:format(webp)/nginx/o/2021/04/12/13723909t1h4f7f.jpg)
«Õhtul vaatan uudistest, kuidas inimesed Vabaduse väljakul maskita üksteist kallistavad ja tean, et vähemalt osasid näen ma kahe nädala pärast meil osakonnas hingamisaparaadi all. Enam ma ei ole vihane, ei ole isegi kurb.» See on vaid väike väljavõte koroonaosakonda appi läinud tudengi Annika Talvise karmist igapäevast.
«Ärkan 6.50, söön kiirelt ja sõidan tööle. Tööpäev hakkab kell 8 hommikul ja lõpeb 24 tundi hiljem. Riietun ja lähen palatitesse. Täna on mul neli patsienti, kõik hingamisaparaadiga. Olen jõudnud vaevalt kaks tundi tööl olla kui ühe minu patsiendi saturatsioon kukub. Kuna tal on kaasuvalt rasked haigused, on meditsiin ennast seekord ammendanud ja saame talle pakkuda vaid võimalikult valuvaba suremist,» sõnab Talvis sotsiaalmeediasse tehtud emotsionaalses postituses. «Vaatamata morfiinile sureb patsient aeglaselt ja piinarikkalt, hingamine läheb järjest raskemaks kuni ta lõpuks lämbub. Mina pean seda lihtsalt pealt vaatama, sest midagi ei ole rohkem teha.»
«Nüüd, kui üks patsient on vähem, saan mahti ka enda teiste patsientide juurde minna. Vaevalt olen jõudnud hommikused ravimid ära jagada kui kuulen, et kõrval palatis toimus elustamine, kuid kahjuks patsient suri. Saan teada, et see oli sama patsient, kellega me veel eelmine päev juttu rääkisime ja nalja tegime ja lootsime koos, et varsti ta saab siit ära. Saigi, aga seekord kirstuga,» jätkab ta.
/nginx/o/2020/12/08/13518188t1h6d3f.jpg)