ta haiglast välja sai ja teise taksoga koju tuli, oli arve poole suurem olnud. Ta maksis arve ära ja hakkas täiesti siiralt nutma. Pisarad voolavad ja tänulik, et ta ema koju tõime.»

«Kui ma Võhmast koju sõitsin, oli endal ka pisar silmas. Mõtlesin, et vaat nüüd ma teen küll vist õiget tööd. Hästi hea tunne oli! Ja see, et suutsin ühe meesterahva ehedaid pisaraid poetama panna – tal oli nii hea meel!»

Ka Anne-Lyle meenub üks eriline lugu: «Minu juurde tuli vastu ööd üks noormees, kes palus mu käest korraks telefoni, et ta tahab helistada. Tal oli väga-väga suur perekondlik mure ja teda taheti panna vägisi kinnisesse psühhiaatriakliinikusse.»

«Ta oli seal eelnevalt käinud, teda oli kontrollitud ning arstid ei näinud mingisugust põhjust, miks ta peaks haiglas olema – nad lubasid ta välja.»

«Ta elab Viljandist 30 kilomeetrit eemal asuvas maakohas ja tal ei olnud millegagi koju minna. Telefoni kasutamisega ta ka targemaks ei saanud. Ütles, et läheb siis bussijaama ja ootab hommikuni, et saaks hommikuse bussiga sõita Karksisse tuttava juurde.»

«Minul jäi see kripeldama. Tegin tellitud sõidu vahepeal ära ja otsisin selle noormehe üles. Kõik vabad hetked hoidsin ma teda autos soojas. Ta isegi tukkus natuke mul seal tagaistme peal.»

«Hommikul käis ta end bussijaamas pesemas ja selleks korraks läksid meie teed lahku. Hiljem sattusime uuesti läbi ühiste tuttavate sama noormehe juurde. Pärast seda oleme nädalas ikka mitu korda kokku puutunud. Vahel, kui tal on vaja maale ema juurde sõita, siis ta helistab meile. Väga soe tunne jäi mul sellest, et ma tean, et tookord jäid kõik terveks. Ta ei külmetanud sellel ööl ja ta on alles ning kõik läheb tema jaoks paremuse poole.»

«Ma tundsin, et pidin sel hetkel nii tegema,» meenutab Anne-Ly.

Naiste takso sümboliks on inglitiivad.
Naiste takso sümboliks on inglitiivad. Foto: Elmo Riig

Mehed appi?

Eelmine nädalavahetus oli naiste jaoks juba nii tihe, et nad mõtlevad tõsiselt, kas peaks ehk ühe auto veel muretsema. «Aga taksonduse tahaks pereringi jätta. Mees käib juba abis sõitmas ja talle väga meeldib. Anne-Ly poeg on ka abis käinud. Võtaks mingi tumeda auto kuldsete inglitiibadega ja teeks meestele ühe auto,» räägib Eda.

«Vanaprouad on teinud juba märkusi, et naistetakso peal vaatab mees vastu,» muigab Anne-Ly. «Siis me selgitame neile, et naised peavad ka vahel juuksuris käima. Mõni pereliige annab siis meile ikka vaba päeva, aga oleme aru saanud, et rohkem tahetakse ikkagi naiste sõitu. Suhteliselt palju on nooremaid tütarlapsi, kes meiega sõidavad. Nad ütlevad ka, et on kohe kuidagi julgem tunne, kui mees roolis pole.»

Märksõnad
Tagasi üles