ELU 25 ⟩ Noor Vahur uurib vana Afanasjevit

2017. aastal avaldas kuuleht KesKus kirjanik Vahur Afanasjevi intervjuu iseendaga. Mida Vahur teeks, kui näeks iseennast paarikümne aasta tagant? KesKus'i ajamasinas vestlevad noor Vahur (18) mõnevõrra vanema Afanasjeviga (38). Lugu ilmus ajal, mil Vahur lennutas lettidele just oma uue, Peipsiveere elust kõneleva saaga "Serafima ja Bogdan". KesKus'i peatoimetaja Juku-Kalle Raid avaldab kohtumise Vahuri mälestuseks ELU 25 rubriigis uuesti ära.

Noor Vahur (18) hiilib tuppa ja näeb vanemat Afanasjevit (38). Nihelemine ei aita, vanem mina ei tee nooremast minast absoluutselt välja.

Ruumi sigineb seeria piinlikke köhatusi.

Vahur 18: Üldiselt julgen ma ükskõik kellega lambist rääkima hakata, välja arvatud ilusate tüdrukutega, aga praegu on tunne, nagu oleksin konna alla neelanud. Igal juhul oled sa mulle nii mõnegi selgituse võlgu.

Afanasjev 38: Hakkab pihta. Nõuad selgitusi, mitte õpetusi. Oled täiesti kindel, et sinu olemasolu on piisav argument ükskõik milleks.

Vahur 18: Ma ei tea, mida tahan, aga tean, kuidas seda saada.

Afanasjev 38: Ega sa suurt rohkem tea, kui et see on Sex Pistols, “Anarchy In The UK”. Tore, et laulusõnade väljatrükk sinuni jõudis. Internetti pääses toona õige napilt, ise olid vist ainult Vennaskonna sõnu leidnud. Ja nood olid sul niigi peas.

Vahur 18: Muidugi peas. Oled sa praeguseni anarhist? Ma ju leppisin endaga nõnda kokku.

Afanasjev 38: Ei ole. Inimühiskond ei toimi reeglite ja võimuorganiteta. Mõõdukalt reguleeritud kapitalism on nüüdse rahvaarvu, ressursside, teaduse ja tehnika juures üksikisikule mugavaim keskkond. Isegi Karl Kautsky tee pole piisavalt efektiivne, ei sobi inimsusega. Bakunini ja Kropotkini naivismi ma parem ei meenuta.

Vahur 18: Mida kuradit? Kas sa tahad öelda, et sotsiaaldarvinistlik edukultus on lahe? Isegi piiblis on kirjas, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb. Haa!

Afanasjev 38: Juhin tähelepanu, et sa oled alati tahtnud vähe tööd teha, uhkelt tarbida. Sa ju tahad olla rantjee, pärandmiljonär, aadlik.

Vahur 18: Sest ma olen seda väärt! Seda et… kuidas mul läheb?

Afanasjev 38: Hmm. Sa, see tähendab ma, püüan aastaid rantjeeseisusse, aga ühtlasi tahan kohe mõnusalt elada. Neid kärbseid ühe hoobiga ei löö. Õieti peaksid sa valima panganduse või IT, mitte rahvamajanduses diplomini driftima. Kinnisvarasse investeerimine on hea mõte, kuid sul on tarvis pidevat sissetulekut, et ots lahti teha.

Vahur 18: Aga ma tahan kirjutada. Kui ma üldse milleski andekas olen, siis kirjutamises.

Afanasjev 38: Õigus, annet sul on. Ent keskendumisega on kehvasti. Varsti läheb sul autistlik kirjutamisjulgus üle, uusromantilised riimid näivad piinlikud, teatraalset pingestatust ja suure loo põimimist sa ei valda, põlastad mõtteteri ja kujundlikkust – muuseas, need…

Vahur 18: Mine perse.

2017. aastal avaldas kuuleht KesKus kirjanik Vahur Afanasjevi intervjuu iseendaga. Foto: Repro/KesKus

Afanasjev 38: Haa! Kiidan heaks. Kunagi, kui saad Brüsselist töötuabiraha, võtad sa Obinitsas eetrit ja saad aru, et vananeda võib kahte moodi… oot, ära sega vahele… niisiis, saad aru, et vanainimene võib vaadata maailma kahte moodi. Noored ju käivad lompe ja rehasid mööda. Esimene vaateviis on hüsteeritseda, juhtida lombist kõrvale, korjata rehasid ära, keelata need sootuks, parastada, kibestuda. Teine viis on muigvelsui jälgida, kuidas pori pritsib ja rehavarred ninu äestavad.

Vahur 18: Midagi ei saanud aru. Mingi õpetamine. Mis värk Brüsseli rahaga on? Selge see, et mind kutsutakse tähtsale ametikohale.

