Sass Henno vastab karmidele süüdistustele: ma pole kunagi ühtki tüdrukut ahistanud

Sass Henno Foto: Kuvatõmmis Instagramist

Möödunud nädalal tabas kirjanik Sass Hennot sotsiaalmeedias turmtuli. Meest süüdistati alaealistele ebasobivas lähenemises ja teda nimetati isegi «salavägistajaks». Henno kinnitusel on need valeväited. Samuti saatis ta Elu24-le põhjaliku vastulause, mille ka täismahus avaldame.

Anonüümseid ähvardusi ja solvanguid olen saanud igal nädalal, aga nüüd jõudis minu hoovi nii rõve valesüüdistus Twitterist, mille ka Elu24 üles korjas – süüdistus, et Sass, sa ise oled vägistaja. Seksuaalkuriteod, mida olen elu aeg jälestanud, on nüüd järsku teema, kus pean ise selgituse andma. Sest kurat võtaks, sellise süüdistuse peale ei saa vait olla.

Ütlen kõigile oma sõpradele, jälgijatele ja kogu avalikkusele:
- Ma ei ole kunagi ühtki naisterahvast ega tüdrukut seksuaalselt ahistanud ega groomi'nud, kui keegi peaks seda väitma, on see vale.
- Ma ei ole kunagi olnud intiimses suhtes noorema kui 16-aastasega, ajast, mil olin 16 ja mu esimene elukaaslane oli 16, kui keegi peaks muud väitma, siis see on vale.
- Ma ei ole kunagi olnud ühegi naise keha suhtes teadlikult lugupidamatu, austan iga naisterahva füüsilist turvalisust, kui keegi väidab muud, siis see on vale.
- Ma pole surunud kellelegi peale ei kehalist kontakti, ei mingit lähedust, kui mulle pole antud nõusolekut. Kui keegi väidab muud, see on vale.
- Lisan ka, et olles töötanud õppejõuna BFM-is ja EKA-s, pole ma kunagi flirtinud ega kahemõtteliselt suhelnud koolivälistel teemadel oma õpilastega, ega muul moel oma mõjuvõimu või kuulsust kasutanud kellegi sebimiseks. Pole minulik.

Valetamine kellegi kohta seksuaalkuritegude teemal on väga räige asi. Valetamine on karistatav. Kuna oma vabatahtlikus töös võitlen vägistamiskuritegude avalikustamise ja seksuaalvägivalla teadlikkuse tõstmise nimel, siis kui mingid tegelased hakkavad levitama kasvõi enda meelest nalja pärast juttu, et olen ise neid tegusid toime pannud – selline valetamine on tahtlik minu tegevuse kahjustamine, mitte enam solvang mu loomingu, välimuse või väärtushinnangute aadressil, millest mul täiesti ükskõik oleks.

Ma olen terve elu suhtunud teiste kehadesse, konsensusesse ja intiimsusesse lugupidavalt. Ka mu kõige lühemad suhted on olnud alati vastastikuse nõusoleku ja meeldimise baasil. Räägin alati oma loengutes asju, mida usun: kui tüdruk meeldib, on normaalne seda väljendada, teda välja kutsuda, talle komplimente teha. Aga kui ta ütleb «ei» või ignoreerib, siis ära muutu ahistavaks ja tüütuks. Liigu edasi. Seda põhimõtet olen järginud terve elu.

Olen flirtinud ja deitinud paljudega, olen vastanud peaaegu kõigile fännikirjadele igas kanalis, olen kirjutanud roppu noortekirjandust, teinud roppu satiirilist muusikat, aga mitte kunagi ma pole sellega kahjustanud kellegi intiimset puutumatust. Never. Mu looming ei pea meeldima, mu tegevus ei pea meeldima, mu iseloom ei pea meeldima, aga minu kohta valetada ei tohi.

Üleskutse, kuidas iga mees peaks käituma:

Kui keegi tuleks kasvõi aastaid hiljem ja ütleks mulle, et tagant järele mõeldes oli tal kasvõi kunagi 20 aastat tagasi minuga ebameeldiv deit, kus ta tundis end halvasti, aga kohe ei julgenud öelda, siis ma esimese asjana vabandaks selle naise ees kohe, nagu iga mees peaks sel puhul tegema. Kui keegi tuleb ja ütleb, et tal on kasvõi 20 aastat tagasi olnud minuga vestlus, kus ta tundis oma seksuaalsusele ebamugavat survet või et olen ahistav, siis ma vabandaksin kohe.

