Umbes 200 aastat tagasi oli Dhaka musliin maailma kõige kallim kangas, kuid tänapäeval ei teata sellest musliinist enam midagi ega osata seda ka valmistada.
Dhaka musliini võidukäik oli 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi Euroopas. Siis peeti aga selle kandjaid skandaalseks, kuna arvati, et nad on avalikkuses põhimõtteliselt alasti, kirjutab bbc.com/future.
Dhaka musliin pärineb tänapäeva Bangladeshist (18. sajandil Bengal) ja Dhaka linnast, kus olid osavad õhukese kanga kudujad. Dhaka musliin ei olnud selline nagu tänapäeva musliin, kuna seda valmistati keeruka 16-etapilise protsessiga. Selle musliini tooraineks oli ainult Bangladeshi püha Meghna jõe ääres kasvanud haruldane puuvill.
Dhaka musliinil on pikk ajalugu. Näiteks jõudis see antiikajal Vana-Kreekasse, kus musliinkangas pandi ümber jumalannade kujudele. Samuti kandsid musliini Vana-Rooma keisrid ja keisrinnad. Kindlasti olid üliõhukesest musliinist rõivad seljas ka Bangladeshi kuningliku Mughali dünastia liikmetel.
Dhaka musliini on nii paksemat kui ka õhemat, kuid kõige õhemat peeti väga kvaliteetseks. Kangal oli ka palju nimesid, näiteks «kootud õhk», ja seda on nimetatud ka «kergeks kui tuul».
18. sajandil Bangladeshi külastanud eurooplane kirjutas oma reisikirjades, et Dhaka musliin on nii õhuke ja libisev, et 90-meetrise kanga saab sõrmusest läbi tõmmata. Teine reisimees kirjutas, et 18 meetrit musliini mahtus kokkuvoldituna nuusktubakakarpi.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/01/13708392t1h563c.png)
Kui Bangladeshis valmistati esmaklassilisest musliinkangast sarisid ja jamasid ehk meeste tuunikalaadseid rõivaid, siis Suurbritannias kandsid musliinrõivaid aristokraadid, eelkõige naised. Neile valmistati kangast antiikaja kleite meenutavaid rõivaid. Oli neid, kelle arvates käisid naised siis kogu aeg ringi aluskleitides, mida ei olnud kombekas avalikkuses näidata.
18. sajandi Šoti karikaturisti Isaac Cruikshanki satiirilises trükises kujutatakse naisi, kes kannavad pikki erksavärvilisi musliinkleite. Selgelt on näha, kuidas istmikud, rinnanibud ja häbemekarvad paistavad riidest läbi. Pildi all on tekst «Pariisi daamid talvekleitides 1800».
Samasugust koomilist olukorda on näha ka sama sajandi Inglise igakuises ajakirjas, milles kirjeldatakse, kuidas rätsep näitab naiskliendile värskeimat moodi.
«Madame, see on tehtav vaid sekunditega. See on väga lihtne. Et olla moodne tuleb võtta endalt enamik rõivaid seljast ära,» teatas rätsep, kes võtab naisel seljast alusseeliku, korseti ja lõpuks käised.
Dhaka musliin oli läbipaistvusest hoolimata väga populaarne, muidugi vaid nende seas, kes seda endale lubada said. Ajastu kõige kallimat kangast kandsid näiteks Prantsuse kuninganna Marie Antoinette (1755–1793), Prantsuse keisrinna Joséphine Bonaparte (1763–1814) ja Briti kirjanik Jane Austen (1775–1817).
:format(webp)/nginx/o/2021/04/01/13708472t1h549b.jpg)
Nii kiiresti kui Dhaka musliin sai valgustusajastul populaarseks, sama kiiresti see ka hiljem kadus.
20. sajandi alguseks oli Dhaka musliin kadunud ja seda ei osatud enam teha. Sellest kangast rõivaid oli vaid erakollektsioonides ja muuseumites. Dhaka musliini keeruline kudumistehnika oli unustustehõlma vajunud.
Ülipeent musliini tehti puuvilla liigist Gossypium arboreum var. Neglecta, bengali keeles Phuti karpas, mis oli välja surnud. Kuidas see juhtus ja kas Dhaka musliini saaks uuesti valmistada?
