:format(webp)/nginx/o/2021/04/09/13719715t1h982d.png)
Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas Kertu Jukkum, kelle sarnast on maa pealt raske leida. Ta on käinud reisil 61-s riigis, vallutanud Aafrika ja Lõuna-Ameerika kõrgeimad tipud, kirjutanud mitu raamatut ja päästnud lugematul hulgal koduta loomi. Nendest ja paljudest muudest teemadest teeb temaga juttu Henri Laumets.
Kertu Jukkum saabus raadio Elmar toimetusse otse metsast. Tal oli seljataha jäänud kahenädalane matk, mille käigus külastas üksinda Eestimaa kauneid paiku. «See oli suurepärane tunne. Sõitsin rongiga Jõhvi ja alustasin oma rännakut Saka mõisa juurest. Kahe nädalaga oli plaan jõuda Setomaale välja. Ilmaolud olid muidugi ekstreemsed - kogesin praktiliselt nelja aastaaega,» muigas ta.
«Ise leidsin lahendusi nii ööbimise, toidu kui ka teekonna läbimise osas. Tee peal kohtasin erinevaid inimesi. Ikka oli mõni külatädi, kes tuli ja saatis mind mõned kilomeetrid. Teatud etappidel ühines mõni mu hea sõber. Kogu ettevõtmise eesmärk ei olnud üksi olemine. Alles hiljuti tulin ju niigi palverännakult, kus pidin ligi kolm nädalat omaette olema,» lisas Jukkum.
Ta tõi välja, et mööda Eestimaad matkates koges ta palju huvitavat ning üllatuslikku. «Sain Eestit näha hoopis teiselt küljelt. Distantsi pikkus oli lähedal 400 kilomeetrile. Tegemist oli väga põneva ja uue matkarajaga, mis on hetkel veel tähistamisel. See on seotud pikamaa teega ja viib lausa Hispaaniani välja. Rada ise algab Tallinnast, mina otsustasin startida Sakast,» märkis ta.
«Meie põhjarannik on võrratu piirkond! Lisaks sellele, imeline oli ka metsarada, mis lookles otse Peipsi ranna ääres - tee oli täiesti inimtühi! Sibulatee oli lihtsalt suurepärane. Kõik need kohad, hetked, inimesed - ma siiralt tundsin, et olen nagu välismaal. Kui ma lõpuks Setomaale jõudsin, siis olin emotsioonidest tulvil. Olen mööda Eestimaad eelnevalt päris tihti käinud, kuid alles nüüd mõistsin, et tegelikkuses oli sel matkal nii palju uut minu jaoks,» sõnas ta.
Jukkum põikas rännaku ajal Kuremäe kloostrisse, samas sai oma käed soojaks ka korvipunumise tehnikaid praktiseerides. «Suurepärane oli hommik, mille veetsin Avinurme kõige kuulsama korvipunujaga. Tegemist oli ühe toreda vanaemaga, kes õpetas korvipunumise õigeid tehnikaid. See oli erakordne kogemus! Setomaal pakuti mulle aga kukeseene veini - ilmselt maailmas ainuke koht, kus sellist asja mekkida saab. Kohtasin ehedaid inimesi ning veetsin nendega tõeliselt toredaid hetki,» avaldas ta.
«Minu isiklik lemmikmoto on see, et lõpuks läheb kõik hästi! Kui veel ei ole hästi, siis järelikult ei ole ka lõpp saabunud. Ma kasutan seda iseenda puhul, eriti siis, kui olen keeruliste olukordade juures. Näiteks sel samal matkal - ka siin oli mõnel raskemal raskemal tunnil tunne, et miks ma seda kõike teen. Samas, ma ei muretse situatsioonides, kui näen, et asi pole minu võimuses. Kõik sellised katsumused õpetavad kannatlikkust ning küllap peitub igal pool ka oma õige lahendus. Ja alati tuleb see lahendus...mingitel hetkedel tuleb lihtsalt kauem oodata,» muigas Jukkum.
Matkasell tunnistas, et kõige rohkem inspireerib teda elu ise. «Mine juba päiksetõusu ajal kodust välja...sinuga hakkavad juhtuma asjad! Kui sul juhtub olema halb tuju ja leiad, et täna pole sinu päev, mine lihtsalt välja ja naerata inimestele. See on nii ootamatu, mis hakkab juhtuma - vaata inimeste reaktsioone ja jälgi, kuidas kõik hakkab toimima. Ja kui ei hakka toimima, siis ka seda on naljakas jälgida,» lisas ta kuldaväärt nipi.
Jõgevamaalt päris Jukkumi jaoks oli lapsepõlve unistuste sihtkoht Tartu. «Arvasin lapsena, et kui ma saaks Tartus elada, siis oleks kõik mu unistused täidetud. See tundus nii suur ja põnev linn. Olin väga väikeste soovidega. Väikese tüdrukuna tahtsin saada politseinikuks, kuid mu isa selgitas, et olen selle ameti jaoks liiga nõrk. Seejärel otsustasin, et minust võiks saada politseiniku abikaasa,» naeris ta.
Vaatamata sellele, et Jukkum politseinikuna tööd ei saanud, on ta oma tugevust ja füüsist proovile pannud põnevates paikades üle maailma. Ta on käinud reisil 61-s riigis, vallutanud Aafrika ja Lõuna-Ameerika kõrgeimad tipud ning kõndinud läbi tuhandeid kilomeetreid erinevaid matkaradu. «Hetkel unistan Everesti tipust, väga tahaksin sinna minna. Kui ma saaksin seal ära käia, siis mulle tundub, et mägedega olen ühele poole saadud. Elamegi siin ju selleks, et käia, näha, kogeda ja arendada ennast,» rääkis Kertu Jukkum raadio Elmar saates «Ikigai».
Kertu Jukkum tegi juttu oma suurimatest seiklustest, mitmetest unistustest ning põnevatest tähelepanekutest. Kuula täispikka intervjuud SIIT:
/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)