ELU 25 ⟩ Indrek Kuus: Kadunud keldripoed on Tallinna otsene sigatsemine

Indrek Kuus räägib Vabariigi poliitika kakskeelsusest: Lollide seaduste tõttu on suur osa keldripoode ennast pidanud lukku keerama, taksoviin tegi kammpäki. Samas õitseb iga suure keti viinalett.

Palavalt oma kodanike maksa ja vaimse tasakaalu ja töövõime pärast meeleheitlikult südant valutav valitsus proovib alkoholi tarvitamise vastu võidelda aktsiisitõusu, vaheseinte ja kella kümnega. Aga tegelikult on kannatanud väikeettevõtlus. Ma räägin praegu keldripoodidest, kust sai kunagi kõike käepärast. Loll ja kahepalgeline seadus oli, et väikepoodides napsi müüa ei tohi, mille arvelt õitsevad suured ketid veel kirkamalt.

Igatsus pisipoodide järgi

Tuletame meelde keldripoodide, meie ägedate agulite ajalukku kuulunud pindade tasast kadumist. Selle tõelist lugu, millega pandi väikeettevõtjad täiesti ebavõrdsesse seisu.

Tallinna linnavalitsus otsustas 2014. aastal, et pealinna vabad kodanikud peaks samamoodi vähem lakkuma ja pärast pingelisi arutelusid leiti, et tarvilik on keelata kange alkoholi müük poodides, mille pindala on alla 150 ruutmeetri ning mis asub alla 50 meetri raadiuses õppeasutusest. Muideks, lasteaedu õppeasutuste hulka ei arvatud.

Eks avalikult kriitkarsked olevad munitsipaalpoliitikud, kelle ülem oli veel endast lugupidav Edgar Savisaar, leidsid veel, et väga hea mõte on keelata pühapäeviti alkoholimüük ja vahepeal ju pealinnas ei saanud poest alates kella kaheksast õhtul alates isegi pudelit õlut kätte.

Piirangud ja tegelikkus

Tore, et riik üritab kodanikke kainena hoida ja sõltlasi aidata. Ütlen seda ilma igasuguse irooniata. Alkoholipoliitikast ja joomisest võib mõistagi lõpmatuseni heietada, kuid paljusid pole sodiksjoomise aidanud kuivad seadused, Euroopa Liidu abiprogramm, Wismari haigla, anonüümsete alkohoolikute klubid, nõustamisringid jne.

Mõistagi on inimesed erinevad ja vähemalt ühe enam-vähem aruka otsuse tegi valitsus, et üle kalli koduvabariigi kehtib müügipiirang kella 10 hommikul ja meeleheitel pidutsejad teavad, et enne 22 tuleb poodi jõuda. Reedesed viinasabad Tabasalu ja Viimsi 24/7 poodides on vast paljudel meeles, kui pealinna tarkpead üritasid rahvast kainena hoida.

Kuid varsti tulevat automaks ja napsimeeste arv läeb suuremaks ja bussides, trammides, trollides tuleb arvestada trügimisega ja istepinkide nappusega.

Väikeste ettevõtete peedistamine

Ent kõige nõmedam piirang, mida Tallinn sooritas oli see, et nn keldripoodides enam viina ja muud napsu osta ei saa.

Toona ajakirjanike küsimusele vastates ütles Tallinna linna avalike suhete direktor Ain Saarna: „Keegi ei ütle, et mina pean väikese poe arvelt saama end surnuks juua. Müügu kalja!” Küüniline, kas pole?

Savisaar seletas: „Mina küll ei usu, et väikeettevõtjate saatus sõltub sellest, kas nad saavad viina müüa või ei saa. Siin on vaja ikkagi kogu poliitilist kurssi muuta. Väikeettevõtted ei tohi olla ainult viina müümise kütkes.” Lihtsalt loll jutt.

Hädaolukordade likvideerimise koht

Kadriorus lõpetas mullu tegutsemise nurgapood Kanapu Osa ehk nunnunimega tibu pood. ”Kas saab kodus kohvikoor, piim, leib, sai õlu viin või suitsud otsa ja kui ei viitsita Selverisse minna, tullakse siia. Ta oli selline hädaolukordade likvideerimise koht,” kommenteeris palavalt armastatud Mart Juur, kellel on peaaegu alati õigus. Valiks teise koguni riigikokku, aga ta vist ei kipu sinna eriti.

Palju oli ajakirjanduses ja Facebook´is ahastamist, ka kui Kalamaja keldripood Tõllu pilli nurka viskas ja eks neid poekesi suleti teisigi. Kahju, paljud toredad ja ettevõtlikud inimesed jäid ilma tööst ja rahast, kuid vaevalt see mõne napsimehe elu ja tervist säästis. Kui on ikka viinahimu, siis abi ikka leiab.

Praegu pole vaja isegi jopet selga panna, kui viina juhtub väheks jääma kellaajast olenemata. Vaja leida telefonis õige äpp või teha vajalik telefonikõne, kui taksoga viin kohale toimetatakse. Juurdehindlus polevat kuigi märkimisväärne. Tore, ei peagi kõrvaltänaval asuvasse poodi jalutama.

Heastage seatemp väikeste poodide vastu

Tallinn võiks nüüd oma lollaka seatembu heaks teha ja selle tobeda ruutmeetripiirangu lõpetada. Keldripoed ja muu tänavakaubandus on hoopistükkis soosimist ja toetamist väärt. Laske äri ajada ka inimestel, kes ei suuda kaubandusketti rajada ja miljonitega turule tulla konkurente välja sööma.

Sõna „kultuur” tarvitatakse ehk pisut ülemäära iga inimtegevuse kohta, kuid väikepoed on küll osa rõõmsamast linnakeskkonnast – osake suhtlemiskultuurist, võimalus nö raamatu peale kirja panna, et tulen maksan ülehomme, tuttav müüja jne. Kui ma vanuigi hakkan Tallinna linnavolikogu liikmeks, siis võtan selle teema tõsiselt ette.

*

Statistikaament andmetel tarvitasid koduvabariigi elanikud 2014. aastal keskeltläbi 11,1 liitrit absoluutalkoholi – saja kraadi arvestuses - ühe elaniku kohta. 2019. aastal mõõdeti selleks näitajaks 10,4 liitrit.

Vaevalt pisikeses positiivses muutuses nüüd keldripoodide piinamisest abi oli. Statistikat parandasid pigem sõidud Lätimaale.