ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Kuul pähe. Ametkondlik bürokraatia hävitab Eestit igast otsast.

Juku-Kalle Raid uurib, milliste iseendale püstitatud ülesannetega tegelevad meie ametnikud ja kuhu energia, aga ka raha kulutavad. Raha taevast ei saja, ametnikkond maksab muidugi samuti makse, aga juurde ei tooda ta midagi. Eestis on juba 1 ametnik iga 50 inimese kohta. Selle asemel kiusatakse järjest paksenevas ametkondlikus Eestis ettevõtlust. Ehkki just ettevõtlus on koht, mis justkui võiks suurendada tulubaasi. Samal ajal on viimase kahe-kolme valimise kestel muudkui jahutud riigireformist, ametnikkonna vähendamisest ja kokkuhoiust. Seda ei paista kusagilt.

Innovatiivse riigi putitamise asemel kiusatakse järjest paksenevas ametkondlikus Eestis ettevõtlust. Ehkki just ettevõtlus on koht, mis justkui võiks suurendada tulubaasi. Samal ajal on viimaste kahe-kolme valimiste kestel muudkui jahutud riigireformist, ametnikkonna vähendamisest ja kokkuhoiust. Seda ei paista kusagilt.

Alles pidas Maaeluministeerium vajalikuks hakata analüüsima, kas praegu õigusaktides olev ametlik nimetus "neitsioliiviõli" on eksitav ja tuleks asendada Eesti Keele Instituudi poolt soovitatud terminiga "esimese pressi oliiviõli".

Täiesti lollakaid näiteid, kuhu kulub järjest paisuva ametnikkonna aur, on jalaga segada. Polnudki nii kaua aega tagasi, mil uudised teatasid meile, kuidas Maaeluministeerium pidas vajalikuks hakata analüüsima, kas praegu õigusaktides olev ametlik nimetus "neitsioliiviõli" on eksitav ja tuleks asendada Eesti Keele Instituudi poolt soovitatud terminitega "esimese pressi oliiviõli" või "esimese külmpressi oliiviõli". Jah, kuulsime õigesti. Maaeluministeeriumil ei ole midagi paremat teha.

Me ei vaja humanitaarabi, vaid vaba majandust

See, kuidas terviseamet vaenab väikeettevõtlust, on ammu teada. Nõudmised pagan teab mitmele kraanikausile baarides ja restodes, aga sekka ka muid "välitöid". Survestatakse mitmeid talukaupade müüjaid, olgu see siis Eestis toodetud või näiteks Kreekast ehk Hispaaniast siia toodud (juust, oliivid, vorst, toiduõli jne): kas te pakkisite ise oma juustu vaakumisse? Nii ei tohi. Kas te lasete õli ostja pudelisse puitvaadist? Oi, aga nii pole ilus! Kas oliivid olid tünnides, enne kui te need ise vaakumise tsuskasite? Aga see on ju kuritegelik. Jne. Samas – pange tähele – võib neid kaupu küllaltki lõdva käega müüa Euroopa turgudel, sihukest peedistamist annab otsida.

Eestist võib leida umbes 50 inimese peale ühe ametniku. Ja see on koht, kus ühiskond ja ajakirjandus võiks tagajalgadele tõusta, mitte jaurata näiteks maskikandmise ümber või Eestit vabaks istuda, nagu mingi kildkond teeb.

Kogu asja taustaks ei paista aga olevat kohalike ametnike eriline õelus, vaid pigem töö teesklemine, nende protsentuaalne rasvakiht ja hulk ühiskonnas. Eestist võib leida umbes 50 inimese peale ühe ametniku. Ja see on koht, kus ühiskond ja ajakirjandus võiks tagajalgadele tõusta, mitte jaurata näiteks maskikandmise ümber või Eestit vabaks istuda, nagu mingi kildkond teeb. Meie tõeline pidur ja ettevõtlusvabaduse absoluutne hävitaja on järjest suurenev bürokraatia ning täiesti mõttetute reeglite üha keerulisemaks kujunev rägastik. 1990ndate aastate algupoolel ütles toonane peaminister Mart Laar USA suursaadikule, et Eesti ei vaja abi, vaid kaubandusvõimalusi. Nüüd aga kruvime oma kraane totrate regulatsioonidega ise kogu aeg koomale. See muuseas ei mõju ei vabale majandusele ega innovatiivsele mõtlemisele isegi natukene hästi, vaid ikka kohe päris halvasti.

Nagu tsaariaegsed tsiviilametnike auastmed

No nii, tuletame siis uuesti tõsiasja meelde: iga 50 Eesti elaniku kohta toimetab meil kusagil ringi (ja teeb ju 8 tundi päevas tööd) üks riigi-või omavalitsuse ametnik. Ja selle juures kasutame me termineid "tiigrihüpe", "digiajastu", "21. sajand jne". 

Teenistusastmete tabel andis kohe selguse ka palgasüsteemis. Mida rohkem paguneid, seda pikem rubla. Paguneid võis aga usina pugemisega juurde teenida. 

Pigem meenutab olukord rohkem kui sajanditagust Vene tsaari aegset ametnike tsiviilarmeed. No täitsa sarnane asi, Venemaal reguleeris neid asju teenistusastmete tabel, mis pani paika sõjaväelaste ning õukonna- ja tsiviilametnike positsiooni ja staatuse. 

Just nimelt – teenistusastmete tabel. Selle kehtestas muuseas juba Peeter I. Samas seaduses olid rangelt kirja pandud ka ametnike omavahelised suhted, teenistusredeli aluseks olid sõjaväelised auastmed. Sellega oli kohe selge, milline ametnik tohib rohkem lõugu laiutada ja rohkem otsustada, aga tegelikult oli see ametnike armee sisemine kaitsestrateegia, millest läbi oli võimatu murda.

