ELU 25 ⟩ Geograaf Toomas Kümmel: Soomusrong haruteel ehk närvide sõda

Venemaa koondab Ukraina piirile vägesid, käib tõeline närvide sõda, kas Venemaa ründab Ukrainat või on see Putini režiimi järjekordne jõudemonstratsioon Ukrainalt ja läänemaailmalt soodsate välispoliitiliste otsuste väljakauplemiseks. Viimastel andmetel on Venemaa koondanud Ukraina piiridele 80 000 sõdurit, sinna hulka kuuluvad ka Krimmi juurde toodud väed. See on maksimaalne vägede koondamine selles piirkonnas alates 2014. aastast. Aken Ukraina rünnakuks võib avaneda aprilli lõpul.

Ehkki USA president Harry Truman oleks 1940. aastate lõpul Nõukogude Liidu ja selle kommunistlike satelliitide sõjalise ekspansioonile vastu seismisel eelistanud mõistet „närvide sõda“, tuli selle asemel käibele külma sõja mõiste. Mõiste „külm sõda“ käibesse toojaks peetakse inglise kirjanikku George Orwelli, kes kasutas seda Briti nädalalehes „Tribune“ 19. oktoobril 1945 ilmunud kirjutises „Sina ja aatomipomm“. 

Rahu, mis pole rahu

Orwelli arvates määras aatomipommi ilmumine kahe-kolme suurriigi käsutusse tuleviku, kus need koletuslikud üliriigid lepivad omavahel kokku teineteise vastu aatomipommi mitte kasutada. Seetõttu kujutas ta ette, et need üliriigid on pidevas külmas sõjas oma naabritega, mis tooks lõpu suurtele sõdadele kauakestva „rahu, mis ei ole päris rahu,“ hinnaga. 

Kõik otsused sünnivad Venemaal ühe mehe peas, kelle nimi on Vladimir Putin. Mis selles peas toimub, on ettearvamatu. Kuid selles peas toimuval on vähe ühist reaalsusega. 

Märtsis 1946 kirjutas ta ajakirjanduses veel, et Venemaa alustas külma sõda Briti impeeriumi vastu. Ametlikus poliitilises õhkkonnas kasutas külma sõja mõistet esimesena USA presidendi Harry Trumani majandusnõunik Bernard Baruch kõnes Lõuna-Carolina osariigi esindajatekojas 16. aprillil 1947. Tänases tähenduses läks külma sõja mõiste aga lõplikult kasutusse tänu ajakirjanikule, kahekordse Pulitzeri preemia laureaadile Walter Lippmannile. Ta kasutas seda väljendit oma välispoliitilistes kommentaarides New York Herald Tribune’is 1946. aastal ning koondas need kommentaarid 1947. aastal ilmunud raamatusse „Cold War“.

Putini narkootiline maailm

Varssavi pakt lõpetas ametlikult oma tegevuse 1. juulil 1991. 1. veebruaril 1992 kirjutasid Venemaa president Boriss Jeltsin ja USA president George Bush vanem alla deklaratsioonile, mis ametlikult kuulutas külma sõja lõppenuks. Venemaa agressiivne välispoliitika ja sõjalised agressioonid on toonud vähemalt närvide sõja tagasi. Venemaa hübriidsõjad on venitanud läänemaailma närvid katkemiseni pingule. Venemaal on üldse kõik hübriidne, isegi seal valitsev režiim on unikaalne hübriid Nõukogude Liidu imperialistlikust nostalgiast ja fašistlikust riigimudelist. Seetõttu on täiesti arusaadav, et Venemaa vägede koondamises kardetakse laiaulatusliku agressiooni ettevalmistamist Ukraina vastu. Kõik otsused sünnivad Venemaal ühe mehe peas, kelle nimi on Vladimir Putin. Mis selles peas toimub, on ettearvamatu. Kuid selles peas toimuval on vähe ühist reaalsusega. 

Putini maailmas unistavad lääneriigid hommikust õhtuni ainult sellest, kuidas Venemaa loodusvarad endale röövida, kasutades selleks viiendat kolonni, värvilisi revolutsioone ja ajaloo võltsimist. Riikide ja rahvaste vaba tahet oma elu oma äranägemise järgi sättida selles maailmas ei eksisteeri, maailm saab eksisteerida üksnes suurvõimude mõjutsoonidena, millest Venemaa on alatult välja tõrjutud. 

Kagebiidi arusaamad

Venemaa suhtumisest oma naabritesse on kõnekas episood USA endise riigisekretäri Condoleezza Rice’i mäletusraamatus „No Higher Honor“. Ta kirjeldas esimest visiiti Moskvasse riigisekretärina aprillis 2005 ja kohtumist Putiniga. „Meie esimese kohtumise ajal ei öelnud Putin otse, et USA tahab värviliste revolutsioonide abil Venemaad tema valitud kursilt tõugata, kuid see järeldus tekkis iseenesest. Putin ütles mulle, et ta on igasuguste tänavarevolutsioonide vastu. Öeldes, et rääkida Nõukogude Liidu taassünnist on rumal, tuletas ta vaatamata sellele mulle meelde, et uued iseseisvad riigid said oma institutsioonid ja materiaalsed ressursid Nõukogude Liidult. Seetõttu ei ole imelik, et Moskva ilmutab alati nende vastu huvi“. 

Putini maailmas unistavad lääneriigid hommikust õhtuni ainult sellest, kuidas Venemaa loodusvarad endale röövida, kasutades selleks viiendat kolonni, värvilisi revolutsioone ja ajaloo võltsimist.

