ELU 25 PEAMINISTER KAJA KALLAS: Katk ja «Katk». Elu nagu raamatus.

Kaja Kallas Foto: Peeter Langovits
Kaja Kallas
, Eesti Vabariigi peaminister
Copy

KAJA JA KATK: peaminister Kaja Kallas avaldas viimases kuulehe KesKus numbris loo kirjandusklassiku Camus raamatust «Katk». Selles loos viitab Kaja lisaks klassiku teosele ka kaasaegsele katkule. Meie päevil on võrreldes 1940ndatega, mil «Katk» kirjutati, see eelis, et me olime tegelikult näinud selle tõve arenguid. Kaja Kallas kirjeldab üht oma keskkooliaja lemmikraamatut.

Minu keskkooli viimase klassi lemmikraamat oli Albert Camus «Katk». Ma isegi ei mäleta enam, miks. Ilmselt paelus mind põnevus ja mõnes mõttes müstika, mis katkuga seondub ja see kõik tundus nii kauge ja võimatu. Sinna kõrvale veel keerulistes oludes inimeseks jäämine. Nüüd hakkas Juku-Kalle mulle peale käima, et ma pean kirjutama rubriiki, kus võetakse ette kunagi loetud raamat ja räägitakse nendega seotust. Kuigi mul ei ole harjumust juba loetud raamatuid uuesti lugeda, sest minu arvates on maailmas nii palju huvitavaid teoseid, mida avastada ja aega selleks on alati vähe, ütlesin Juku-Kallele, et olgu, see on «Katk»!

Katkust enne ja nüüd

«Katku» ülelugemise aega ei tulnud ega tulnud, kuid nüüd, kuis meil on käes pandeemia aeg, hakkas mind see raamat siiski ka sisu poolest uuesti huvitama ja võtsingi ükspäev ette. Ja oh, kui erinev see lugemiskogemus lapsepõlve kogemusest oli! Mitte niivõrd emotsioonide tõttu, mis tekkisid siis ja nüüd, kuivõrd äratundmise tõttu, kui suured on selle raamatu sarnasused meie praeguse ajaga ja kui kauge see kõik mulle tundus lapsepõlves.

Räägimegi siis kaasaegsest katkust. Meie päevil on võrreldes 1940ndatega, mil «Katk» kirjutati, see eelis, et me olime tegelikult näinud selle tõve arenguid Aasias ja seetõttu mõnes mõttes teadsime pahandust oodata, samas kui raamatus läks tükk aega mõistmisele, millega on tegu.

Räägimegi siis kaasaegsest katkust. Meie päevil on võrreldes 1940ndatega, mil «Katk» kirjutati, see eelis, et me olime tegelikult näinud selle tõve arenguid Aasias ja seetõttu mõnes mõttes teadsime pahandust oodata, samas kui raamatus läks tükk aega mõistmisele, millega on tegu. Aga edasi on paralleelid siiski kerged tulema. Näiteks arutelu selle üle, mis meetmeid kasutusele võtta ja kas nende meetmete kasutuselevõtmine ei ole mitte ülereageerimine ja seeläbi paanika külvamine. Kui aga infot ei ole, aga inimesed näevad enda ümber toimuvat, võtavad maad kuulujutud, mis samuti pigem suurendavad ärevust, kui võtavad seda maha.

Zoom ja vein

Kui surnute ja haigestunute numbrid hakkavad järjest tõusma, siis võetakse kasutusele abinõud, mis on loogiline. Haiged isoleeritakse ja registreeritakse, omastele kehtestatakse karantiin, kortereid desinfitseeritakse, aga numbrid lähevad ikka üles. Võetakse kasutusele karmimad meetmed. Suletakse linn.

Linna sulgemine raamatus toob palju paralleele eelmise kevadega. Esiteks see, et sellest hetkest sai katk linna elanike ühiseks asjaks. Kui meil kuulutati välja eriolukord, koolid pandi kinni ja inimesed kodutööle, siis oli ka see meie ühine asi. Kõik teadsid 2+2 reeglit ja hoidsid teistest inimestest eemale. Enam-vähem. Ja teiseks: koos vangipõlvega saabus ka üksindus ja lahusolek nendest, kes olid väljaspool linna. Kuigi ma ei arva, et tehnoloogia asendab inimesi, siis tahes-tahtmatult mõtled, kui palju väiksem on meie üksindus tänu sellele, et saime oma sõpru ikkagi videopildi vahendusel näha ja nendega Zoomis veini juua.

Kui Oranis ei käinud isegi kirjad, siis meil on siiski niipalju rohkem võimalusi sideme pidamiseks. Vaatamata sellele tabas mind siiski mingi äratundmine Camus nentimises, et «kui see oligi pagendus, siis enamikul juhtumeis oli see pagendus omaenda kodus». Ja «neis üksinduse äärmustes ei võinud keegi lõpuks enam loota naabri abile ja igaühe kaaslaseks oli ta mure».

Prefekti aruanded

Katku alguses ei olnud keegi haigusega veel tõeliselt leppinud. Enamikku häiris see, mis paiskas segi nende harjumused ja riivas nende isiklikke huve. Inimesed olid kibestunud või närvilised ja niisugustena oli neil raske katkule vastu seista. Nende esimene impulss oli kiruda valitsust.

Prefekti vastus kriitikale (kas poleks mõeldav abinõusid pisut paindlikumalt rakendada) oli ootamatu. Nimelt hakkas ta avaldama igal nädalal viimaseid kokkuvõtteid, aga isegi sellele ei reageerinud avalikkus kohe. Teadaanne, et katku kolmas nädal on nõudnud 302 ohvrit, ei puudutanud veel inimeste kujutlusvõimet. Esiteks ei olnud kõik need 302 võib-olla surnud katku ja teiseks ei teadnud linnas mitte keegi, kui palju surmajuhtumeid nädalas oli tavalisel ajal.