Afanasjev 38: Ei kutsu sind keegi. Ise ronid, naise sabas. Sa oled ju nii ülbe, et ei viitsi euroametniku eksamiks õppida ega saa esimese raksuga läbi. No ja pärast saad, aga madalamale kohale.

Vahur 18: Aga abiraha?

Afanasjev 38: No lüpsad neli kuud süsteemi. Ja mõned aastad saad korralikku palka. Ostad USA kabrio, hiljem teisegi.

Vahur 18: Lahe! Tulevik on helge!

Afanasjev 38: Oleks helgem, kui paigutaksid iga vaba kopika Google’i aktsiatesse. Oih, sa vist tead ainult Neti.ee-d ja Netscapei’i, Google’i IPOni on viis aastat aega. Mis teemad need üldse on? Millegipärast tundub mulle, et kirjandus ei huvita sind piisavalt. Ses mõttes mõistlik, et sa ei tahtnud ülikoolis eesti filli minna. Naistemees ei peaks günekoloogiks õppima, muidu kaotab inspiratsiooni.

Vahur 18: See on minu mõte.

Afanasjev 38: Jah, ma tsiteerisin sind. Paraku on meil praeguseni palju ühist. Muuseas, majandusteaduse õppimine avab sulle huvitavaid võimalusi. Tõsi, eesti fill oleks seksi mõttes ratsionaalsem valik olnud. Või suvaline muu filoloogia.

Vahur 18: Mul on ju kitarr, see avaldab naistele muljet.

Afanasjev 38: Sa ei pea ju viisi.

Vahur 18: Milleks viis? Võtame näiteks Sex Pistolsi. Või kas Trubetsky peab viisi?

Afanasjev 38: Sõnastan ümber: su tugevus on mujal kui muusikas. Naudi kuulamist.

Vahur 18: Ma tahan kõike ise teha. Olen nii loominguline inimene, et ei vaja nooti. Vaid ori teeb süüa retsepti järgi!

Afanasjev 38: Bhuuh. Ega nii ongi, et peaaegu kõike on võimalik ise teha, küsimus on, kui hästi välja kukub. Seda nimetatakse ettevõtluseks. Ja riskide võtmiseks. Kusjuures sa saavutadki tasapisi kõik, mida oskad tahta. Tagasihoidlikumas mahus.

Vahur 18: Aastatuhandevahetuse võtan ma vastu välismaal, kõrghoones pidutsedes, LSD mõju all.

Afanasjev 38: Tegelikult suitsetad sa Eloga põhulaadset kanepit ja tunned ennast Tartu raekoja platsil üpris täbarasti. Varbad külmetavad, šampapudelite killud, raketid. Suuri plaane võib teha, aga reaalsustaju võiks säilida. Kõrghoone ja LSD on jabur ja ohtlik kombinatsioon. Räägiks nüüd ikkagi kirjandusest? Juku-Kalle ei tellinud intekat sinu, vaid minu egotripiks.

Vahur 18: Ma olen sul sitaks lasknud egotrippida. Hiljuti tegime Priiduga mitu luulekogu ja ta pani need netti üles. Kevadel korraldas Matti Milius meile esinemise Legendi küljes Küü galeriis, DJ Jumal ja Arstionu, Piprafit projekt. Kajar Pruul avaldas mu luuletusi Vikerkaares.

Afanasjev 38: Legendi kõrts, Küü – peaaegu ei mäletagi neid. Priit teeb eduka IT-ettevõtte Mooncascade, ehitab maja, ostab tuliuue Subaru. Ma remondin suure puumajakorteri, ostan tuliuue KIA. Lapsi on meil kaks ühe vastu tema kasuks. Samas avaldab Priit ainult ühe luulekogu. Enda omi ei viitsi kokku lugedagi.

Vahur 18: Okei, nüüd mind natuke huvitab, et mis mu suurimad kirjanduslikud saavutused on? Midagi rahvusvahelist, eks ole? Selge see, et esimene luulekogu pälvib mitu auhinda ja tõlgitakse kohe ära.

Afanasjev 38: Päris nii ei lähe. Alguses tuleb mitu raamatut, mida ma pole hiljem julgenud kätte võtta. Alles 2015 saab su, see tähendab mu luulekogu Kulka aastapreemia. No ja romaanivõistluse võidad 2017. Romaan on lubatud inglise keelde tõlkida, aga kas keegi välismaal avaldab… Okei, bulgaaria keeles avaldati üks romaan, aga sellest pole midagi rohkem kuulda.

Vahur 18: Ja ongi kõik? Mida kuradit sa teed need kakskümmend aastat?

Afanasjev 38: Me ju rääkisime alguses. See rantjee-elu ihalus, katsetamine mitmel alal. Need kogemused on väga väärtuslikud.

Vahur 18: Bla-blaa.

