P, 29.05.2022

Ilmar Raag dokumentaalfilmide reaalsusest: kas tegelikkus, mida meile näidatakse, on ikka tõene?

Raadio Elmar
Ilmar Raag dokumentaalfilmide reaalsusest: kas tegelikkus, mida meile näidatakse, on ikka tõene?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Režissöör Ilmar Raag
Režissöör Ilmar Raag Foto: LIIS TREIMANN/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Raadio Elmar hommikuprogrammis rääkis Ilmar Raag dokumentaalfilmide tootmise telgitagustest. Millele vaataja peaks tähelepanu pöörama, et paremini aru saada autori tegelikest eesmärkidest? Kuula ja loe järele.

Paljud meist on oma isiklikes seadmetes loonud endale inforuumi, mida eelistame ise igapäevaselt tarbida. Oleme seejuures säilitanud ka oma inimliku uudishimu - loomulik on see, et tunneme huvi meid ümbritseva vastu. Üheks võimaluseks on vaadata erinevaid dokumentaalfilme, nende rohkus ja valik on märkimisväärne. Aeg-ajalt tekib vaatajana küsimus, kas see tegelikkus, mida meile näidatakse, on ikkagi päriselt tõene? Ilmar Raag rääkis raadio Elmar hommikuprogrammis, millele tuleks vaatajana dokumentaalfilmide jälgimisel toetuda - ikka selleks, et oskaks tarbijana näha ka suuremat pilti.

«Päris lõpuni ei saa dokumentaalfilmides mitte kunagi kindel olla. Inimestel on tihtipeale omad soovid ja lisaks sellele õpetatakse filmitegijaid, kuidas filmi oma isiklikke emotsioone sisse panna. Kui saame aru, et tegemist on agiteeriva dokumentaalfilmiga, siis võime arvestada, et autorid on valmis oma huvides fakte veidi painutama. Eriti veel siis, kui näeme, et juba filmi alguses on autor rääkimas oma isiklikust positsioonist,» märkis Raag.

Raag lisas, et samas on see demokraatia põhiolemus, et inimestel võivad olla omad vaated ja nad võivad püüda teise veenda oma tõekspidamiste järgi. «Kui dokumentaalfilmis on palju monteerimist tehtud ning jutustaja ei tee saladust oma positsiooni ning vaadete osas, siis see on esimene vaataja veenmise märk,» ei teinud ta saladust tootjate telgitaguse kohta.

Režissöör andis vihje, et vaataja tähelepanu ja hinnanguid üritatakse kallutada ka monteerimise nippidega. «Seda me näeme palju sotsiaalmeedias. Tihti on toodetud klippe, mis teadlikult üritavad vaatajaid šokeerida. Rusikareegel on enamasti see, et mida enam teile tundub, et see klipp üritab teid šokeerida, seda suurem on võimalus, et midagi jäetakse teile ütlemata. See, mida näidatakse, ei pruugi vale olla...kuid samas ei pruugi autor näidata seda, mis oli enne ja pärast klippi. Seega, klipi enda tähenduse võib see viia täiesti teiseks. Seda võib ette tulla näiteks politsei vägivallaga seotud videote puhul. Tihti jäetakse välja see osa, mis on politsei tegevust üldse provotseerinud. Kui meie näeme vaid pilti, kus relvastatud inimene on juba vägivaldses konfliktis inimesega, kel käes ei paista olevat relva, siis automaatselt asume vaatajana relvitu ehk nõrgema kaitsele,» sõnas ta.

Raag tegi juttu ka Briti filmitegija Ali Tabrizi dokumentaalfilmist «Seaspiracy», mis avaldatud tänavu ning räägib kalapüügi keskkonnamõjust. «Enamjaolt oleme ju väärtuste mõttes autoriga samal positsioonil - loodust on vaja kaitsta ning maa vajab iga hinna eest säilitamist. Lähtepositsiooniga probleeme ei tekiks. Kuid ka selle filmi puhul ma nägin asja, mis on väga tüüpiline. See lähenemine on süvenenud viimase kahekümne aasta jooksul ehk perioodil, mil maailma on jõudnud internet. Ka selle filmi puhul justkui selgub, et ükski informatsioon pole midagi väärt, kui me ei saa öelda, et midagi suurt on paljastatud või ootamatult avastatud. Selleks, et asi oleks põnevam, mõeldakse välja ka vaenlased...isegi sinna, kus neid tegelikult väga ei ole. Või siis tehakse nii, et ajakirjaniku uurimistöö näib suure võitlusena läbi raskuste. Ma ütleks nii, et pooltel juhtudel seda kujutletud vastast tegelikult pole,» muigas ta.