Kas tuleb tuttav ette? Ka meil käivad vaidlused selle üle, et kui palju samal ajal tavaliselt on inimesi surnud ja kas kõik raporteeritud ikka surid Covidisse või oleksid surnud niikuinii?

Käiguvahetus ja võltsturvatunne

Veel huvitavaid paralleele. Mäletate meie epideemia algusaega, kui piiril kulutati meeletu ressurss mingite paberankeetide täitmise peale, millega ei olnud midagi peale hakata? Ka «Katkus» on lõik, kus linnas kogemata viibinud Rambert püüab linnast lahkuda ja tal palutakse täita täpne ankeet, mis annab talle lootuse, et tal lastakse minna. Kuid hiljem selgub, et kui ta peaks haigestuma, siis on surma puhuks andmed olemas ja teadmine, kes maksab matusekulud. Tegelikkuses on see vaid ametnike ajatäide selleks, et midagi teha.

Koroonaviiruse teise laine ajal panin imestama, kui «Aktuaalses kaameras» hakati ühel hetkel haigestunute numbri asemel näitama hoopis haiglas olevate inimeste arvu ja graafikut võrreldes kevadise tippajaga.

Koroonaviiruse teise laine ajal panin imestama, kui «Aktuaalses kaameras» hakati ühel hetkel haigestunute numbri asemel näitama hoopis haiglas olevate inimeste arvu ja graafikut võrreldes kevadise tippajaga. Need numbrid nägid alguses nii väikesed välja, aga praegu kahtlustan, et see käiguvahetus tekitas inimestes ka võltsturvatunnet, et oleme kaugel kevadistest tippudest. «Katkus» on selline lõik: «Täie õigusega nentis ta epideemia arengus alanud uut järku, kui raadio ei teatanud nädalast ohvrite arvu enam sadade, vaid kõneles 92, 107, 120 surmajuhtumist päevas. «Ajalehed ja valitsusvõimud püüavad katkust kavalamad olla. Nad kujutlevad, et kahandavad sellega katku edumaad, sest 130 on väiksem arv kui 910.»

Nüüd on aastatagused haigestumisrekordid juba muidugi ammu ületatud.

Usk ja arstid

Ka usust on «Katkus» juttu. Esmalt läbi kirikuõpetaja Paneloux jutluse (kes hiljem ise haigusesse sureb), et haigus on pattude eest ja siis läbi selle, kuidas inimesed usust ära pööravad, nähes lapsi kannatamas, aga ka mõistes oma surelikkust. «Alguses kui nad arvasid, et katk on haigus nagu iga teinegi, oli usk omal kohal. Aga kui nad aru said, et seekord on asi tõsine, meenusid neile kohe naudingud.» Ka meile tuleb see kõik tuttav ette.

Kuivõrd raamat on kirjutatud arsti vaatenurgast, siis saab lugedes aimu ka sellest, mida meie eesliinil töötavad arstid tunnevad. See väsimus, aga ometi pühendumine oma tööle ning mingi imelik ükskõiksus, mis arste lõpuks tabab, kui seda tööd on nii palju. Ka raamatus on vabatahtlikud, kes aitama hakkavad, algul justkui selle pärast, et midagi niikuinii teha ei ole ning lõpuks kui katk on seljatatud, ei tunne mitte rõõmu, vaid tühjust ning seda, et midagi on pöördumatult muutunud.

Kirjeldused, mis on tänu meie praegusele ajale nii elavad: «Iga kord kui keegi midagi ütles, paisus marlimask ta näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks.»

Hea ja halb aasta

Igasugused üritused ja tähtpäevad tulevad ka sel aastal (vähemalt praeguseni) teisiti kui varem ja kõik on mures, kas saab need lähedastega koos veeta. Oranis oli nii: «Selle aasta jõulud olid pigem põrgu- kui evangeeliumipühad. Need pühad, mis varem ühendasid kõiki inimesi, nii rikkaid kui vaeseid, tähendasid seekord vaid häbiga varjatud rõõme.»

Aga kui suures pildis oligi halb aasta, siis ei saa inimestele ometi keelata seda, et kellelgi individuaalselt on olnud hea aasta.

Eks meilgi on tunne, et rõõme justkui peaks varjama. Sattusin nägema üht postitust, kus inimesed sarjasid neid, kes ütlesid, et nende jaoks oli 2020 parim aasta. Justkui ei oleks see lubatud või oleks tegemist mingi erakordse «ketserlusega».

Aga kui suures pildis oligi halb aasta, siis ei saa inimestele ometi keelata seda, et kellelgi individuaalselt on olnud hea aasta.

Meenus, et ma nautisin juba koolipõlves neid filosoofilisi arutelusid, mis raamatus olid. Üks näide: «Kõik halb, mis on maailmas, sünnib pea alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha kui kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta. Inimesed on pigem head kui halvad ja tõtt öelda polegi küsimus selles. Nende teadmised on enam või vähem piiratud ja kõigi nende asjade hulgast, mida me nimetame vooruseks või paheks, on kõige ahastamapanevaks rumalus, mis arvab kõike teadvat.» Aamen.

Kokkuvõttes on see positiivne raamat, mis nendib, et keset õnnetusi on inimestes rohkem imetlusväärset kui põlastusväärset. Ma usun, et ses osas ei ole midagi muutunud.

Tagasi üles