ELU25 ⟩ Märt Läänemets ja Harly Kirspuu: Lülitame Venemaa ja Punahiina oma elust välja ehk üks võimalus päästa maailma

Hiina-teadlane Märt Läänemets ja ajakirjanik Harly Kirspuu arutavad selle üle, kui palju on Venemaal ja Punahiinal tegelikult ühist ja kuidas me peaksime neisse suhtuma. Kuigi kumbagi riiki valitsevat režiimi ei pea meie maailmajaos keegi vastuvõetavaks, on paljudel meist ometi taskus Punahiinas tehtud nutitelefon, me tellime internetist tonnide kaupa seal toodetud träni ja meie autod sõidavad vene naftast tehtud kütusega. Kas ei pea me sedasi ise neid režiime üleval?

Kas karistuseks igivanade pattude eest või ajaloolise karma tõttu on kuidagi juhtunud nii, et oleme sattunud elama maalapile, millest edasi laiub üks kole, ohtlik ja ebademokraatlik suurriik, mis meid läbi aegade ikka on ahistanud. Kõik said aru, et jutt käib loomulikult Venemaast. Kõigi lootuste ja ootuste kiuste ei ole uued ajad selle monstrumi olemust muutnud. Ainult natuke murendanud tükikesi ära tema servadest. Meil on õnnestunud jääda ühele tükikesele pidama. Muidu poleks meid ja praegu siin arutamas või kui, siis vene keeles ja hoopis muid asju. Me oleksime mooloki poolt juba ammu alla neelatud ja ära seeditud, nagu meie sugurahvad ja paljud teised, kes kunagi Sarmaatia väljadel oma elu elasid.

Punahiinast meil pääsu ei ole ja ta on iga päev meie kodus kohal: kõigi asjadega, mille peal või all ilutseb kiri Made in China.

Teisel pool Venemaad on Euraasia avarustes, mida vanasti siinpool kõiki kokku Tartariaks nimetati, hulk teisi temaga üsna sarnaseid režiime valitsemas maid ja rahvaid, kel pole nii palju õnne olnud, kui meil. Üks neist on ennast nii võimsaks ajanud, et isegi Venemaa tema kõrval ammu kahvatub. See on praegu tuntud Hiina Rahvavabariigi ehk Punahiina nime all. Meist jääb ta maakaardil kaunis kaugele, aga ega tänapäeval kaugused enam ei loe. Kui ka kunagise rahvalaulu read „Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma“ kunagi tõeks ei saa, siis Punahiinast meil pääsu ei ole ja ta on iga päev meie kodus kohal: kõigi asjadega, mille peal või all ilutseb kiri Made in China.

Kõik võiks olla OK ja meile piisata enda veenmisest, et meiesugustel lihttarbijatel pole sooja ega külma, mis kuradi valitsus seal Venemaal või Hiinas on, kui aga vajalikud kaubad kätte tulevad ja meie saame neid tarbida, tarbida, tarbida – mida rohkem seda uhkem. Sest meid on ju loodud ja õpetatud nii, et ainult tarbides oleme olemas. Tarbigem surmani! Kui meie oleme oma jao ära tarbinud, tulgu või veeuputus. Või tuumasõda. Või hiinlased. Meid see enam ei koti.

Kuni mõtlemise raasukesed veel alles, võiks neid kasutada ja näha, et tarbides vene ja hiina asju toetame neid režiime ja aitame neil sisse imbuda või esimesel võimalusel meid lihtsalt üle võtta.

Aga praegu me veel elame ja võiks kottida. Võiksime kasvõi hetkiti teadvustada, et oleme „lihttarbijale“ lisaks ka inimesed. Ja issand jumal või evolutsioon või kes iganes on andnud inimesele ühe unikaalse võime – mõtelda – ja heal juhul isegi asjadest aru saada. Kuigi mõtlemine ei ole tänapäeval in ja valitsused – mitte ainult Vene ja Punahiina omad, vaid ka meie oma lääne liberaalsed demokraatiad – näevad ränka vaeva, et see võime „lihttarbijatel“ välja suretada, sest muidu jääb majanduskasv seisma ja saabub universumi soojussurm, ei ole see veel täielikult teoks saanud.

Kuni mõtlemise raasukesed veel alles, võiks neid kasutada ja näha, et tarbides vene ja hiina asju toetame neid režiime ja aitame neil sisse imbuda või esimesel võimalusel meid lihtsalt üle võtta. Ja ära lõpetada. Nii nagu nad on teinud oma vähemusrahvastega. Või kui veel mitte täielikult, siis pannud meie oma raha eest masinavärgid tööle, et see asi võimalikult kiiresti lõpule viia. See käib praegu Hiina Ida-Türkistanis ehk Xinjiangis ja mujalgi. Me vaatame õõvastusega kaugemale ajalukku, mil demokraatlikus Ameerikas rakendati puuvillaväljadel orjatööd, mille produkti tarbis rahulolevalt kogu maailm. Ja rõõmustame, et nüüd enam nii ei ole. Aga seal õnnetus Xinjiangis ju on ja me tarbime seal (ja paljudes teistes kohtades) sisuliselt sama vangi- ja orjatööga toodetut, toetades sellega inimvaenulikku režiimi. Aidates seda tugevamaks teha ja uskudes, et ega ta meieni ei ulatu. Aga juba ulatub ja kui me oleme mooloki poolt alla neelatud, on juba hilja.

Me võime oodata Venemaa pankrotti ja jäädagi ootama, sest seda pole tulnud. Ja ei tulegi nii kaua, kuni meie autod vajavad vene naftat ja majad kütteks vene gaasi. Niikaua peame oma ohtlikku vaenlast ise ülal. Hiina elektroonika ja muu träniga on niisama.

Üks soovitus: teeme nii, et käime rohkem jala või jalgrattaga, siis ei pea Venemaa naftat kasutama. Ja ostame riideid taaskasutusest, siis ei toeta ka Punahiina orjatööd.

Mida siis teha? Kui meil see küsimus juba pähe tuleb, on suur asi sündinud. Üks soovitus: teeme nii, et käime rohkem jala või jalgrattaga, siis ei pea Venemaa naftat kasutama. Ja ostame riideid taaskasutusest, siis ei toeta ka Punahiina orjatööd. Siin oleks poliitiline teadlikkus ja maailma päästmine inimvaenulikest režiimidest ühendatud keskkondlikkusega. 2 in 1. Ja kasutame mittehiina brändide elektroonikat.

Iga suur asi algab esimesest sammust. Teeme selle ära.