Afanasjev 38: Päris nii ei lähe. Alguses tuleb mitu raamatut, mida ma pole hiljem julgenud kätte võtta. Alles 2015 saab su, see tähendab mu luulekogu Kulka aastapreemia. No ja romaanivõistluse võidad 2017. Romaan on lubatud inglise keelde tõlkida, aga kas keegi välismaal avaldab… Okei, bulgaaria keeles avaldati üks romaan, aga sellest pole midagi rohkem kuulda.
Vahur 18: Ja ongi kõik? Mida kuradit sa teed need kakskümmend aastat?
Afanasjev 38: Me ju rääkisime alguses. See rantjee-elu ihalus, katsetamine mitmel alal. Need kogemused on väga väärtuslikud.
Afanasjev 38: Kuule, sa ärritad mind. Otsusta ära, kas hakkad kohe täie rauaga kirjanikuks, võtad ennast kokku, kirjutad korralikult läbitunnetatud raamatuid, psühholoogiliselt veenvaid, köitva tegevustikuga. Või püüad luua tingimusi, kus neid kirjutada.
Vahur 18: Ma suudan mõlemat.
Afanasjev 38: Suudadki! Ainult see võtab aega. Sa oled hiline õitseja, mitte talivili, mis lume all juba valmis on.
Vahur 18: See oli õpetlik kujund või?
Afanasjev 38: Ja kui oligi?
Vahur 18: Kuidagi libedad on sellised kujundid.
Afanasjev 38: Vaata enda kujundeid, üks Vennaskonna tribüüt teise otsa. Ega muidu paremaks ei lähe, kui tuleb kirjutada. Iga päev, kasvõi natuke. Ingu vähem, et sul pole sobivaid tingimusi.
Vahur 18: Ma ei oska kirjutada, kui teine inimene on toas.
Afanasjev 38: Kui millestki kirjutada pole, ei aita üksi kodus passimine kah. Ma ju tean, mis Brüsselis esimesel aastal toimub. Laud, arvuti, tühi tuba… Kui naine tööle läheb, teed vannitoas kivi ja roomad Doorsi saatel kõlarite ees, ila tilkumas. Nõme.