ELU25 ⟩ Tiina Vähi: Meie maailma tondid ja deemonid

Ennevanasti usuti, et mitmesugused deemonlikud olendid, ka tondid, üritavad aegajalt inimesi kahjustada ning nende vastu kasutati tõrjemaagiat. Etnoloog Tiina Vähi vaatab ringi tänaste deemonite seas.

Nüüd on üks nähtamatu ja „mitmepealine” e mitmetüveline koroonatont pugenud inimeste sisse. Ent nakatumise alguses me neil tondimärki veel ei näe ja seepärast kästakse meil ennast iga(l)ks juhu(l)ks kaitsta kaasinimeste eest, sest kõik on potentsiaalsed koroonaviiruse kandjad.

Tänapäeval asendab tõrjemaagiat hügieen, desinfitseerimine ja meditsiin (testimine, isoleerimine, maskitamine ja nüüd ka lausvaktsineerimine. Me hellitame lootust, et need aitavad pääseda viiruse küüsist ja tagasi pöörduda vana elukorralduse juurde.

Ka mina olen koroonatondi eest barrikateerunud oma töötuppa raamaturiiulite ja kirjutuslaua vahele, kus möödub mu argipäev. Klassikraadiost Beethovenit kuulates saab sellest „kontserdisaal” ja see ongi mu „pühapäev”. Ma olen „koduhunt”, nagu paljud teisedki, kellelt võetud „metsaelu vabadus”.

Valvsusega hullutatud inimesed

Koroonatondi metafoor seostub mul lisaks rahvauskumuste deemonlike olenditega ka kurikuulsa Friedrich Engelisi ja Karl Marxi Kommunistliku partei manifestist (1848) revolutsioonilise ähvarduslausega: ”Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismi tont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar. Või sealtsamast:„Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, mida tuntakse ka nõukogudeaja kommunismi deviisina, mis oli mitmete ajalehtede päises juhtmõtteks. Praeguse pandeemia ajal võiks seda irooniliset parafraseerida – „kõigi maade koduhundid, ühinege!” ning lisada veel hoiatus – „inimesed, olge valvsad !” Viimane loosung pärineb teise maailmasõja ajast, kommunismi lõksu langenud tšehhi kirjanikult Julius Fučikult, kes hoiatas sõja- ja fašismiohu eest.

Tänapäeval asendab tõrjemaagiat hügieen, desinfitseerimine ja meditsiin (testimine, isoleerimine, maskitamine ja nüüd ka lausvaktsineerimine.

Valvsusele, ühinemisele ja koostööle kutsumine on kriisaegadel kasutatud hüüdlaused, millega on mingi eesmärgi nimel inimhulki ühte koondatud aga ka hullutatud. Need sobiksid ka praeguse pandeemia aja loosungiteks, ent ajalugu on näidanud, et vägisi valvsust ja ühinemist peale sundida ei saa. Nii ei õnnestunud proletaarlasi ühendada maailmarevolutsiooniks ega ka Marxi ja Engelsi aja maailma vägevad ei suutnud ühiselt võidelda kommunismi vastu. Võime oletada, et kui nad oleksid aegsasti ja jõuliselt koondanud kõik jõud, selle maailmakorda lõhkuva sotsiaalse viiruse vastu, siis poleks see, ega ka hilisemad 20. sajandi totalitaarsed ideoloogiad ja režiimid pääsenud võimule ega omanud sellist mõjujõudu ning algatanud Euroopas traditsiooniliste väärtuste allakäiku. Mida võiksime sellest õppida praegu?

Välksõda või maailmasõda?

Kui koroona tuleku algul arvati, et see on vaid veidi raskem haigus kui gripp ja alustati lokaalset välksõda,mis arvati läbi saavat mõne kuu või vähemalt poole aastaga. Kuid nii see ei läinud, nüüd oleme juba teisel aastaringil ning tõdeme, et viirusest ei olegi nii kerge lahti saada, sest tüved järjest muteeruvad.