Veelkord. Kui ikka tsiviilametnikel on auastmeid ja "tähtsuse järjekord" nagu sõjaväes, on see juba iseenesest täieliku bürokraatia aluseks. Vene kirjanduses on palju kirjutatud "väikese" ja "suure" ametniku konfliktidest, rääkimata konfliktist kogu muu ühiskonnaga. 

Teenistusastmeid omasid alguses lisaks tavalistele riigiametnikele isegi vaimulikkonna liikmed, teenistujate abikaasad, aga ka keisri õukonnas daamid. 

Teenistusastmete tabel andis kohe selguse ka palgasüsteemis. Mida rohkem paguneid, seda pikem rubla. Paguneid võis aga usina pugemisega juurde teenida. 

Ametnike palga kasv on tänane trend

Tuletame uuesti meelde. Iga 50 Eesti elaniku kohta teeb "kusagil midagi" üks riigi- või omavalitsusametnik. Sealjuures on õpetajaid – kes on küll riigipalgalised, aga ei kuulu "avalike teenistujate rühma" – iga 90 elaniku kohta üks, see on umbes 1 kümne õpilase kohta (lasteaiad ja koolid kokkuliidetuna).

Politseinikke on üks umbes 130 inimese kohta. Ja kui neid numbrikesi vaadata, selgub, et ametnike rohkusega on laialt üle pingutatud. Politseinike suhtnumbriga ühiskonnas võrreldes võiks ka ametnikke olla kaks korda vähem. 

Kui lihtsam on tooli vajuda ning saja muu ametkonnaga kirjavahetust pidada, pole isu kellelgi hakata riskantsema valdkonnaga tegelema, olgu selleks näiteks eraettevõtlus või töö erafirmas, kus alati on võimalus, et palk sõltub töö kvaliteedist ja projekt võib ka nässu minna.

Jõuame siinse loo algusesse tagasi ja mõtleme, mida see üha kasvav ametnike armee siis ka head teeb? Esiteks on trendiks ametnike palga kasv ja seda juba mõnd aega, mis meelitab sellesse mittetootvasse sektorisse uusi nägusid. Täiesti arusaadav. Kui lihtsam on tooli vajuda ning saja muu ametkonnaga kirjavahetust pidada, tegeleda "neitsioliivi" nime ning kraanikaussidega, pole isu kellelgi hakata riskantsema valdkonnaga tegelema, olgu selleks näiteks eraettevõtlus või töö erafirmas, kus alati on võimalus, et palk sõltub töö kvaliteedist ja projekt võib ka nässu minna.

Reegleid sigineb aina juurde, ametnike hulk aina kasvab, tsiviilametnike armee suureneb ning on juba ammu ringkaitsesse asunud. Kuidas on see võimalik, et keegi ei saa jagu mingist küünilisest ja uskumatult ülbest asekantslerist, kes on loa andnud laevadele pumbata Tallinna lahes ühelt aluselt teisele ohtlikke aineid? Mida aeg edasi, on sellest hulgast järjest raskem jagu saada.

Miks aga muutuvad seadused üha keerulisemaks, samal ajal, kui me oleme aastaid ohjeldamatult rääkinud riigisüsteemi lihtsustamisest? Tuleb välja nii, et ametnikkond käib poliitikutest lihtsalt üle, koos vorbitakse uusi totrusi ning on tekitatud teatud mõttes surnud ring, mille katkestamine on üsna raske. Bürokraatia toidab kõigepealt ennast, kui kedagi teist.

Seadusi on vaja oluliselt lihtsustada

Niisiis peaks ehk hakkama hoopis mitte uute ja järjest bürokraatlikema reeglite loomisest, vaid seniste ülevaatamisest ja kaotamisest. See punane pastakas võiks aga olla õige jämedat mõõtu. Ametnikkonnad tekitavad üksteisega põimitud tsirkulaare, saadavad lõputult kirju, täiendavad jälle tsirkulaare, bürokratiseerivad veelgi ja kodanik, loov ning reaalselt lisaväärtust tootev maksumaksja, läheb enne lolliks, kui suudab aru saada, mida ja kus parasjagu tahetakse.

Märkimisväärne on selle asja juures veel ametnikkonna kalduvus pidada ennast ilmeksimatuks ning oma otsuseid vaidlemise alla mitte kuuluvateks. Seegi on osa enesekaitsest.

Niisiis on selle nõiaringi katkestamine võimalik vaid juhul, kui selle taga on tõsine poliitiline soov – ja ka julgus hakata vastu pea 30.000 ametnikearmeele, kes on valmis viimase veretilgani selgitama, kuidas ilma NENDE tööta kukub Eesti riik kokku nagu mõttetu kaardimaja.

Muidugi ei kuku.

Kõige hullem on selle asja juures veel ametnikkonna kalduvus pidada ennast ilmeksimatuks ning oma otsuseid vaidlemise alla mitte kuuluvateks. Seegi on osa enesekaitsest.

Ning kui me ei taha endale rasvast ametnikukujulist kuuli pähe lasta, peaks seda riiki tõsiselt õhemaks kaapima hakkama. Ning uue asjatu bürokraatia tootmise lõpetama ja vana reeglistikku ning bürokraatiat märgatavalt lihtsustama. Peale selle võiksid seadused ka läbi paista. Eriti lollid seadused. Me peame aru saama, kust need tulevad, sest siis on võimalik pidurit panna.

Kolmandiku ametnike kohtade vabastamine säästaks riigile umbes 400 miljonit aastas.