Mägironija Alar Sikk tegeles enne alpinismi just selle põneva hobiga

Mägironija Alar Sikk Foto: Lauri Kulpsoo

Kogenud alpinist Alar Sikk meenutas raadio Elmar päevaprogrammis oma kõige esimest mäevallutust. Kuidas mees põneva väljakutseni jõudis ja mil moel ta oma tähtsündmuseks ettevalmistusi tegi? Kuula ja loe järele! 

Alar Sikk rääkis raadio Elmar päevaprogrammis, et vallutas oma esimese mäetipu aastal 1998. «Sellest on juba nii palju aega möödas, mu esimene mägi oli Elbrus. Kõik õnnestus ja ettevõtmine oli minu jaoks väga lihtne. Kuidagi jube hästi tuli kõik kätte,» muigas kogenud alpinist oma rännakute algusperioodist.

«Enne Elbruse vallutamist tegelesin väga palju matkamisega - praktiliselt kogu aeg! Sõitsin läbi palju erinevaid piirkondi. Ühel hetkel kohtusin juhuslikult Jaan Künnapiga, kes oli parajasti planeerimas reisi Elbrusele. Läksin punti ja nii see kõik alguse sai,» meenutas ta.

Sikk avaldas, kuidas ta oma esimese mäevallutuse jaoks ettevalmistusi tegi. «Pean siinkohal lisama, et Elbrus pole tehniline mägi. Seda on lihtne ette võtta, puhtalt jõu ja võhma mägi. Eelis oli muidugi see, et mul on kaasa sündinud hea aklimatiseerumisvõime. Kui see osa on mägironijal korras, siis midagi keerulist seal pole,» märkis ta.

Tänapäeval on alpinistidel lihtne infot hankida. Alates võtmekontaktidest kuni kohalike oludeni välja, kõik on internetist kergesti leitav. Kuidas aga algav alpinist end näiteks paarkümmend aastat tagasi vajaliku infoga kurssi viis? «Eks need olud olid tõepoolest natuke erinevad. Samas, telefon oli siiski olemas ja omavaheline suhtlus oli palju intensiivsem. Oluline ja vajalik info õnnestus kõik ikkagi kätte saada. Lihtsalt läksime kohale ja tegime ära,» sõnas mees.

Sikk kirjeldas, et Elbruse vallutusele järgnes mõned aastad hiljem Džomolungma mäe tipp Himaalajas. «Džomolungma oli juba väga intensiivne ronimine. Ütleme nii, et ega lihtsaid üle 8000-meetriseid mägesid pole olemas, eks ta oli raske ja võtsin selle ette ehk liiga vara, kogemusi ju praktiliselt polnud. Õnneks oli jõudu ja võhma meeletult. Olin füüsiliselt päris tugev, kuigi tehniline pool jäi alla. Sealt sai alguse aktiivne ronimise periood, tegin palju suuri mägesid ja see kõik kestis aastaid. Lõpetasin suurema ronimise, kui planeerisin vallutada Himaalaja 8201-meetrist Cho Oyu tippu. See ettevõtmine lõppes minu jaoks õnnetult ja peale seda pole suuri ronimisi enam ette võtnud, lihtsalt pole tahtnud,» rääkis Sikk, kes on esimese eestlasena käinud Seitsme tipu klubi kõigil 7 eri paigus asuvail mäetipul.

«Tuleb tunnistada, et tehnilisi mägesid ma eriti teha ei oska...paljud ilmselt teavad, et mul on kõrgusfoobia. Mäed, mille puhul saab läheneda puhtalt füüsilise ning vaimse jõu pealt, õnnestuvad paremini,» muigas ta.

Uurisime alpinistilt, mida ta on tundunud hetkedel, kui tal on õnnestunud viibida maailma katusel. «Nii imelik, kui see ka ei tundu, üleval tipus pole mitte mingeid emotsioone. Ainus mõte on see, et kuidas kiiresti alla saada. Seal kõrgel pole mitte midagi...tuul vingub ja on üks suur tühjus. See on üsna vastik koht, pole midagi ilusat ega toredat. Lõpuks kui alla tuled ja jõuad oma esimese söögi teha....jaksad juba arutleda selle üle, kuidas ja kuhu edasi,» muigas ta.

Sikk täpsustas, mis kõrguselt algab tema jaoks tõeline mägi. «Mägi on alates 300 meetrit jalamilt - see tähendab, et Eestis mägesid pole. Meie Suur Munamägi on näiteks 318 meetrit merepinnast, teisisõnu, meil on künkad. Ronimine kui selline algab ikka jalamilt. Teatud mägede puhul on jalam päris kõrgel. Cho Oyu puhul baaslaager on küll tasase maa peal, kuid see jalam algab 5700 meetri pealt...just sealt alustatakse ka ronimist,» lisas ta.

Mees loetles võtmetegurid, mis on alpinismi edu juures kõige olulisemateks faktoriteks. «Raha on kindlasti kõige tähtsam. Teine oluline tegur on ilm. Kolmandaks toon välja õnne. Seejärel tulevad enda oskused ning jõud. Sul peavad olema vähemalt keskmised füüsilised võimed, mina ütleks, et mägironimine on pigem vaimne töö. Sul peab olema ka palju kannatust, eriti suurtel mägedel. Igasuguste pisiasjadega tuleb pidevalt rinda pista - küll on kuum, siis külm, siis sajab midagi või seljakoti rihmad hõõruvad, seal võib olla sada häda! Kui sa aga kõigest sellest üle oled ja oludega kenasti hakkama saad, siis pole sul probleemi,» märkis Sikk.

«Alt poolt vaadates paistab asi palju hullem. Tegelikult, kui sa seal sees oled ja toimetad, siis pole nagu midagi hullu,» muigas ta.

Sikk loetles mägesid, mis võiksid sobida just algajale alpinistile. «Maailmas on lihtsaid ja nimekaid mägesid. Esmategija võiks alustada näiteks Elbrusega. Kuid kindlasti ka Mont Blanc on hea mõte. Kilimanjaro on küll hästi kõrge, samas lihtne, midagi tehnilist seal pole. Sinu sportlik vorm pole nii oluline, ainuüksi see ei tähenda, et sa mägedes hakkama saad. Aklimatiseerumisel on palju olulisem roll. Mõni inimene lihtsalt ei sobi mägedesse, ta on 3000 meetri peal ja ongi kõik, ta lihtsalt ei harju kõrgusega,» rääkis kogenud alpinist Alar Sikk raadio Elmar päevaprogrammis.

Kuula täispikka intervjuud SIIT.

Alar Sikk Foto: Erakogu