Dhaka musliin sai alguse Bangladeshi Meghna jõe kallastel kasvanud puuvillataimest. See jõgi on üks kolmest, mis moodustab tohutu Gangese delta, mis on ühtlasi maailma suurim. Igal kevadel surusid pisikesed puuvillataimed hallist mullast läbi ja kasvasid suurteks taimedeks. Täiskasvanud taimedele tekkis kaks korda aastas üks nartsisskollane õis, millest said alguse valged puuvillapallid.
Need ei olnud tavalised kiud. Tänapäeval tehakse 90 protsenti kogu maailma puuvillast Kesk-Ameerika puuvillataime Gossypium hirsutum’i pikkadest ja peenikestest kiududest. Erinevalt neist sai Phuti karpas’t õhukesi ja kergesti katkevaid kiudusid. See võib tunduda probleemina, kuid sõltub, mida selliste kiududega teha.
Kadunud puuvilla lühikesed kiud ei oleks sobinud odava puuvillase riide valmistamiseks tööstusmasainate abil. Need olid selleks liiga peened ja katkesid kergelt, kui neid üritati niidiks kedrata. Bangladeshi Dhaka käsitöömeistrid taltsutasid keerulised kiud tuhandete aastate jooksul välja töötatud nutikate tehnikate abil.
Dhaka musliini saamiseks tuleb läbida 16-etapiline protsess, millest iga sammu tegid erinevad inimesed. See oli kogukonna ühine jõupingutus, et saada kvaliteetset ja õhukest musliini. Kaasatud olid nii mehed kui naised, nii vanad kui noored.
Kõigepealt puhastati puuvillapallid kohalikes jõgedes ja järvedes elavate Wallago sägade teravate hammastega. Edasi tuli ketramine. Lühikesed puuvillakiud vajasid venitamiseks palju niiskust. Seda etappi tegid oskuslikud noored naised varahommikul ja hilisel pärastlõunal ehk päeva kõige niiskemal ajal. Vanemad inimesed ei saanud seda teha, sest nad lihtsalt ei näinud niite.
Briti disainiajaloolane Sonia Ashmore avaldas 2012. aastal musliinist raamatu. Selles on kirjas, et väikesed puuvillakiud ühendati omavahel ning neid kududes tekib natuke kare, kuid nahal mõnus kangas.
Kanga valmimine võis võtta kuid, kuna klassikalised jamdani mustrid (enamasti lilli kujutavad geomeetrilised kujundid) kooti otse riidesse. Kasutati sama tehnikat, millega valmisid kuulsad keskaegsed Euroopa kuninglikud gobeläänid. Tulemuseks oli üksikasjalik kunstiteos, milles oli tuhandeid siidiseid kiudusid.
18. sajandil ei uskunud lääne inimesed, et Dhaka musliin on inimkätega valmistatud, vaid siis liikusid jutud, et seda koovad näkid, haldjad ja isegi vaimud. Oli ka neid, kelle arvates valmistati õhkõrna kangast vee all.
Bangladeshi käsitöönõukogu asepresidendi Ruby Ghaznavi sõnul oli Dhaka musliin võrreldes tänapäeva musliinkangaga palju kergem ja pehmem, kuid sellist kangast ei osata enam teha.
Ta lisas, et Bangladeshis Dhakas kootakse musliini siiani, kuid Phuti karpas’e puuvillaniidi asemel kasutatakse vähem kvaliteetsest puuvillaniiti. Seetõttu ei ole kangas nii peen, kui sajandeid tagasi.
2013. aastal kandis UNESCO Bangladeshi Dhaka traditsioonilise kudumisviisi vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Ammu enne seda, kui Dhaka musliin levis Euroopa aristokraatlike naiste seas, oli see tuntud Vana-Kreekas ja -Roomas, kus seda nimetati India kangaks.
Dhaka musliini on mainitud 2000 aastat tagasi kirjutatud raamatus «Periplus Maris Erythraei», mille autor on anonüümne egiptlane. Selles kirjeldatakse kauplemisvõimalusi ja navigeerimist tänapäeva India ookeanil, Punasel merel, Pärsia lahel ja Vahemerel.
Keiser Nero ajastu Vana-Rooma ametnik ja kirjanik Petronius (27–66 pKr) oli esimene, kes kritiseeris avalikult Dhaka musliini läbipaistvust.
«Pruut võiks sama hästi kui mitte midagi selga panna, sest see kangas ei kata midagi,» teatas Petronius.
