Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

ELU 25 Jürgen Rooste: Euroopa mädapaised ehk 1930ndate vaimu vastu astudes (2)

Poola naised protesteerimas Katoliku kiriku ja pealesurutava abortide keelustamise vastu. Foto: Internet
Copy

Praegu on Euroopa mädapaised Ungari ja Poola, arvab kirjanik Jürgen Rooste. Muidugi: mädapaisete ravi on olemuslikult justkui kerge: kui need välja lõigata! Aga antud juhul on see vastumeelne ning lisaks ka peaaegu võimatu: mis oleks Euroopa Poolata? Mis oleks soomeugrimaailm ja Ida-Lääne mentaliteedi kokkupuutepunkt Ungari kantsita? Kuigi nende isevalitsejaks pürgiv Orban on olnud muidugi varmas toda soomeugripärandit avalikult salgama...

Kui Venemaa astub välja mõnest rahvusvahelisest programmist või organisatsioonist, mille eesmärgid ei teeni n.ö impeeriumi huve – nagu juhtus just soome-ugri asjandusega –, siis me väga ei imesta, sest me ei oota Venemaalt tegelikult midagi. Vähemasti, kuni Putini režiim ei lagune, kuni ühiskonnas ei toimu mingit üleüldist väärtusbaasi muutust, kuni ei hinnata ümber impeeriumi pärandit ja ajalugu. Seda muutust praegu kuskilt ei paista...

Mädapaisete lõikumisest

Küll aga on meil ootused-lootused nendele riikidele, kellega koos kunagi monstruoossest idablokist vabade riikide perre astusime. Muidugimõista ei ole kõik kunagi ideaalne – inimeste ootused elule on enamasti madalad ja materiaalsed, vastutusvõime ja -tahe väikesed, aga ikkagi poleks me vast uskunud, et vaevalt kolmkümmend aastat vabadust ja vastutust panab riike ja rahvaid ihalema autoritaarset korda ning võimu, paneb inimesi vabadel valimistel toetama samasuguseid mõtteid ja põhialuseid, mille vastu nad veerandsajandi eest varmalt võitlesid. Ja see, kui miski, on me lähitulevikue vaadates hirmutav.

Mis siis viga on, küsib nüüd nii mõnigi nina-alla-uriseja, kellele säärane “kõvakäepoliitikia” Eestiski meeldiks? Poolas-Ungaris on ju olnud vabad valimised, väärtuste üle kakleme niikuinii juba igal pool, las nad olla?

Praegu on Euroopa mädapaised Ungari ja Poola. Muidugi: mädapaisete ravi on olemuslikult justkui kerge: kui need välja lõigata! Aga antud juhul on see vastumeelne ning lisaks ka peaaegu võimatu: mis oleks Euroopa Poolata? Mis oleks soomeugrimaailm ja Ida-Lääne mentaliteedi kokkupuutepunkt Ungari kantsita? Kuigi nende isevalitsejaks pürgiv Orban on olnud muidugi varmas toda soomeugripärandit avalikult salgama...

Rahvaste tahe?

Mis siis viga on, küsib nüüd nii mõnigi nina-alla-uriseja, kellele säärane “kõvakäepoliitikia” Eestiski meeldiks? Poolas-Ungaris on ju olnud vabad valimised, väärtuste/maailmavaadete üle vaidleme ja kakleme niikuinii juba igal pool (ja seda õhutatakase teadlikult takka), et las nad olla, nagu on, see on nende “rahvaste tahe” ja just nõnda ongi võimalik näidata, et Euroopa Liit on midagi hoopis muud meile tänini tuttavatest liitriikidest või impeeriumidest.

Siiski: päris nii see ei toimi, sest EL on juba mingites asjades ühisorganism, s.t vähemasti peaks olema. Nt demokraatia toimise mudel, majandussüsteem jne pole enamasti mingi rahvulik eripära, rahvusriigi tunnus, need on suhteliselt sama alusega igal pool ja võivad nõnda vägagi hästi pädeda ühise aluslepingu põhipunktidena.

Olulisim ongi too vabaduse mõiste, mõte vabadusest kui sellisest – mäletate, mille eest me võitlesime! Millegipärast ei peatuta väga pikalt arutlemaks, mis on siis nood õigusriigi põhimõtted, mille sissekirjutamisega nt eelarvepoliitikasse pole mädapaiseriigid nõus. Mis on nii kohutavat säärase alusmõtlemise ratifitseerimises, kinnitamises?