Afanasjev 38: Kuule, sa ärritad mind. Otsusta ära, kas hakkad kohe täie rauaga kirjanikuks, võtad ennast kokku, kirjutad korralikult läbitunnetatud raamatuid, psühholoogiliselt veenvaid, köitva tegevustikuga. Või püüad luua tingimusi, kus neid kirjutada.

Vahur 18: Ma suudan mõlemat.

Afanasjev 38: Suudadki! Ainult see võtab aega. Sa oled hiline õitseja, mitte talivili, mis lume all juba valmis on.

Vahur 18: See oli õpetlik kujund või?

Afanasjev 38: Ja kui oligi?

Vahur 18: Kuidagi libedad on sellised kujundid.

Afanasjev 38: Vaata enda kujundeid, üks Vennaskonna tribüüt teise otsa. Ega muidu paremaks ei lähe, kui tuleb kirjutada. Iga päev, kasvõi natuke. Ingu vähem, et sul pole sobivaid tingimusi.

Vahur 18: Ma ei oska kirjutada, kui teine inimene on toas.

Afanasjev 38: Kui millestki kirjutada pole, ei aita üksi kodus passimine kah. Ma ju tean, mis Brüsselis esimesel aastal toimub. Laud, arvuti, tühi tuba… Kui naine tööle läheb, teed vannitoas kivi ja roomad Doorsi saatel kõlarite ees, ila tilkumas. Nõme.

Vahur 18: Aga millest ma siis kirjutama pean?

Afanasjev 38: Kirjuta sellest, mida tead. No ja praegu ei tea sa eriti midagi. Või siiski? Hiljuti sain valmis eepilises mõõdus romaani “Serafima ja Bogdan”, ligi miljon tähemärki. Olulisem teave on sul juba mälus.

Vahur 18: Mis mõttes? Hakkan kohe kirjutama.

Afanasjev 38: Tegevus toimub Peipsiveeres. Killukesed, mida lapsena kuulsid, on seal sees. See, kuidas naabrimees Avtonom sõpradega vallamaja põlema pani, et ennast nooremaks võltsida ja varjata, et ta teenis politseipataljonis, valvas koonduslaagrit. No ja vanast peast tahtis pensionit õige vanuse järgi. Mu, su isa ajas pabereid ja Tallinnas arhiivis oli õige sünniaeg kirjas. Kõik need aastad.

Vahur 18: Aga kus on action? “Pulp Fiction”, “Kaksteist tooli”?

Afanasjev 38: Avtonom oli koonduslaagri valvur. Isegi kui ta sõjakuritegu ei sooritanud, kõlab see ähvardavalt nagu käik Šostakovitši sümfooniast.

Vahur 18: Sa kuulad klassikat? Lahe. Jazzi enamvähem oskan nautida, Orff meeldib, aga muust ei hammusta hästi läbi.

Afanasjev 38: No see tuleb tasapisi. Said ikka aru, et kogenematus on su ainus vabandus? Materjal, millest kirjutada, on sul olemas. Vähem naiivsust. Maitsekalt künismi. Eneseiroonia on sul on välja kujunemas, võib töötada. Vali sisuline küsimus, mida lahendad.

Vahur 18: Strugatskite “Väljasõit rohelisse” sabas oli öeldud, et raamat räägib inimkonna vastutustundest. Või midagi taolist. Nagu topiks lugejale pähe, et raamat on midagi enamat kui lugu, mis seal kirjas.

Afanasjev 38: Raamat, mis korda läheb, ongi rohkem kui konkreetne action. Suurt küsimust on keeruline võltsida. See peab sind siiralt painama.

Vahur 18: So-sohh. Ja mis sind siis painab?

Afanasjev 38: “Serafima ja Bogdan” on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?

Vahur 18: Sa hakkad diipi panema. Kas nii saadaksegi auhindu?

Afanasjev 38: Raamatutes, mis sulle meeldivad, on ju alati sügavus. Võib-olla ei oska sa seda sõnastada, aga tajud ikkagi. Nagu muusika -- kogenematu kõrv ei kuule, kui palju on helitugevuse dünaamikat kokku surutud, kuid üks salvestis kõlab paremini kui teine. Ja müüb paremini.

Vahur 18: Mulle meeldib toores muusika. Kontsertsalvestused, garaažipunk.

Afanasjev 38: Sa ju oledki toores, ebaküps. Ja palju sellest toorusest läheb mulle endiselt korda. Mõnikord ma joon, kui kirjutan, et kirjutada toorelt ja vahetult. Nagu praegu. Aga nüüd – nägemist!

Vahur 18: Aga… aga ma tahtsin ju nii palju küsida, nii palju teada saada! Kuidas olla, kuidas käituda, kuidas naisi sebida. Kuhu sa kaod? Ära haju! Õpeta mind!

(Pimeneb.)

Vahur 18 (pimedusest): Ai! Ääk! Kust see kuradi reha siia sai?

Vaikus.