Järgnevatel sajanditel kiidavad õhkõrna kangast mitu tuntud meest. Nende seas on 14. sajandi berberist maadeavastaja Ibn Battuta ja 15. sajandi Hiina reisimees Ma Huan.
Dhaka musliini hiilgeaeg oli Bangladeshi kuningliku suguvõsa Mughali ajastu.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/01/13708388t1h8fad.png)
Väidetavalt tänapäeva Usbekistani aladelt pärit sõjapealik lõi 1526. aastal Lõuna-Aasia impeeriumi ja 18. sajandiks valitses Mughali dünastia kogu India alakontinenti.
Sel perioodil kaubeldi musliiniga Pärsia (tänapäeva Iraani), Iraagi, Türgi ja Lähis-Ida kaupmeestega.
Mughali valitsejad ja nende naised kandsid harva midagi peale Dhaka musliini. Nad võtsid enda teenistusse selle kanga parimad kudujad ja keelasid väga peent musliini teistele müümast.
Legendi kohaselt tekitas kanga läbipaistvus probleeme. Valitseja Aurangzeb oli oma tütart hurjutanud, et miks ta ilmub avalikkusse alasti. Tegelikult oli tütrel seljas seitse kihti Dhaka musliini, kuid ta keha paistis kangast ikka läbi.
Dhaka kangal läks hästi kuni brittide saabumiseni, kui tuli krahh. 1793. aastaks oli Briti Ida-India kompanii vallutanud Mughali impeeriumi ja vähem kui sajand hiljem oli ala Briti Raj ehk kuulus Briti krooni Hindustani poolsaare valitsusalasse.
Britid said Dhaka musliini maitse suhu 1851. aastal, kui kangast esitleti Suurbritannia impeeriumi tööstusnäitusel. Kanga näitamine oli kuninganna Victoria abikaasa prints Alberti mõte, kelle eesmärk oli tutvustada Briti impeeriumi imesid.
Dhaka musliini meeter maksis siis 50–400 naela (55–472 eurot), mis on tänapäeva vääringus on 7000–56 000 naela (8260–66080 eurot). Isegi kõige kvaliteetsem siid oli siis 26 korda odavam.
Viktoriaanliku ajastu jõukad ostsid Dhaka musliini, sattusid võlgadesse ja laostusid.
Raamatu «Idas olevad kaubad 1600–1800» järgi hakkas Briti Ida-India kompanii juba 18. sajandi lõpul sekkuma Dhaka musliini tootmisse.
Kõigepealt loobus kompanii kohalikest ja teiste riikide klientidest ning asendas need Briti impeeriumi klientidega.
Briti disainiajaloolase Sonia Ashmore’i sõnul hakkasid britid Dhaka musliini tootmist ja müümist kontrollima. Nad survestasid ülipeene kanga kudujaid, nõudes neilt parema kvaliteediga kanga tootmist odavamalt ja rohkem.
Nagu teada, ei saa seda musliini kiiresti kududa, kuna selleks kasutatakse 16-etapilist vaevarikast protsessi. Kilogrammist puuvillast saab vaid kaheksa grammi peent musliini.
Ashmore jätkas, et Dhaka musliini kudujad üritasid brittide nõudmistega sammu pidada, kuid ei suutnud. Neile maksti kanga eest ettemaksu, kuna musliini valmistamine võttis aega kuni aasta. Kui aga klient ei jäänud kangaga rahule, nõudis ta ettemaksu tagasi. Kangakudujad ei suutnud brittide soove täita ja sattusid võlgadesse.
Viimase hoobi Dhaka musliinile andis konkurents. Kolooniaalsed ettevõtted, nagu Ida-India kompanii, olid aastaid dokumenteerinud neid tööstusharusid, millest nad kasu said, ja musliin polnud erand. Kanga valmistamise iga etapp fikseeriti täpselt ja üksikasjalikult.
Kui Euroopas suurenes janu luksuskangaste järele, tekkis ajend toota neid kangaid kodule lähemal. Suurbritannias Loode-Inglismaal Lancashire’is ühendas tekstiiliettevõtja Samuel Oldknow Briti impeeriumi teadmised ja oskused tollase tipptehnoloogiaga, milleks oli ketrusmasin. 1784. aastaks töötas ta ettevõttes umbes 1000 inimest.
