Askur Alas: Reisimine pole kuritegu

Vastutustundlikult reisimist ei tohiks hukka mõista ega keelata, sest muidu võib siin konnatiigis lihtsalt hulluks minna, kirjutab vabakutseline ajakirjanik ja Islandi giid-tõlkija Askur Alas. [e-mail]

Praegu toimub Islandil juba mitu nädalat midagi erakordset. Üle tüki aja purskab selles vulkaanidest tulvil saareriigis üks tulemägi pealinnast kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel Geldingadaluris (mis tähendab Kastreerimise orgu, ilmselt ikka loomade). See pole kuskil liustiku keskel või kõrgete mägede taga tühermaal, vaid maanteest tunniajase jalutuskäiguga kaugusel. Kümned tuhanded islandlased ja ka turistid voorivad sinna hordidena, pargitud autoderivi on olnud viie kilomeetri pikkune. Inimesed imetlevad voolavat laavat ja kaugemal kaheksast lõhest purskavaid tulekeeli ja mõned küpsetavad isegi kuumadel kividel hot-doge. Muidugi järgitakse võimude juhiseid – kõndida tuleb tähistatud rajal, et mitte loodust rikkuda, ohtlike gaaside tõttu laavast allatuult minna ei tohi jne, oma rämps tuleb kaasa võtta, maskid jne. Aga vaadata saab, kui olla vastutustundlik. 

Küll tahaks sinna reisida! Aga eriti ei saa. 

Ühelt poolt on paljud riigid kehtestanud piirangud, nõutakse koroonatesti, vaktsineerimistunnistust, läbipõdenutel antikehade paberit, ja pealegi veel isolatsiooni jäämist. Ent üha rohkem on riike, kus vajalike tõendite esitamisel saabumisel isolatsiooni ei nõuta.

Teiselt poolt tundub, et meil on arvestatav hulk kodanikke, kes keelaksid võimalusel üldse reisimise ära (igatpidi piiratud on see niikuinii ja jäetud vaid lukuauk), ja kui seda teha ei saa, siis tuleb sotsiaalmeedias kõiki, kes reisida sooviksid, kõvahäälselt hukka mõista. Vaat et kurjategijateks kuulutada. Istuge kodus, muidu olete Eesti rahva vaenlased!

Minu meelest on rohkem argumente reisimise võimaldamise poolt. Aga reisida tuleb vastutustundlikult, nii et sa oled kindel, et sa pole ohuks ei endale, reisikaaslastele ega tagasi tulles siinsetele kaasmaalastele.

Muidugi on argumente reisimise vastu. Nendeks tuuakse, et reisijad suhtlevad rohkem ja neil on suurem võimalus nakatuda; kardetakse lennukites nakatumist, kus palju inimesi koos; võimalik on uue tüve sissetoomine; ja väidetavalt ei järgi paljud reisilt tagasi tulnud inimesed karantiinireegleid.

Minu meelest on rohkem argumente reisimise võimaldamise poolt. Aga reisida tuleb vastutustundlikult, nii et sa oled kindel, et sa pole ohuks ei endale, reisikaaslastele ega tagasi tulles siinsetele kaasmaalastele. Kui kõike seda teha, on saadav kasu suurem kui võimalik kahju. Kasu inimeste vaimsele tervisele, puhkusevajadusele, hilisemale tegutsemisvõime kasvule, isegi paremale tujule, ja sellest kõigest laiemalt kogu ühiskonna tervisele, kaugemas plaanis võiks oletada ka näiteks tülide ja koduvägivalla vähenemist. Reisimise keelamine viiks meid totalitaarsuse sugemetega režiimi, see on kallilt välja võidetud vabadus.

Vaatame statistikat

Terviseameti paari nädala tagustel andmetel on alates märtsist Eestisse sisse toodud 624 koroonajuhtumit, neist 135 Egiptusest ja 51 Hispaaniast ehk riikidest, kuhu puhkusereise korraldati. Turismifirmade Liidu juhi Tiit Pruuli andmetel moodustavad välismaalt sisse toodud haigusjuhtumitest suure osa Soome ja Venemaa, kus tegu on töörände ja perekondliku liikumisega, mitte puhkusereisidega. Pealegi moodustasid märtsis „imporditud“ juhtumid kõikidest Eestis registreeritud juhtudest vaid 1,5 protsenti. Seega ei maksa reisiselle ülemäära süüdistada.

Lennukites on koroonaajastul aga ohutum sõita kui näiteks bussiga, ohutum ka kui supermarketis käia, sest lennukis ringlevat õhku segatakse pidevalt välisõhuga.

Lennukites on koroonaajastul aga ohutum sõita kui näiteks bussiga, ohutum ka kui supermarketis käia, sest lennukis ringlevat õhku segatakse pidevalt välisõhuga, filtreeritakse HEPA filtritega (nt AirBalticu Airbus A220-300 puhul) ja kuumutatakse ringeldes 100 kraadi juurde pisikute tapmiseks, lisaks kannavad kõik maski. Vähemalt AirBalticu kinnitusel hävitatakse patogeenid 99,99% efektiivsusega.

Tunduvalt mõistlikum, kui reisimist keelata ja hukka mõista, on seda mõistlikult kontrollida ja tagada, et reisitakse turvaliselt. Lubada reisida kohtadesse, kus nakatumisnäitaja on kordades väiksem kui Eestis. Soodustada otsereise (tšartereid), et vältida ümberistumisi. Panustada nn rohelise passi kiiremas korras kasutuselevõttu üle Euroopa. Kommunikeerida paremini nõudeid ja nende täitmise vajadust. Vaktsineerida rohkem oma inimesi ja esimesel võimalusel, enne suve, ka nooremaid, kes reisima kipuvad. 

Muidugi on riigil lihtsam – näiteks välisministeeriumi suu läbi – öelda, et ärge reisige, kui just „vältimatut vajadust“ ei ole. Aga reisimise soov ei kao inimestel kuhugi ja ükskõik kuidas seda piirata, leitakse mõni lukuauk niikuinii. Pimedast talvest ja karmidest piirangutest väsinuna vajavad paljud Eesti inimesed oma sisemiste patareide laadimist, et eluga talutavamalt edasi minna. 

Aga mõned, nagu mina, laevad patareisid ka Põhjamaades. Islandil läksid äsja lahti ujulad ja veekeskused, mis tekitas kohapeal üleriigilise rõõmupuhangu. Ja Kastreerimisoru vulkaani ääres on kindlasti soe.