Nii ei õnnestunud proletaarlasi ühendada maailmarevolutsiooniks ega ka Marxi ja Engelsi aja maailma vägevad ei suutnud ühiselt võidelda kommunismi vastu.

Kas koroona on needus, mis on inimkonda tabanud? Esimesele lainele järgnes teine ja juba ähvardab kolmas. Kas neid tuleb samapalju kui või veelgi enam kui piiblilugudes Egiptuse nuhtlusi? Võitlus koroonapandeemia vastu on võtnud üleilmse ulatuse, uue maailmasõja mõõtmed, sest surnud ohvreid on aasta jooksul mitmeid miljoneid ning elujäänuid aga sandistatuid veelgi enam.

Koroonatondile „püha ajujahi”[sõja] kuulutamine tähendaks kõigi teadmiste, meetodite ja jõudude koondamist vaktsiinide ja ravimite väljatöötamiseks. See peaks targalt tegutsevas ja infotehniliselt arenenud(tehisintellektiga) ja põimunud maailmas olema võimalik, ent millegipärast pole see siiani ootuspäraselt õnnestunud. Kas teadusorganistasioonide ja riikide tasemel toimivat koostööd takistab usaldamatus, konkurents ja kasuahnus, sest iga lüli, mis tegeleb viiruste uurimisega ja vaktsiinide väljatöötamise ja müümisega püüab sellest endale maksimaalset meriiti lõigata? Korporatiivsete ravimifirmade kasuahnust on täheldatud juba varemgi, kuid miks oli pandeemia alguses propagandamasinatest tulev informatsioon viiruste ja vaksiinide kohta puudulik ja ebaselge aga samas žonglöörisid valitsejad nagu tsirkuses - kord piirangute kehtestamise ja siis lõdvendamistega?

Info nagu suvaline ilmateade

Hirm teadmatuse ees ja usaldamatus ametlike institustioonde ja isikute vastu on tekitas ka vaktsineerimise kohta vandenõuteeoriaid, mille kummutamiseks ei piisa, kui TV uudistes koroona kohta antav lühi informatsiooni eriti alguses sarnanes ilmateatega, mis annab pronoosi lähipäevade kohta. Koroona puhul näidatakse põhiliselt haigestunute ja surnute, vaktsineeritute statistikat, millega ollakse harjunud, nagu sellega, et ilmaennustus ei pea paika.

AstraZeneka tromboositeated tekitasid kahtlusi pakutavate „hädavaktsiinide” efektiivsuses. See aga süvendas paljudes peataolekut ja otsustamatust – „lasta või mitte lasta ”. Mitte kõiki ei veena kui TV-s näidati riigijuhtide süstimist, seda enam, kui nad pole üldtunnustaud autoriteedid.

Mitte kõiki ei veena kui TV-s näidati riigijuhtide süstimist, seda enam, kui nad pole üldtunnustaud autoriteedid.

Kui kiirelt väljatöötatud vaksiinide toimet kontrollitakse nagu sõjalises meditsiinis katse-eksituse meetodiga, ei taha paljud olla selles protsessis katsejäneseks. Propaganda ja agitatsiooniga pealesurumine võib esile kutsuda hoopis kahtlusi, trotsi ja loobumist, sest mitte kõik ei näe vaksineerimise vajalikkuses nn laiemat pilti (enda ja oma lähedaste kaitsmist ja epideemiast jagusaamist).

Kas elu on püha?