Suurbritannias valmistatud musliin jäi Dhaka musliinist kaugele maha. Seda ei valmistatud Bangladeshi puuvillast ja kangas oli kootud väiksema arvu niitidega. Halvema kvaliteediga, kuid kiiremini valminud kangas suretas välja aeganõudva musliini valmistamise.
Kui Bangladeshi Dhaka piirkonda tabasid sõda ja maavärinad ning neist tingitud vaesus, hakkasid kohalikud kangakudujad tegema vähem kvaliteetset kangast. Teised loobusid üldse Dhaka musliini valmistamisest ja hakkasid põllumeesteks. Lõpuks kukkus Dhakas musliini tootmine kokku, seda nii kangakudumisest loobumise kui ka importkangaste tõttu.
«Oluline on meeles pidada, et musliini kudumine oli perekondlik tegevus - me räägime sageli kangastest ja sellest, kui imelised need olid, kuid nende valmistamise taga olid väga oskuslikud naised, aga ka mehed. Dhaka musliini tegemine hõlmas palju inimesi,» ütles Bangladeshi inimõigusaktivist Hameeda Hossain, kes kirjutas Bengali musliinitööstusest raamatu.
Ta lisas, et põlvkondade möödudes vajus Dhaka musliini tegemine unustustehõlma ja unustati ka Meghna jõe ääres kasvanud puuvill Phuti karpas.
Kuid Dhaka musliin on saanud 21. sajandil uue võimaluse, sest on neid, kes tahavad kadunud kanga tagasi tuua.
Üks neist on Bangladeshist pärit tuntud fotograaf ja fotoagentuuri juht Saifu Islam. Tema sõnul on tänapäeva musliinis iga ruuttolli kohta horisontaalseid ja vertikaalseid niite 40–80, kuid Dhaka musliinis oli 800–1200 niiti. Seetõttu oligi kangas õhkõrn.
Ruuttoll on pindalaühik, mis võrdub ühetolliste (2,54-sentimeetriste) külgedega ruudu pindalaga.
Islam sündis Bangladeshis ja kolis umbes 20 aastat tagasi Londonisse. Ta kuulis esimest korda Dhaka musliinist 2013. aastal, kui töötas ettevõttes Dirk, mis valmistas Bangladeshi jaoks ette Briti kanganäitust. Talle tundus, et midagi on puudu ja ta hakkas asja omal käel uurima.
Järgmise aasta jooksul kohtusid Islam ja ta kolleegid Bangladeshi käsitöölistega. Nad uurisid Dhakas, kus peent musliini kunagi toodeti, kas seal on musliinieksemplare ja inimesi, kes oskavad seda kangast kududa. Nad pöörasid pilgu ka Euroopa muuseumide poole, mille kogudes on Dhaka musliinist rõivaid.
Islami sõnul on Lääne-Euroopas üsna palju Dhaka musliini näiteid, kuid Bangladeshis peaaegu mitte ühtegi.
Islam ja ta kolleegid kureerisid Dhaka musliini näitust, tegid sel teemal filmi ja avaldasid raamatu, mille kirjutas Islam. Mingil hetkel hakkasid nad mõtlema, et võib olla õnnestub legendaarne kangas tagasi tuua ja seda uuesti valmistada.
Nad asutasid sel eesmärgil ettevõtte Bengal Muslin. Nende esimeseks sammuks oli leida õige taim. Tänapäeval ei ole üheski suuremas botaanilises kollektsioonis puuvillataime Phuti karpas’e seemeneid. Siiski õnnestus neil leida Suurbritannias Kew's asuvas kuninglikus botaanikaaias 19. sajandi herbaarium selle taime kuivatatud lehtedest. Lehtedest võis saada taime DNAd.
Olles relvastatud geneetiliste saladustega, läks meeskond tagasi Bangladeshi. Nad otsisid välja Meghna jõge kajastavad ajaloolised kaardid ja võrdlesid neil nähtavat tänapäevaste sateliidipiltidega. Nad tahtsid näha, kuidas on jõgi viimase 200 aasta jooksul muutunud, ja leida kohad, kus kunagi puuvillataimed kasvasid. Nad üürisid paadi ja asusid 12 kilomeetri laiuse jõe kallastelt ebatavalist puuvilla otsima.
