/nginx/o/2021/04/12/13723802t1h84ad.jpg)
Kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid vaatab peaminister Kaja Kallase «valget raamatut», mis annab ühiskonnale markeeritud värvidega käitumiskoodid. Kas taoline tsirkulaar üldse tööle hakkab, on kaheldav. Ja see, kuidas saavutada ühiskondlikut «valget» – elik «õiget» käitumist, on juba filosoofiline küsimus. Enamasti inimesi represseeriv.
Paar kuud tagasi kirjutas peaminister Kaja Kallas kuulehte KesKus käesolevale haiguspuhangule mõeldes ühe ägeda loo – ta vaatas praeguse pilguga üle klassik Albert Camus (1913-1960) raamatut "Katk".
Linnatulek on lubatud, sealt väljumine keelatud, kinni lülitatud inimesed reageerivad kõik pagan teab kuidas. Jne. Aga ma ei hakka ju klassikut ümber jutustama.
Camus "Katk" pajatab meile Orlansi linna inimeste elukesest pandeemia ajal; aga vähe sellest: pigem ikkagi karantiinist ning inimvõimetest sulgemise ja suletusega hakkama saada. Jajah. Camus raamatus hakkavad kõigepealt surema rotid, pandeemia laieneb ning mingil hetkel saavad kohalikud võimud aru, et nüüd on vaja midagi ette võtta. Linnatulek on lubatud, sealt väljumine keelatud, kinni lülitatud inimesed reageerivad kõik pagan teab kuidas. Jne. Aga ma ei hakka ju klassikut ümber jutustama.
Paralleelid on igati olemas, Kaja Kallase vaade katkule KesKus' is oli lahe ning peaministri kirjanduslik analüüsivõime ja klassikateadmised kaugelt üle keskmise. Tõepoolest, katk nõuab erakordseid otsuseid, aga seda enam ajabki mind veidike õiendama peaministri valge raamat, mille on kirjutanud kokku kurat teab missugune suhtehaldur ja mis näeb välja nagu lõbus lasteaed katku ajal, mis omakorda ei ole lõbus.
Tite värvikarp
Camus raamatus saadi haigusest jagu, aga nagu heas ilukirjanduses alati, aimame me lugejana, et küll see ükspäev tagasi tuleb ja jälle inimesed rutiinist välja ajab. Ja kui inimesed on rutiinist väljas, hakkavad nad kaklema, omavahel kõikvõimalikke isekootud teooriaid vahetama ning satuvad meeleheitesse, sealjuures on igal kogunenud grupil oma vääramatu "õigus", "tõde" ja need kõik muud asjad, millega on kokku puutunud ju kodumaisedki klassikud.
Ega siis praegu teisiti. Jagu saadakse ikka, aga batsill elab omasoodu: kas muteerub või astub lavale uus peategelane, mis samuti tavapärase rütmi uppi pöörab, pahandusi sünnitab, kodanikkonna tülli ässitab ja lahendusi otsima paneb.
Kajal on nüüd valge raamat, mis tegelikult näeb välja nagu tite värvikarp, valgusfoor või spioonide poolt akna taha riputatav kardin, mille värv ütleb, et kas "õhk on puhas" või siis vastuoksa – "hodke eemale".
Kajal on nüüd valge raamat, mis tegelikult näeb välja nagu tite värvikarp, valgusfoor või spioonide poolt akna taha riputatav kardin, mille värv ütleb, et kas "õhk on puhas" või siis vastuoksa – "hodke eemale".
Valges raamatus on samuti värvikoodid; lihtsamalt aru saamise mõttes on neile värvidele midagi taha kirjutatud: lõpetage kogunemine, tõmmake minema, püsige kodus või lihtsalt: olge ettevaatlikud. Vahva värk. Maailmas on seoses uue katkuga seda juba kasutatud.
Ometi on sellel küljes oma naeruväärsed lõigud.
Lolli trotsi tulek
Kui kõik isehakanud arstid, mms-i rüüpajad, vandenõuteooriate spetsealistid ja muidu absoluutse tõe valdajad otsustavad koguneda, võib Kaja Kallas oma valge koodiraamatuga vehkida nii, et ranne jääb haigeks, aga see ei aita. Ja siin on küsimus peaministrile: valge raamatu ja värvidega mängimise asemel – kas poleks paslik lasta vastastel rahulikult koguneda, mitte neid politseivärvides omnibussi asetada ja minema toimetada?
Vabadus on kõigile kallis reliikvia, kõik on kodanikud ning raju sekkumine tekitab trotsi. Mida rohkem politsei mingit organisaatorit kuskilt minema tirib, seda suurem on võimalus, et keegi haarab ükspäev tellise.
Vabadus on kõigile kallis reliikvia, kõik on kodanikud ning raju sekkumine tekitab lolli trotsi. Mida rohkem politsei mingit organisaatorit kuskilt minema tirib, seda suurem on võimalus, et keegi valgustatud viroloog haarab ükspäev tellise, äsab akendesse ning jonn võtab maad juba füüsilise vastuolu näol.
Kahesajast protestijast saab kuussada, närvid on läbi ka, läheks kuhugi ja lõugaks, sest "riik" represseerib.
Ellen Niidu lastekas, mis pole üldse vaid lastekas
Ellen Niidul on suurepärane lasteteos, mis kõlbab ka täiskasvanutele – pealkirjaks "Suur maalritöö". Seal askeldab keegi kunstnik, kelle ülim õnnestumine on segada kokku valge värv – kõikidest teistest värvidest. Seal on Edgar Valteri pildid ning sissejuhatusena kirjas:
"Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata?"
Kaja Kallase katse justkui aga ei arvesta kõikide muude värvidega, teisisõnu: ka nende värvidega, kes käivad ennast püünel lehvitamas, kuna kardavad uut politseiriiki, sekkumist, politsei kojutungimist; neid, kes ei usu katku olemasolu vms.
Camus teoses olid samasugused, mis parata.
Kui õigust protestida – vabandust, ka isehakanud teadlastel – ei ole, ei ole ka Eestis Kaja Kallase valget raamatut. Siis pole ka Kaja Kallast.
Valge raamatu saaks kindlasti kokku siis, kui – Ellen Niidu kohaselt – kasutada kõiki ümbritsevaid värve. Ka siis, kui nad justkui peaministri nõunike mõistusele "vastu töötavad". Sest nende kodanikuõigused on samad. Kui õigust protestida – vabandust, ka isehakanud teadlastel – ei ole, ei ole ka Eestis Kaja Kallase valget raamatut.
Siis pole ka Kaja Kallast.
Katsuks ikkagi politsei mängust välja jätta.
Vastasel korral meenub hoopistükkis lapsena 1980ndatel aastatel igal päeval kell 15.00 kuulatud saade "Piirist piirini", mis alustas teatega, milline elektritarbimise režiim riigis parasjagu kehtib. Sellega tuli vaieldamatult arvestada.
Režiim iseenesest aga puhast valget ei võimalda, see on kindel.