Inimõigused, nagu teada, on uues Euroopas „manifesteeritud” põhiväärtused ja seetõttu nende kitsendamine hädaolukorras ka ajutise abinõuna on paljudele vastuvõetamatu, juhul kui seda ei kompenseerita. Piiranguid tähendavad majandus- ja sotsiaal- ja kultuurieluelu kokkutõmbamist, koju jäämist, üsinduses „koduhundina” konutamist. Nagu koroonaaeg ja -numbrid näitavad, et vaid vähemus on nõus nende karmistamisega. Peale jäävad pragmaatilised materiaalsed kaalutlused – oma riigi, ettevõtte ja perekonna majandusliku olukorra päästmine. Piirangute vastu protestivad isegi need, kel rikkust piisavalt, kelle ettevõtlust ei ähvarda veel pankrot ajutise seismapanekuga. Endist eluviisi jätkatakse tihti mitte otsesest eluvajadusest vaid kasuahnusest, pohhuismist, lõbujanust. Eriti noored pidutsevad ja prassivad ka katku ajal, sest tunnevad ennast tugevatena, aga nõrgemate suhtes empaatiat ja vastustust ei tunne. Seega paljude kõrvus pandeemia vastu valvsusele ja ühinemismisele kutsumise pateetika kõlab banaalselt ja anakrooniliselt, sest ei tunta aukartust elu ees – kui enda, siis veel vähem teise(t)e inimes(t)e elu pole enam püha, selle nimel ei olda kasvõi natukenegi enda heaolust loobuma.

Kõrgemal positsioonil olevat ignorantsust oleme näinud epideemia puhkemise algusajal aasta tagasi, kui Euroopa liidrid oma ustavust ja pühendumist rahvale demonstreerisid Beethoveni „Ood rõõmule”, Euroopa Liidu hümni pühalikult seistes kuulasid, kuid paraku ei ärganud neis au ja heroilisust otsustavateks tegudeks, kasvõi selleks, et ulatada abikäsi EL-s esimesena koroonahätta üksi jäänud riikidele.

Selline EL-i „altruism” ei ärata tavakodanikes usaldust maailma vägevate vastu ega soovi üles näidata „kolkakangelaslikkust”, et vabatahtlikult loobuda oma „kodukootud” ellujäämistrateegijatest, turvalisest ja harjumuspärasest elust.

Kes päästab inimkonna needustest?

Riigijuhid peaks andma üheselt mõistetavad juhiseid, kuidas konkreetses olukorras käituda ning mitte pikalt ja ebalevalt arutama ja kaaluma kui tont juba kollitamas. Pealegi on praegu tegemist kommunismist palju salakavalama ja nähtamatu tondiga, mille vastu pole veel leiutatud tõhusaid relvi, aga võidelda tuleb sellegipoolest, ja ühisrindel kõigi jõududega, mis meil praegu on. Euroopa eesliinil peaks olema Euroopa Parlament, aga tagalas igaüks oma riigis, linnas, külas ja kodus.

Koroonatont kondab maailmas ringi juba üle aasta, külvates hirmu ja paanikat, sest on halvanud haigusega sadu miljoneid inimesi, surmates nõrgemaid.

Kommunismitondi taltsutamiseks Euroopas kulus mitu inimpõlve, aga ta ei ole kadunud, Hiinas on tänaseni võimul. Kas pole irooniline, et Covid-19 hakkas just sealt üle maailma levima. Alguses me ei osanud olla piisavalt valvsad, sest meid ei hoiatatud, ja viirusel lasti tulla läbi lahtiste uste meie kodudesse. Nüüdseks oleme üleilmses ellujäämisvõitluses, kus põletavad lahendamata probleemid - viirus, vaktsiinid ja vaksineerimine, isolatsioon, sellest tingitud psüühikahäired ja nälg hariduse, sotsiaalse ja kultuurielu järele ning majanduslangus. Koroonatont kondab maailmas ringi juba üle aasta, külvates hirmu ja paanikat, sest on halvanud haigusega sadu miljoneid inimesi, surmates nõrgemaid.

Kes päästab inimkonna sellest needusest, kas tehisintellekt, mis alanud novatseeni ajastul jõudsalt areneb ja millele suuri lootusi pannakse?