Kui kohtud on parteide käpa all

Õigusriigi aluspõhimõtted (vastandina ebaõiglusriigile) hoiavad lahus võimud, ei lase poliitilisel ladvikul nt kohtuid kontrollida, s.t annavad võimaluse inimesel saada õigust võimumeeste vastu ka poliitiliste erimeelsuste korral. Demokraatia olemus määratlub siin just põhimõttes, et võimu kõrgeim kandja on ikkagi rahvas, inimesed. Mitte poliitiline ladvik, ja mitte ka enamus – enamuse võim on enamlus ja selle tagajärgi oleme me lähedalt näinud...

Baltoscandalil etendus poolakate tükk, mis keskendus muu seas katoliku kirikus levinud seksuaalsele ärakasutamisele. Seda tükki juba sel hetkel (mõni aasta tagasi) Poolas enam mängida ei lubatud.

Õigusriigis seisavad võimud lahus ning lisaks puudub ka poliitiline kontroll vaba sõna üle. Ungaris on ajakirjanduse haaranud oma kätte võimuparteile lähedased magnaadid. Nii Ungaris kui Poolas on keelatud nt “riigivastaseid” kunstiteoseid (kuigi need pole riigivastased, vaid teatud poliitiliste jõudude vastased – nood on end lihtsalt hakanud “riigiks” pidama) – mäletan, kui Eestis, Baltoscandalil etendus poolakate tükk, mis keskendus muu seas katoliku kirikus levinud seksuaalsele ärakasutamisele – kümmekonnast näitlejast vaid üks ei olnud kirikus kokku puutunud ahistamise või vägistamisega. Seda tükki juba sel hetkel (mõni aasta tagasi) Poolas enam mängida ei lubatud.

Nüüd on asjad hullemad: õigusriigi põhimõtetele hakkavad nood võimuparteid vastu just sellepärast, et nad on näinud suurt vaeva uuristamaks noid aluseid, kinnistamaks oma võimu igal tasandil, kogu struktuuris. S.t nad on tõesti loonud/loomas demokraatia sees süvariigi struktuuri, õigusriigi vastandit. Muide – see on märgiline, et tavaliselt on nood kõige kõvemad kisakõrid-kriitikud, kes fantastilisest süvariigist räägivad, esimesed, kes seda päriselt rajama hakkavad, kui võimule pääsevad (vt nt Mart Helme katseid moodustada oma riigi kodanike vastu suunatud eraldi politseireservi või püüdlusi prokuratuuri poliitiliselt allutada). Ungaris ja Poola on kohtud juba praegu võimuparteide ja nende kaudu valitseva ideoloogia käpa all – just see mürgitab me maailma, vabaduse mõtet seestpoolt.

Pooldiktatuuride tulek

Poola ja Ungari mädakollete ravimisega tuleb tegelda kõigi mõistuslike ja rahvadiplomaatiliste vahenditega – mõlemas riigis on olemas tugev opositsioon, kelle võimalusi ja vahendeid demokraatlike vahenditega võimule tulla on lihtsalt tunduvalt piiratud. Mõlemas riigis on tegelikult olemas teadlik rahvuslik foon, mis mõistab, et need võõrad, jõhkralt imporditud demokraatiavastased tuuled, mida parempopulistid kannavad (või täpsemini: mis neid kannavad), on lähituleviku suurimaks ohuks (nt kaasneb selle suunaga sageli suurkorporatsioonide ning naftariikide ärihuve esindav kliimamuutuse-eitamine jne). 

Vastutus ja vabadus on rasked asjad, me saame praegu – omal parimal viisil – vaid ungarlastele ja poolakatele toeks olla, meelde tuletada, et sellega on nagu trenniga: kui rohkem kannad, lähed tugevamaks.

Me peame aru saama: 1930ndate stiilis (pool)diktatuurid ja autoritaarsete kalduvustega võimud nõrgestavad Euroopat, nõrgestavad demokraatiat kui sellist. Neid on kerge, palju kergem alla neelata tugeva sisedemokraatiaga riikidest (võrdle Eesti ja Soome saatust 1930ndate lõpul). 

Ma olen täiesti kindel, et lähituleviku poliitilisse debatti jõuab meilgi mõte: mis iseväärtus sel demokraatial ja vabaduse ikka on, kui “põhiväärtused” on kaitstud ning inimeste igapäevavajaduste eest suures plaanis hoolt kantud. Vastutus ja vabadus on rasked asjad, me saame praegu – omal parimal viisil – vaid ungarlastele ja poolakatele toeks olla, meelde tuletada, et sellega on nagu trenniga: kui rohkem kannad, lähed tugevamaks.

Meeldetuletuseks on meil siin piiri taga Venemaa, ja veel mõnigi teine riik, kus tõesti oma peaga palju mõtlema ei pea. Või ütleme lausa: see oma pea kasutamine on ebasoovitatav, lausa tervisele kahjulikki. Kunagi ei tea täpselt, mis su pudru sisse sattuda võib... või mis pudru sisse sa ise sattud.

Tagasi üles