«Meie elus on palju rohkem halba juhust ja inimeste käitumise kontrollimatust, kui seda, et keegi sellise suure ja paha vennana teadlikult millegi vastu tegutseb. Alati kui räägitakse näiteks süvariigist, siis mina ei suuda selliseid filme väga uskuda. Enamjaolt ei teata, kuidas süvariik tegelikult toimib - seetõttu võidakse sellele nähtusele omistada ükskõik mida. Alfred Joseph Hitchcock, tuntud põnevusfilmide režissöör, kirjeldas oma ajal hästi: iga asi on seda hirmsam, mida vähem me sellest tegelikult teame. Järelikult, nii pea, kui me mingi teema päriselt ära seletame, muutub see meie jaoks vähem hirmsaks. Kui meil on vaja näidata kangelast, kes millegi vastu võitleb, siis ta on seda suurem kangelane, mida arusaamatum ja kurjem on tema vastane. Selleks, et lugu saaks põnevalt jutustada, ei tohi vastast lõpuni ära seletada. Kusjuures, autorid on põneva jutustuse nimel valmis isegi teatud ilmnenud faktid või tõesed kohad filmist välja jätma,» selgitas Raag.

Raag avaldas, milline on hea dokumentaali ABC. «Dokumentaalfilmiga on nagu sõnavabadusega. See on autorinägemus ja kellegil ei ole keeldu olla rumal, valetada või valeinfot levitada. Autor võib alati viidata, et see looming on puhas nali, ilukirjandus või väljamõeldud lugu. Samal ajal, hea ajakirjandus siiski eeldab, et esimese asjana me näeme, et loos on välja toodud erinevate osapoolte vaated. See on ajakirjanduslik kuldreegel, kuid me näeme ka Eestis, et sellest väga tihti kinni ei peeta. Teine oluline koht on see, et kas filmi puhul on tegemist hea analüüsi või propagandaga - kas kogu protsessis üritatakse näidata ka teiste vaatenurki? Pean silmas siinkohal poolt- ja vastuargumente. Kui me mõtleme hästi rahulikult, siis suudame igas inimeses näha tema häid ja halbu külgi - seda kutsume inimese analüüsiks. Kui me näeme agitatsioonimaterjali, siis tegelast kujutatakse selles ainult hea või halvana,» lisas Raag.

Tabrizi dokumentaalfilmi «Seaspiracy» teemadel jätkus Raagil siiski ka positiivseid kommentaare. «See film on üsna põnevalt vaadatav. On aru saada, et autor armastab loodust ja ta räägib sellest ka filmi alguses. Ta on palju vaeva näinud, et looduse ilu filmi sisse tuua. Hea on ka see, et ta kasutab päris hulgaliselt teaduslikke fakte ning viitab erinevatele uuringutele. Ei saa öelda, et tema jutt ohus ookeani kohta on täiesti välja mõeldud, ta toetub tihti reaalsetele faktidele,» mainis ta.

«Mind tegid «Seaspiracy» puhul mingid asjad aga siiski veidi ärevaks. Filmi alguses uurib autor Jaapani erinevaid kalasadamaid ning nende tegevust. Väga selgelt tuuakse mängu see, et kohalikud ei taha, et nad seda teevad. Samas, filmitegijad ei saanud kohalikke kätte, kes situatsiooni ära seletaks. See tuletas mulle meelde ühe Prantsusmaa ajakirjaniku kajastust streigi teemadel, mis toimus sadamas. Ajakirjanik läks sinna kohale ja kogu päeva jooksul suurt midagi ei juhtunud. Vahetult enne õhtut viskasid paar meest mõned kivid sadama territooriumilt politseinike poolele. Ajakirjanik sai mehed oma kaamerasse ja lugu sai kommentaarid nii streikijatelt kui ka teiselt poolelt. Pilti jõudis vaid see ainus minutiline killuke kivide viskamisest. Samas lühikeses uudises ei mainitud, et see situatsioon moodustas vaid väikese osa kogu päevast,» sõnas Raag.

Kas kriitika dokumentaalfilmide suunas on pigem teretulnud? «See on jällegi meie demokraatia üks osa. Autoril on õigus oma kõne üles ehitada nii nagu ta soovib ja meil on sama palju õigust välja öelda oma arvamus. Kui me oleme intelligentsed, siis me arvame tema kõne kohta intelligentsel viisil. Kui öelda lihtsalt, et tegemist on täiesti jamaga, siis see meid väga kaugele ei vii,» mainis esseist, stsenarist ja režissöör Ilmar Raag raadio Elmar hommikuprogrammis. 

Märksõnad
Tagasi üles