See on tüüpiline kaageebiidi arusaam, et endised nõukogude liiduvabariigid ei näita Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase vastu üles küllaldast alandlikkust, igavest tänuvõlga. Kui Putinile ei olda piisavalt tänulikud, tuleb tänulikkusele sundida. 

Sanktsioonide arsenal

Selle taustal ei ole midagi imelikku, et terve maailma tegeleb praegu hommikust õhtuni iga informatsioonikillu püüdmisega, et analüüsida ja ennustada, kas Venemaa ründab sõjaliselt Ukrainat või mitte. Seekord on siiski palju asju teisiti kui varem, 2008. aasta Sakartvelo Lõuna-Osseetia ja 2014. aasta Ukraina Krimmi ja Donbassi sündmuste ajal. Esiteks puudub üllatusmoment. Teiseks on Venemaa tegevuse suhtes läänemaailma tüüpiline leplikkus ja järeleandlikkus asendunud USA uue presidendi otsusekindlusega. Piisab, kui lugeda USA ja Ukraina juhtide kõneluste protokolle. Nii on USA lubanud Ukrainale „vankumatut toetust“ Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsele ning Ukraina euroatlantilise integratsiooni (NATO) püüdlustele. 

USA Venemaale teada andnud, missugused sanktsioonid neid Ukraina sõjalise ründamise korral ees ootavad. Sisuliselt tähendab see tõelist majandussõda Venemaa vastu.

Muidugi ei hakka NATO sõdurid sõjalise konflikti eskaleerumise korral seal sõdima, kuid igakülgset relvaabi ja instruktoreid, kes näitavad Ukraina sõduritele, missuguseid nuppe tuleb moodsatel relvadel nende käivitamiseks vajutada, annavad eelkõige USA ja britid, ja on seda juba andnud. Teiseks on USA Venemaale teada andnud, missugused sanktsioonid neid Ukraina sõjalise ründamise korral ees ootavad. Sisuliselt tähendab see tõelist majandussõda Venemaa vastu. Sanktsioonide arsenali on USA lubanud lülitada naftaembargo, ülemaailmse pankadevahelise kommunikatsioonisüsteemi SWIFT väljalülitamise ja nn vene oligarhide läänemaailma pankade arvetel asuva kuldse triljoni arestimise. 

Propaganda masinavärk

Sellele vaatamata on Venemaa vägede koondamist jätkanud. Venemaa taktika on ajaproovile vastu pidanud provokatsioonide strateegia, süüdistada agressiooni ohvrit sõjalise konflikti initsieerimises. Sellel aastal on Donbassi relvarahus langenud juba 27 Ukraina sõdurit, hiljuti kisendas kogu Venemaa propaganda masinavärk viieaastasest poisist, kelle olevat justkui tapnud Ukraina droonilt heidetud lõhkekeha. See ilmselge fake news ja veel kavandatavad lähevad ühte ajaloolisse ritta kaubalaev „Metallist“ uputamise ja Mainila laskudega. Venemaa on lubanud oma kodanike kaitset Donbassis Ukraina rünnaku korral. Venemaa on andnud 400 000 Donbassi elanikule Venemaa passid, olukord sarnaneb seega Lõuna-Osseetia provokatsiooniga 2008. Nagu vanas soveti laulusalmis, et me oleme küll rahuarmastav riik, aga meie soomusrong on haruteel valmis. 

Teiseks rünnakusuunaks peetakse võimalikuks Krimmist lähtuvat Hersoni suunda, et jõuda Dneprini ja tagades Krimmi veega varustava kanali toimimine, mille Ukraina on praegu sulgenud. Ukraina–Krimmi kontrolljoonelt on linnulennult lähim kaugus Dneprini 72 km, kaugus Hersonini 90 km. On ka kolmas võimalus, mida ennustab üks autoriteetsemaid selle ala eksperte Andrei Piontkovski. Tema arvates võib Venemaa üritada saavutada kallaletungi esimeste päevadega suurt edu. 3-4 päeva pärast sissetungi lendab Moskvasse Prantsusmaa president Emmanuel Macron, mingi paber näpus ja Putin nõustub suuremeelselt vaherahuga. Putinil on jälle tükk Ukrainat käes, USA aga raskes seisus, sest justkui on mingisugune rahulepe saavutatud.

Venemaa asetab end kahvlisse

Venemaa on oma aktsiooniga pannud end tõelisse kahvlisse. Kui rünnak jääb ära, annab see Venemaa võimuladvikus, kus domineerivad pistrikud jõuametkondadest, põhjust süüdistada Putinit arguses. Sõjaline suuremahuline agressioon toob Venemaale samuti raskeid tagajärgi raskete majandussanktsioonide näol. 

Kiire reageerimise õppus võimalikule ohule näeb mai alguses ette õhudessantoperatsioone Eestis, Bulgaarias ja Rumeenias. Need on suurimad NATO õppused Euroopas alates 1993. aastast.

Aken Ukraina rünnakuks avaneb Venemaale ilmselt aprilli viimasel nädalal. Teed ja põllud on kuivanud kevadisest niiskusest. Mai alguses saavad täishoo sisse ka USA juhitud sõjaväeõppused Defender Europe 2021. Nendes õppustes osaleb 28 000 sõdurit 27 riigist ning need hõlmavad üheaegseid operatsioone rohkem kui 30 harjutusalal, mis ulatuvad Balkanile ja Musta mere piirkonda. Kiire reageerimise õppus võimalikule ohule näeb mai alguses ette õhudessantoperatsioone Eestis, Bulgaarias ja Rumeenias. Need on suurimad NATO õppused Euroopas alates 1993. aastast.