Uusvada külavanem, MTÜ Uusvada Kultuuriküla juhataja ning Setomaa ülembsootska – ehk teisisõnu seaduslikult valitud Seto kunn – Järvelille Rein pajatab ühe ääremaa küla elluäratamisest.
Mõnele meist on antud rohkem - tal on annet. Andekus võimaldab luua ilma üleliigse pingutuseta. Tegelikult on vist ikkagi nii, et ilma andekuseta polegi võimalik midagi luua. Eks me kõik oleme näinud andetuse tulemust nii riigijuhtimises, masinatööstuses või teatrikunstis või ükskõik mis muus inimtegevuse valdkonnas. Sest ikka ilmuvad areenile järjekordsed Jaan Tatikad ning Saalomon Vesipruulid. Meist igaühes on peidus kõrgelennulised unistused olla keegi.
Andmine on andekuse mõõdupuu
Andmine või annetus on jällegi andekuse mõõdupuuks. Annetamine on ju eelkõike austuse ja tähelepanuavaldus, mistõttu võimaldab annetamine esile tuua tõelist annet. Annetus laseb andel elada ja luua kultuuri. Anne koos annetusega on isetoimiv tasakaalusüsteem, mis laseb andel areneda ja andja eriline andekus on anda siis, kui seda pole küsitud aga seda on vaja.
Annetuseta muutub anne nähtamatuks
Me ei vaja armuande, me võtame ise, mis meil vaja! Ka nii on arvatud, kuid see viib meid tasakaalust välja ja toob kaasa tavaliselt ebaõigluse ja türannia. Selline maailmavaade toob meile reeglid, mis pole meile loomuomased ning on ahistavad. Hävitavad looduse ja kultuuri ning kaotavad vabaduse. Lõpptulemusel jääb anne märkamata ning tunnustamata, anne muutub ilma annetusteta nähtamatuks, sest ta on ostetud või sunnitud olema kellegi oma.
Annetamine on jumalik
Anne on midagi välist, mis on meile antud. Meil on võimalik oma annet ainult arendada või siis mitte. Annet tekitada või ise omandada me ei saa, seetõttu on see jumalik kingitus. Seda sõltumata sellest, millist jumalat me usume või ei usu. Minu jaoks mahub selle jumaliku mõiste alla ka geneetiliselt päritud või tekkinud isikuomadus. Sellisel juhul saab selle pärilikkuse panna ka juriidilisse keelde ning rääkida hoopis pärimisõiguses esinevast mõistest „annak“. Millegi loomine on jumalik tegu, oleme ju jumalagi nimetanud loojaks. Loomine aga on võimatu midagi endast andmata, mistõttu just andmisest algab looming. Andmine ja annetamine on jumallik ja seetõttu on andmise rõõm suurem kui saamise rõõm, seda kinnitab rahvatarkus neile, kelle elus pole jumalal kohta. Annetamine on oluline just annetaja enda jaoks ja annetaja peab olema tänulik, et tal oli võimalus anda oma and. Annetuse tegemine võimaldab kogeda meie jumalikkust. Selles mõttes on annetus sakrament, toiming, mis teeb nähtavaks nähtamatu ning teeb meid loojaks. Vahest on päris keerukas aru saada kus andja muutub saajaks ja saaja andjaks.