Kõik paljutõotavad taimevalikud järjestati ja neid võrreldi originaaliga. Lõpuks leidsid nad 70 protsenti sarnase taime – põõsa, mis võis olla Phuti karpas’e esivanem.
Nad võtsid taimi kaasa ja kasvatasid neid Meghna jõe väikesel Kaspasi saarel, 30 kilomeetri kaugusel Dhakast põhja pool.
«See oli täiuslik paik, kuna pinnas on jõe setete tõttu viljakas,» selgitas Islam.
Nad panid sellel saarel 2015. aastal mõned seemned maha ja varsti olid taimed olemas – esimesed üle sajandi.
Meeskond korjas samal aastal oma esimese puuvillapartii. Ehkki neil ei olnud ehtsa Dhaka musliini valmistamiseks veel piisavalt taimi, tegid nad India ketrajatega koostööd, et kombineerida tänapäeval kasutatav ja Phuti karpas’e puuvill hübriidniidiks. Järgmisena tuli kangakudumine, mis osutus oodatust keerukamaks.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/01/13708391t1h16ca.png)
Bangladeshis on veel kudujaid, kes valmistavad musliini, kuid selle vähemate niitidega jämedamaid versioone. Islam lootis seega algselt oma oskusi lihtsalt täiendada ja õppida uut selle kohta, kuidas toota kvaliteetsemat riiet, mis on vanale kangale sarnasem.
Islami sõnul ei tahtnud mitte ükski kuduja väga peene kanga kallal vaeva näha.
«Kui ütlesin neile, et tahan 300-niidiseid kangaid, ütlesid nad mulle, et olen hull. Nad ütlesid, et tänavad pärandit sisaldava loo eest, kuid sellise kanga tegemist nad ette ei võta,» meenutas Islam.
Ta pöördus 25 kuduja poole, kellest üks pärast pikki selgitusi ja palumist nõustus.
Enamik Dhaka kudujaid on vaesed ja töötavad lihtsates onnides. Kuid Al Amini-nimeline kuduja lasi paigaldada oma töökotta temperatuuri reguleerijad ja õhuniisutid, et luua keeruka kanga tegemiseks vajalikud tingimused.
Puudu olid ka umbes 50 tööriista, mida Dhaka musliini tegemiseks on vaja, ja seega lasi meeskond need vanade jooniste järgi valmistada. Üks neist on shana, tükk bambust, millesse on lõigatud täkked, mis aitavad niiti musliini kudumise ajal õiges kohas hoida.
Kuus kurnavat kuud, palju improviseerimist ja rohkeid lõimesid hiljem oli Amin valmis saanud 300-niidise sari. See ei olnud siiski päris Dhaka musliin, kuid oluliselt parema kvaliteediga, kui ükski kuduja oli põlvkondade jooksul suutnud valmistada.
«Tal oli meiega koos töötamiseks vajalik kannatlikkust. Meie panustasime 40 protsenti pingutusest, ülejäänu tuli temalt,» sõnas Islam.
Kiirvaade aastasse 2021: meeskond on teinud hübriidmusliinist mitu sari, mida on juba kogu maailmas eksponeeritud. Mõned müüdi tuhandete naelte eest ja Islami arvates on sel kangal tulevikku.
«Masstootmise ajastul on alati huvitav omada midagi erilist. Dhaka musliini kaubamärk on endiselt võimas,» jätkas mees, kes püüab vana kangast tagasi tuua.
Meeskond jätkab puuvilla kasvatamist, kuigi nad olid sunnitud üleujutuste tõttu vanast kasvatamiskohast saarel loobuma. Nüüd kasvatavad nad puuvilla Meghna jõe kaldal. Asukoha eelis on see, et sinna pääseb paadita.
Islam loodab, et ühel päeval suudavad nad teha õiget Dhaka musliini, mille kangal on niitide arv selline nagu sajandeid tagasi.
Dhaka musliini tagasitoomise projekti toetab Bangladeshi valitsus.
«See on riikliku prestiiži küsimus. On oluline parandada oma mainet, sest Bangladeshi tuntakse kui odava rõivatööstuse maad. Tegelikult on olnud siin ajalooliselt kangas, mis on kõigist maailma kangastest kõige ebatavalisem. Võimalik, et uued põlvkonnad tunnevad selle vastu huvi, õpivad seda uuesti looma ega häbene selle läbipaistvust,» nentis Islam.