Urmas Hõbepappel noorte hiinlaste maailmatunnetusest: traditsioonid ning moodsus käivad käsikäes

Urmas Hõbepappel Foto: Erakogu

Saates «Ikigai» uurisime, kuidas on elu Hiinas. Rääkisime loodusest, inimestest, toidust ja traditsioonidest. Külas oli Tartu Ülikooli Aasia keskuse analüütik, Hiina poliitika uurija, õppejõud ja reisijuht Urmas Hõbepappel. Saadet vedas Priit Rand.

Urmas Hõbepappel on Hiinaga tihedamalt seotud olnud ligikaudu viis aastat. «Olen Hiinas selle perioodi jooksul elanud, küll aga pole viibinud seal järjest nii kaua. Vahepeal käisin Eestis, siis olin Rootsis ning seejärel läksin jälle tagasi Hiina,» täpsustas ta.

Hõbepappel on õppinud Kadrioru Saksa Gümnaasiumis ning peale seda asus ta õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. «Usuteaduskonna näol tegin julge ja kindla valiku - ma ei kandideerinud mitte kuhugi mujale. Panin paberid sisse ja sain pealegi veel tasuta kohale õppima. Kuna mul oli väga kindel siht, siis asusin juba aasta varem sisseastumiseks ettevalmistusi tegema - lugesin näiteks erinevaid piibli tõlgendamise teoseid. Olin toona nahktagiga karm vend, kuid minu pehmem pool huvitus müstikast. Tahtsin teada, kuidas erinevaid märke lugeda, nii sümboleid kui ka tekstilisi. Vahepeal käisin õppimas ka Rootsi Lundi ülikoolis, et teada saada enam Ida- ja Kagu-Aasia uuringutest,» lisas ta.

«Mind on koguaeg paelunud märgisüsteemide paljusus, seda just erinevate kultuuride juures. Budism sai mulle kohe alguses üsna lähedaseks, ilmselt on selle taga ka teatav eneseotsingute vajadus ja noore poisina oli see toona loomulik samm. Sealt edasi kasvas välja huvi Hiina kultuuri vastu. Kõik toimus samm-sammult. Teoloogiat õppides oli mul huvi budismi kui religiooni vastu. Vaikselt koorus sealt huvi elavate ühiskondade vastu. Aastaid oli minu fookus Tiibet, kui üks elav budistlik ühiskond. Sain aru, et Tiibeti poliitilise poole pealt pole võimalik tegelda ilma, et teaks Hiina kultuuri,» täpsustas mees, mil viisil ta jõudis Hiina kultuuri ning ühiskonna juurde. 

Hõbepappel leiab, et hiinlased usuvad kõige rohkem iseenda kultuuri. «Nad usuvad iseendasse ja oma riiki - seda väga laias tähenduses. Ja kui ma ütlen, et hiinlane usub oma riiki, see ei tähenda, et ta usuks oma parteisse. Pean silmas pigem kultuuri tähenduses. Veel lisaks, nad kindlasti armastavad ja usuvad oma perekonda - see on üks vaieldamatu Hiina traditsiooni nurgakivi ja see eristab neid paljudest teistest ühiskondadest. Ka eestlane armastab oma perekonda, kuid hiinlase jaoks on perekond igapäevase traditsiooni või olemise osa,» märkis ta.

«Olen täheldanud seda, et eestlaste ja hiinlaste isiklik läbisaamine on kindlasti palju parem kui see, mis toimub ühiskondade vahel. Isiklik kontakt hiinlastega ei tule muidugi kergelt. Samas, ka eestlased pole kõige kergemad inimesed, kellega suhelda. Hiinlastel on sotsialiseerumisel tseremoniaalne nägu. Nad kutsuvad sind välja õhtusöökidele ja oskavad olla viksid ning viisakad. Nad oskavad suurepäraselt kostitada, see on nende tavast väga oluline osa. Kuid nad pigem ei kutsu sind endale külla. Nende fassaadist nii hästi läbi ei näe,» sõnas ta.

Mees rääkis ka Hiina toidust ja lisas, et pole kuigi mõistlik seada fookust nende kõige veidramatele söökidele. «Eks ikka, olen isegi söönud nii maosuppi kui ka haisvat tofut....kuid see ei ole kindlasti Hiina toidu essents. Mul on endal väike teooria. Hiinas on veidrad toidud saanud alguse rasketest aegadest ja nende ajaloos on olnud neid aegu palju. Keerulistel aegadel tuleb olla nutikas - kui ikka midagi muud süüa pole, siis tuleb ka see rohutirts vardasse ajada ning maost suppi teha. See pärand on sealses toidukultuuris nendega tänaseni jäänud,» muigas ta.

Hõbepappel märkis, kuivõrd hiinlaste noorem generatsioon vanu toidukultuure austab. «See on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest, kindlasti austatakse. Sellest teemast räägitakse palju isegi koolihariduses. Traditsioonide austamine on üldse Hiina ühiskonna üks tunnuseid. Teisest vaatenurgast lähtudes, paljud noored mõtlevad endast kui globaalsetest kodanikest - nad peavad lugu alates Jaapani popmuusikast kuni Ameerika filmideni...see samas ei tähenda seda, et nad ei armastaks enda kultuuri. Traditsioonid ja moodsus, see pole seal ei üks ega teine, need käivad käsikäes,» lisas ta.

Mees tõi välja, et ka meditsiini valdkonnas on vana ja uus valdkond üksteist toetamas. Hiinas käivad tava- ja alternatiivmeditsiin käsikäes, tehes tulemuslikku koostööd. «Kui sa läänemaailmas oled pigem tavameditsiini usku, siis sa käid tavadoktorite juures ja alternatiivmeditsiini väga ei tarbi. Kui sa oled tavameditsiinis pettunud, siis sa pöördud alternatiivsete väljundite poole. Hiinas on aga nii, et tava- ja alternatiivmeditsiin käivad käsikäes. Sealne kultuur ning ühiskond on juba ajalooliselt olnud mitte-välistav. Lääne ühiskond teeb palju valikuid, kas sa oled siis üks või teine. Loomulikult, ka lääne meditsiin on sinna sisse toodud - suured haiglad järgivad seda. Kuid mingite asjadega minnakse just rahvameditsiini jutule,» sõnas ta.

Hõbepappel on viinud reisihuvilisi nii Hiina Rahvavabariiki kui ka mujalegi. Ta tõi välja, mis teda Hiina juures kõige enam paelunud on. «Hiina reiside juures on olnud kõige põnevam osa see, mil lähen tavarajalt kõrvale. Eestlastele, kes minuga Hiinas käivad, püüan seda aegajalt ikkagi näidata. Kui oleme suurema grupiga, siis pole see lihtsalt võimalik. Suur müür ja Taevase Rahu väljak on toredad ja võimsad, kuid minu jaoks on huvitav see, mis on veidi eemal. Oleme käinud näiteks Kesk-Hiinas, kus on meeletud tsemendi ja terase tööstused - see oli võimas reis! Rääkisime palju kohalikega, ööbisime täiesti jaburates kohtades. Seal on linnad, mis on nullist püsti pandud. Seal elab miljoneid inimesi, seal pole justkui mitte midagi muud, vaid need inimesed ja suured kaevandused. Nostalgia tuleb peale, kui ma mõtlen, kuidas ma seal hommikul uksest välja astusin...hingasin sisse söetolmust õhku ja läksin otsima oma esimest pelmeeni,» rääkis Urmas Hõbepappel saates «Ikigai».

Kuula täispikka intervjuud SIIT: