Tartu linnapea nägi kasupoistega kurja vaeva

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Kruuse
Urmas Kruuse Foto: Margus Ansu

«Te olete hullud peast, segi! Mõelge hästi järele, mida te teete!» Nii keelitasid Tartu linnapead Urmas Kruuset tema sõbrad, tuttavad ja sugulased, kui kuulsid noore pere plaanist võtta kasulasteks kaks varateismelist poissi.

«Väga paljud ütlesid, et mõelge järele,» meenutab Kruuse ja märgib, et eks see otsus nooruse power`ist tuli, kirjutas Nupsu.ee.

Nüüdne meer oli toona 29 ja tema abikaasa kõigest 24. Peres kasvasid juba neljane poiss ja viiene tüdruk.

Kuna aga õnnetul kombel sai surma abikaasa õde, kellest jäid maha kaks last, oli poiste endi juurde võtmine linnapea sõnul ainuõige võimalus.

Sugulased hakkasid juba vara jagama ning poisid (toona 13- ja 8-aastane) oleks ilmselt lastekodusse sattunud. Laste isa oli küll elus, kuid Kruuse sõnutsi täiesti vastutusvõimetu.

Kruuse (42) nentis, et tal ja abikaasa Katrinil (38) ei olnud illusiooni hakata poistele emaks ja isaks. Peamine oli pakkuda turvalist kodu, muretseda riided selga, toit lauale ning anda haridus.

Keerulised peresuhted

Nüüd nendib mees, et need ajad olid tervele perele väga keerulised. Kasupoisid tulid hoopis teistsugusest peremudelist.

«Meie väärtusnõuded, hoiakud, töösse suhtumine, absoluutselt kõik oli teistsugune,» rääkis Tartu linnapea.

Kruuse enda lapsedki pidid uue olukorraga harjuma, sest laste vanuseline järjekord muutus, kui äkki ilmusid perre n-ö vanemad vennad.

Uue pere nõudmised osutusid poistele liiga kõrgeteks ja nad kibelesid kiiresti iseseisvaks. Noorem poiss Raido oli kodus kuus ja vanem Kristjan kolm aastat, enne kui läksid Tallinnasse kooli ja vanaema juurde elama.

Nüüd käivad mõlemad tööl ja teenivad ise endale leiva lauale.

Kruuse tunnistab, et on kasupoiste pärast palju koolis direktorite jutul käinud. Raido (nüüd 22) lõpetas üheksanda klassi kolm aastat hiljem ning Kristjanil (27) jäigi lõpuklass pooleli.

Suhted poistega läksid ikka väga sassi ning mõnda aega piirdus üksteisega suhtlemine sünnipäevaks sõnumite saatmisega.

«Praegu ma arvan, et meie suhted on paremad,» rääkis Kruuse.

Hirmutav bürokraatia

«Ma olen mõelnud, et kas ma praegu teeks selle otsuse. Ja mu aus vastus on, et ma ei tea. Sellepärast, et mingil hetkel oli see nii põrgulikult raske ja pole kindel, kas ma tahaksin seda uuesti teha,» rääkis Kruuse mõtlikult.

Juba ainuüksi bürokraatia kadalipp, mis tuli läbida laste hooldusõiguse saamiseks, võttis aega ligi aasta. Ametnikud väitsid esiotsa, et laste isa on poiste kasvatamiseks piisavalt võimekas.

Tänavu kevadest juhib Urmas Kruuse Tartu raadi ning kinnitab, et laste teema on talle seni südamelähedane.

Tal on küllalt tuttavaid, kes on perre lapse lapsendanud ja tahaks seda veelgi teha, ent protsess on väga pikk.

«Küsimus on lapses ja selles mõttes on see (pikk protsess – toim) mõistetav. Aga kui bürokraatia on nii karm, et võtab inimeselt lõpuks isu last enda juurde saada, siis see on halb märk,» leiab Kruuse.

Kes keeruka protsessi läbi teeb, peaks Kruuse hinnangul adopteeritud last kasvatades olema valmis oma ego alla suruma.

«Ja püüdma aru saada ka lapse taustast ja millisest situatsioonist ta on tulnud,» sõnas Kruuse.

Kruuse lisab, et vahel on tal endal olnud tunne, et võibolla saab veel mõnda last aidata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles