/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/14/13728514t1h3e8d.jpg)
Piirangute ajal võlgadesse langenud pere pidi pikalt vaid kiirnuudlitest toituma, meenutab isa. «Ringvaates» rääkisid nad, kuidas alustati toiduabi jagamisega ning nüüd ise annetustest sõltuvaks jäädi.
ABISTAJAST ABIVAJAJAKS ⟩ Tartu restoranipidajate pere kõhutäis sõltub nüüd toidupanga annetustest
Tartus suširestorani pidanud pere oli vaid natuke enam kui aasta eest ise see, kes otsustas Toidupanga kogumiskastidesse hakata annetusi tegema. Eelmise kevadeni läks Esingute pereäril hästi. Sealt said vajadusel tassi kohvi ka kodutud, kel muidu kuskilt midagi võtta pole. Hiljem hakati aga kord nädalas abivajajatele jagama ka restoranis alles jäänud toitu.
See läks aga kaugemalegi. Esingud hakkasid ka toidupanga kogumiskastidesse vähehaaval annetama. Panustati paari inimese kuu toidule. «Kuivatatud puuvilju, maiustusi - midagi, mis teeb meele rõõmsaks,» selgitas Erik-Eduard. «Ei tundnud, et see midagi erilist oleks. Kahe inimese toit, see pole ju palju.»
Ränk võlakoorem
Olukord muutus eelmisel kevadel järsult, kui eriolukord suširestoranil vaiba alt tõmbas. Nagu paljud teised, on ka nemad piirangute hammasrataste vahele jäänud ja pidid toiduabi tähtsuse oluliselt ümber hindama.
«Viimane sissekanne,» osutas ta külalisteraamatu kirjele eelmise aasta 24. aprillist. Riigi toe saamise nõuetele nad ei vastanud ning langesid ränga võlakoorma alla, sest üürileping lõppes alles pool aastat peale toiduäri peatumist.
«Väga paljudel oli raskem kui meil,» arvas pereisa siiski. Mitmed olid neid ka aidanud, kuid kriis sai restoranile ikkagi saatuslikuks. «Kahjuks need, keda aitasime-toetasime meie omal ajal, kadusid kõik ära,» tõdes Erik. Pere võlg oli möödunud sügiseks üle 5000 euro.
«Aasta tagasi olime meie abistajad, nüüd vajame ise abi,» võttis pereisa kehva olukorra kokku.
Sama juhtus ka pisitütre lasteaiakohaga. «Lasteaiadirektor oli ainus inimene, kes hoolis,» kirjeldas pereisa. «Tema telefonikõned ei olnud sellised, et millal te võla välja maksate, vaid - kuidas ma saan teid aidata?» Sama lasteaiajuhataja soovitaski pöörduda toiduabisse, mida pere oli varem toetanud.
/nginx/o/2021/04/14/13728603t1h539b.jpg)
Ootamatult abivajaja rollis
«Kui meie panustasime Toidupanka, võtsime me seda teistmoodi. Kujutasime ette inimest, kel pole kodugi,» kirjeldas Erik. «Me poleks kunagi arvanud, et satume ise sinna järjekorda.»
«Aasta tagasi olime meie abistajad, nüüd vajame ise abi,» võttis pereisa kehva olukorra kokku. Eriku sõnul tundsid nad algul, et nad ei vääri seda abi - neil on ju oma kodugi alles. Samas nähti selliseid peresid seal aga teisigi.
«Ilma selleta oleks ikka väga raske,» kinnitas Erik. «Tihti oligi nii, et ise toitusime vahepeal lihtsalt kiirnuudlitest, isegi leib ja sai kõrvale olid juba suur asi. Välja arvatud laps, tema peab kasvama, arenema, ei saa ja ei tohi kuidagi kokku hoida.»
Eriku sõnul oli kõige hullem hetk, kui korteri üürivõla pärast taheti neid kohtu alla anda ja välja visata. «See oli väga hirmuäratav,» tõdes Erik. Nüüd on need ajad aga möödas, suvi tulekul ning toiduabi kastist leiab maiustamiseks isegi tüki arbuusi.