/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)
/nginx/o/2021/05/06/13763584t1h1c9b.jpg)
Raadio Elmar saates «Ikigai» rääkis tunnustatud kultuurikorraldaja Kai Kannistu. Tema südamesoov on see, et Eesti keel ja kultuur püsiksid aegade lõpuni. Mõtisklesime, kas maailm on jäädavalt muutunud ja kas rahvatantsija leiab tee tagasi proovi. Saadet vedas Tiiu Sommer.
Eesti Rahvamajade Ühing tunnustas möödunud nädalal kultuurikorraldaja Kai Kannistut Aasta Tegija tiitliga. «Ma natuke mõistan selle tiitli taustalugu. Mullu oli kultuurivaldkonnas väga keeruline aasta. Korraldajad teavad, et tuli teha mitmeid plaane ja varuplaane, kuid reaalsuses ei saanud praktiliselt mitte midagi ellu viia. Meie väike projektitiim võttis ette, et korraldame Eestimaa Rahvamajade Päeva. Hiljuti omistatud tunnustus on seotud ilmselt just selle sündmuse eestvedamisega,» avaldas Kai Kannistu raadio Elmar saates «Ikigai».
Kannistu töötab igapäevaselt kultuurinõunikuna Viljandimaa Omavalitsuste Liidus. Ta on olnud 2018. aastal Sakala ringkonna Aasta Naiskodukaitsja ning Eesti folkloorinõukogu on teda tunnustanud kui vabatahtlikku kultuurikuraatorit. «Olen andnud endast alati parima ja ju mu töö on kõnetanud ka teisi. Kultuurivaldkonna juurde astusin aga täiesti juhuse tahtel. Olen eriala poolest õppinud Räpinas aiandusagronoomiks. Meid suunati koolist Õisu sovhoosi tööle, kus oli tohutult pikad põllud ning ohtralt erinevaid viljaaedu. Tegelikult tundus juba siis, et mu töö on seotud mingil määral kultuuriga - toona siis küll veel aiakultuuriga. Ühel hetkel põllumaad erastati ning sovhoos kaotas eksisteerimise. Olin agar toimetaja ning jäin silma kohaliku rahvamaja juhatajale, kes kutsus mind tööle kunstiliseks juhiks. Sovhoosi kontor ja rahvamaja ruumid asusid ühe katuse all. Nii siis juhtuski, et kuupäev muutus ning mina kolisin,» rääkis Kannistu oma kultuuritöö algusaastate teemal.
«Olen üheksakümnendatel tehtud ametialase sammu üle päris õnnelik. Kõik need aastad olen saanud teha seda, mis mulle päriselt meeldib. Võin täna julgelt öelda, et mu hobi ja töö on omavahel väga seotud. Tundub, et mu aura kaasab ka ümbritsevaid inimesi. On suur rõõm ja au olnud tegutseda toredates kollektiivides - mina olen üks osa neist ja nemad üks osa minust. Mind lummab koostegemise võlu ning tean, et see on mind ka palju kasvatanud,» lisas ta.
Kannistu leiab, et hästi toimivat meeskonnatööd on võimalik õppida, kuid endal peab olema huvi ning motivatsiooni seda teha. «Kõik sõltub eelkõige enda mõtlemisest ning hoiakutest. Tihtilugu juhtub see, et sa satud meeskonda, mida sa pole ise komplekteerinud. Leian, et koostöö huvides tuleb aegajalt teha ka enda poolseid järeleandmisi. Mulle meeldib kujundlik väljend: plaksu saab lüüa kahe käega. Ehk teisisõnu, huvi koostöö vastu peab olema mõlemapoolne. Mulle meeldivad väljakutsed, mis annavad võimaluse enesearenguks ning hea meelega haaran neist alati ka kinni,» sõnas ta.
Naiskodukaitsesse astus kultuurikorraldaja viis aastat tagasi ja pole tänaseni oma sammu kahetsenud. «Mu suur soov on see, et Eesti keel ja kultuur püsiksid aegade lõpuni. Naiskodukaitsjate üks väärtustest on see, et hoitakse ja väärtustatakse kohalikku rahvakultuuri. Nendega liitumine andis mulle võimaluse, et sain militaarset liini pidi pehmet väärtust esile tõsta. Mul õnnestus see, et sain organisatsioonile oma teadmiste ning oskustega värvi juurde anda. Lapilises rüüs olen ka ise metsas käinud, see on olnud põnev ning tahan kindlasti uuesti minna,» märkis ta ja lisas, et Naiskodukaitses koolitab ta muuhulgas ka organisatsiooniõppe ja ohutushoiu valdkonnas.
Kannistu avaldas, et hea kultuurikorraldaja edu oma töövaldkonnas sõltub eeskätt enda pealehakkamisest ning loovusest. «Arvestades, mis hetkel meie ümber toimub, siis ainuõige on see, et tuleb pidevalt leida uusi lahendusi. Paljud kunstisaalid on olnud pikka aega lukus. Õnneks on leitud võimalusi, mille raames näituseid eksponeeritakse kuulutuste tahvlitel, akendel, veebis või isegi vabas looduses. On olnud suuri väljakutseid. Tore näide oli näiteks «Mulgi valla Bingo» - terve suve vältel oli võimalik käia erinevates kohtades, seal pilte teha ning osaleda seeläbi vahvas loteriimängus. Kultuurisündmuste defitsiit on hetkel üpriski suur, seega tarbija tunneb rõõmu igast pisikesest ettevõtmisest. Kui me hoolikalt vaatame enda ümber, siis kultuuri pakkumist ja märkamist on meie ümber tegelikult väga palju. Kes vähegi tahab, saab pakutavast ka osa võtta - olgu see siis omavalitsuse kultuuritöötajate või loovettevõtjate poolse abiga,» sõnas ta.
Kannistu on võtnud endale vastutuse juhtida ka kohalikku tantsukollektiivi, samas tunnistas ta, et koroonaaegne eriolukord on andnud mõjutusi ka selles valdkonnas. «Juba kakskümmend aastat tean, et igal teisipäeval on tantsuproov ja terve mu elu ning kalender on selle peale sätitud. Täna on reaalsus selline, et teisipäeva peale tulevad juba muud asjad lisaks. See, et me peale pandeemiat taas vanasse normaalsusesse tuleme, pole just väga lihtne. Teame, et riik tahab kultuurivaldkonnas kärpeid teha. Tavainimesena ma saan sellest sammust aru - kuidagi tuleb neid valikud teha. Samas leian, et noorte ja laste pealt kärpeid teha ei tohiks, neid tuleb huvihariduse tasandil jätkuvalt harida,» märkis ta.
«Noortele tuleb anda võimalusi, et nad saaksid end leida. Nad saavad seeläbi end arendada, hiljem huvi korral konkreetset ala süvitsi õppida ning aastaid hiljem on neil võimalik meie riiki tagasi panustada,» mõtiskles ta raadio Elmar saates «Ikigai».
Kuula täispikka intervjuud SIIT: