E, 27.03.2023

ELU 25 ⟩ Harly Kirspuu: Mis me ikkagi selle koolisüsteemiga teeme?

Harly Kirspuu
Harly Kirspuu: Mis me ikkagi selle koolisüsteemiga teeme?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Foto: Film "Kevade"

Imelike Filmide Festivali (IFF) juht Harly Kirspuu keskendub meie kakskeelse hariduse probleemidele ja üritab midagi välja mõelda.

Viimastel aegadel on jällegi aktiveerunud see seltskond, kes tahab meie kahekeelset koolisüsteemi reformida. Neil on päris mitu probleemi. Näiteks see, et üks osa inimesi ei taha tulla ühegi konkreetse ajakavaga, millal, mida ja kuidas teha, ja teine osa on räiged eesti natsid, kelle meelest kõik, kes pole eestlased, on otseselt saatanast, ning seega vajavad kohest elimineerimist.

Kõik nooremad venekeelsed saavad perfektselt aru, mis riigis nad elavad, ning on jõudnud arusaamisele, et kui nad Eestis tahavad kuskile üldse jõuda, siis nad peavad riigikeelt mõistma. Ning hakkavad seda koheselt minuga praktiseerima.

Selle esimese grupi esindajad tahavad reeglina mingit sorti poliitilist feimi, kes annavad lihtsalt teada, et teeme nii ja naa, aga keegi ei ütle välja mingit ajakava ega käi välja ühtki konkreetset lahendust, mida saaks näiteks homsest või järgmisest kuust või järgmisest aastast tööle panna. Üks selle viimase grupi esindaja, kes mingil põhjusel meedias pidevalt sõna saab, on näiteks ka siinkirjutajat nimetanud “vene šovinistiks”, sest ma käisin omal ajal eesti-vene segakoolis, ja sain sealse venekeelse kontingendiga isegi hästi läbi. Mitte ei juhtinud seda kooli. Mitte ei olnud selle töötaja. Käisin seal. Õpilasena. Kogu olukord annab selge pildi ühe seltskonna vaimsest stabiilsusest. Ja teise seltskonna otsustamatusest.

Eesti keele oskus kui ainus võimalus siin riigis läbi lüüa

Mina olen sündinud Nõukogude okupatsiooni lõpus, ja kooli jõudsin Vabariigi taastamise algusaastatel, kus rahvustevahelised suhted olid...no ütleme et keerulised. Samas kõik minuvanused inimesed, keda ma tean, ja kes on venekeelse vähemuse esindajad (ei, kõik meie vene kodukeelega inimesed jätkuvalt ei ole venelased) saavad perfektselt aru, mis riigis nad elavad, ning on jõudnud arusaamisele, et kui nad Eestis tahavad kuskile üldse jõuda, siis nad peavad riigikeelt mõistma. Ning hakkavad seda koheselt minuga praktiseerima. Kuivõrd nad on reeglina tõesti sellistest kohtadest nagu Maardu või Lasnamäe või Ida-Virumaa linnad, ja neil pole seda väga kellegiga praktiseerida, sest nende kodukandis eesti keelt emakeeletasemel rääkijaid lihtsalt ei ole, siis rahulduvad minuga. Sest muudmoodi ei saa.

Muidugi on see ainult minu kogemus, ja seega mõistagi selles mõttes kallutatud. Olen kuulnud ka inimestest, kes on isegi Eestis ülikooli jõudnud, aga kolmesõnaline lause on neile täielik lindude keel, ning üritavad oma venekeelse taustaga õppejõudu mahitada, et kas äkki ei saaks absoluutselt kõik kursusetööd üldse vene keeles kirjutada, sest eesti keel on täielik raketiteadus. Sellise asjaga tegelevad tudengid, kes täiesti vabatahtlikult astusid eestikeelsele õppekavale.

Läti näide

Kas äkki saaks nii, et kõik venekeelsed koolid päevapealt eestikeelseks teha, nagu ka osad poliitilised jõud on öelnud? Ma ei tea, ka me selleks päriselt valmis oleme. Sest sellisel juhul ei tea keegi, mis saaks nendest riiklikest koolidest, mis on küll täiesti venekeelsed, aga päris ausalt ka tugevad – need õpilased, kellel pole olnud mingit funktsionaalset eesti keele praktikat, ja kellel seda pole kuskilt võtta ka, ei saaks lihtsalt hakkama.

Kas äkki saaks nii, et kõik venekeelsed koolid päevapealt eestikeelseks teha, nagu ka osad poliitilised jõud on öelnud? Ma ei tea, ka me selleks päriselt valmis oleme.

Teiseks tuleb meelde Läti, mis teadupärast 2003 kuulutas välja, et nüüd järgmise aasta 1. septembrist toimub kõikides koolides õppetöö läti keeles. Kui keegi ei oska, pole meie asi. Keeltekoolides olid meeletud järjekorrad, ja koheselt lülitusid tegevusse kohalikud vene natsid. Needsinased, kes koondusid erakonna alla, mille lühend oli ZaPCHEL, hakkasid süüdistama Läti riiki inimõiguste rikkumises, ja lõikasid sellisel hulgal poliitilist profiiti, et nad oma viimastest kohtadest Läti seimis jäid ilma alles 2010. Praegusel ajal on nad tuntud samuti äärmuslike Kremli ööbikutena, küll Läti Vene Liidu nime all, – näiteks nad toetasid avalikult Krimmi okupeerimist – ja neil on isegi Euroopa parlamendis liige. Seesama Ždanoka, kellest ilmselt paljud meist kuulnud on, kes pole oma patoloogilisest putinismist kunagi saladust teinud. Ja ma lihtsalt ei tea, ka ma tahaks sellist laadi tüüpe Eesti avalikul laval jälle näha. 2003 oli teistsugune aeg, aga ikkagi.

Kuldne kesktee?

Kui me nüüd päris hoolega tähele paneme, siis meie venekeelne vähemus ei ole kasutanud ühte varianti, mis tegelikult on meil olnud taastamiseelsest Vabariigist saati. Kultuuriautonoomia, mille teemaline praegune seadus võeti vastu 1993.

Üks osa venekeelsest vähemusest saab aru, mis riigis nad elavad, ja teine ei saa. Antud seaduse järgi on muuhulgas keelatud “vähemusrahvuse sunniviisiline ümberrahvustamine“

Sõjaeelselt olime näiteks esimene riik maailmas, mis andis juutidele õiguse omakeelset kultuuri ja haridust toimetada. Venekeelsel vähemusel on rohkem nagu see koolkondade lahknevus, kus üks osa venekeelsest vähemusest saab aru, mis riigis nad elavad, ja teine ei saa. Antud seaduse järgi on muuhulgas keelatud “vähemusrahvuse sunniviisiline ümberrahvustamine “ (pg 3, lg 2). Ilmselgelt saaks teha ka omakeelseid koole (pg 5 lg 1/1), aga need, kes on sellesarnaseid taotlusi teinud, on reeglina hullud Kremli ööbikud, ja ilmselgelt on nad pikalt saadetud.

Kui riik võtaks nõuks ja hakkaks seda seadust ning sellest tulenevaid võimalusi propageerima või teadvustama, siis see osa meie venekeelsest vähemusest, kellel on aruraasu peas, võtaks sellest kindlasti kinni. Ja äkki näiteks aastaga oleks meie kahekeelse hariduse küsimus lahendatud.

Sest ma olen kogu seda lugu juba 30 aastat kuulnud. Ja ma ei viitsi enam.

Märksõnad
Tagasi üles