Teise asjana mõtleksin, et miks minu kogemus tema omast erineb? Kas tõesti on võimalik, et olin ahistav seda ise tajumata? Ei tahaks uskuda. Kindel on, et ma pole isegi eriline korduvkatsetaja flirtimises, kui pole sama energiat vastu saanud.

Avalikustasin nädal tagasi ühes podcast'is ühe toimepanija endise töökoha, kellest jäi maha vigastatud, šokis ja värisev, mäluaugus ohver, kes tänaseni traumadega võitleb. Prokurör Pruus ja Talviste süüdistasid vägistaja asemel aga ohvrit ning juhtum ei jõudnud kohtusse. Ma ei süüdista ise kunagi kedagi, kui mul poleks kaljukindlaid tõendeid, millega olen valmis kohtuvaidlustes oma seisukohti kaitsma. Mugav viis mu tegevuse kahjustamiseks on väita, et olen ise seksuaalkurjategija.

Elus on mult palju küsitud – kui sinu kohta keegi tuleks lagedale sellise süüdistusega, mis sa teeksid? Ja ma olen alati vastanud, et kui see on inimene, kellega ma päriselt olen tuttav ja ta tunneb, et tal oli halb – ma vabandaksin. Me peame meestena väga palju peeglisse vaatama ja see koopainimese suhtumine, et löön naisele nuiaga pähe ja tirin juukseid pidi oma urgu, tuleks ühiskonnast välja juurida. Peame näiteks poegadele lapsest peale õpetama, et kuisamine ei ole meeldimise näitamine.

Ma ei ole see mees, kes arvaks, et vägivaldne seks on lahe. Kõik, mis sinna valdkonda jääb on nagu poksiring, kus haiget tegemisel peab olema piir ja reeglid. Pole minu teema. Ei eruta. Kõik, kes minuga elu jooksul olnud on, teavad. Ma olen suhetes teinud palju vigu, olen ka olnud armunud oma kolleegi, olen ka petnud ja jätnud rääkimata silmarõõmudest, kes elus on olnud. Aga ma pole kunagi rikkunud ega ületanud kellegi intiimseid piire ilma selleks nõusolekut saamata.

Igal juhul. Ma jään elu lõpuni endale kindlaks: kõik peaks julgema oma halbadest kogemustest rääkida. Oma tunnete ja ka oma sõnavabaduse eest tuleb seista. Isegi, kui see halb kogemus on kuulsa inimesega. Teiste silmis toreda inimesega. Mida iganes. Ma ei süüdistaks ühtki naisterahvast, kui ta tunneb tagant järgi, et tal oli minuga rääkides, suheldes või deitides ebamugav – tunded on ausad. Aga üks on kindel. See inimene ei saa olla anonüümne süüdistaja, kes oma väidetavaid tõendeid politseiga jagamast keeldub.

Need süüdistustega lahmijad on võhivõõrad inimesed. Kordan veel: teise kohta sellist asja valetada ei tohi. Oma faktiväidetes tuginen ise alati materjalidele, millega läheksin hea meelega kohtusse. Kirjanikuna ütlen, et sõna on tihti relv, mille kasutamise eest tuleb vastutus võtta. Oma sõnade eest peaks igaüks olema valmis vastutama, oma nime ja näoga. Või kasvõi politsei abiga. Päris ohvritel soovitan alati kirjutada seksuaalkuritegude uurimisgruppi, [e-mail].

Investigate Sass Henno, kui kellelgi on kahtlust. Tõsiselt. Ma pole puudutanud kellegi keha viisil, mida ma peaks mehena häbenema. Sõnum on sama, alati:

#julgerääkida

Sass

Kirjaniku ja aktivisti Sass Henno ümber keerlev viimane skandaal sai hoo sisse Twitteris. Seal on mitmed kasutajad väitnud, et neil on ligipääs mehe ebasündsatele internetivestlustele tüdrukutega, kes olid sel ajal 14–16-aastased. Mingeid konkreetseid tõendeid senini avalikkuse ette pole jõudnud.

Samuti hakkasid mõned kasutajad kinni varem avalikustatud intervjuust, kus räägiti, et Henno ja 5miinuse lahku minemise põhjuseks olnud see, et Henno tõi lava taha kontrollimata vanusega neiusid.

Skandaal lõi aga tõeliselt lõkkele siis, kui üks trollimisele keskenduv kasutaja nimetas Hennot «salavägistajaks», mida kirjanik peab konkreetseks valesüüdistuseks. Viimase tõttu on Henno lubanud ka kohtusse minna, nagu kirjutas ka Elu24.