N, 2.02.2023
VILJAKAS PEOPÕUD ⟩ Kroonilised seltskonnalõvid jõudsid kriisiajal üllatava tõdemuseni: varem oli dilemma, kas minna baari või maale
Seltskonnahinged Ženja Fokin ja Allan Roosileht. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA
Kroonilised seltskonnalõvid jõudsid kriisiajal üllatava tõdemuseni: varem oli dilemma, kas minna baari või maale
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

«Lugematute esitluste ja ürituste galeriisid vaadata ja seltskonnamelust osa võtta oli lõbus, aga see sättimine ja jutustamine neil üritustel oli ikkagi paras ajaröövel. Nüüd on rohkem aega olla pojaga koos, veeta aega looduses, lugeda raamatuid ja tegeleda iseenda arenguga,» räägib jumestaja Reet Härmat, kes veel aasta tagasi oli kohal igal glamuursel kokteilipeol ja tooteesitlusel.

Mida teevad eestlastele tuttavad seltskonnahinged ajal, kui rahvas koos ei käi ning nende tegemisi kõmuveergudelt ei leia? Kes hakkas suunda mudima, kes põrutas välismaale ning kes andis privaatsõu Maxima juhatajale? Elu24ga vestelnud staarid tunnistavad, et on muutusi täis aastaga leidnud elule uue väärtuse.

Viirusega algas üks elu paremaid etappe

Aastaid meelelahutusäris tegutsenud Allan Roosileht (61) tunnistab Elu24-le, et kõige valusama põntsu on piirangud pannud tema tööelule. «Viimase arve kirjutas minu firma välja septembris ja peale seda pole mul laekumisi rohkem olnud, ainult ühe parkimistrahvi olen Kõlvartile ära maksnud,» avaldab raadiomees, kes teenib muidu pidudel leiba diskori- ja õhtujuhiametiga.

Elupõline raadiomees Allan Roosileht kokteilipidusid taga ei nuta. Foto aastast 2018.
Elupõline raadiomees Allan Roosileht kokteilipidusid taga ei nuta. Foto aastast 2018. Foto: Madis Sinivee/Postimees Grupp

Keeruline aasta teda murdnud pole, tuju hoiab Roosileht üleval koduste toimetuste ja Eestis rändamisega. «Ma olen elus nii palju asju läbi teinud, Vene sõjaväes käinud, nii et kui tekib depressioon või motivatsioonipuudus, saan ilmselt sellest üle,» kinnitab mees, et muret tema pärast tundma ei pea.

Küll aga valutab ta südant teiste pärast, kes on koroonakriisis rahahätta sattunud. «Ma tunnen neile südamest kaasa ja ütlen, et pidage vastu! Lõppude lõpuks ei ole see sõda, sõda põletab veel kõik maha ka,» räägib Roosileht.

«Sellist asja mul pole, et närin õudusest küüsi, kuna ei saa kuskile kokteilipeole minna.»

Igal mündil on kaks külge: juba pooleks aastaks tööta jäänud Roosileht kiidab, et eraelus läheb tal paremini kui kunagi varem. «Olen ju terve elu käinud kella peale tööl: kooliõpetajana kümme aastat, raadiotes otsesaateid teinud üle kolmekümne aasta. Praegu on üks minu elu paremaid etappe, kuna ma tõepoolest puhkan,» räägib mees.

Varem seltskonnaürituste keskmes säranud Roosileht peab nüüd sõpradega ühendust internetis. Vanemad sugulased on juba kätte saanud teise vaktsiinidoosi, nii et vaikselt taastub suhtlus ka nendega. «Sellist asja mul pole, et närin õudusest küüsi, kuna ei saa kuskile kokteilipeole minna. Need on sellised peod, kuhu minnakse selleks, et olla koos ja juttu ajada. Kui sellist võimalust pole, mis seal ikka. Ega see mind traumeeri.»

Vabal ajal tiirutab Roosileht autoga ringi Eestimaa kaunites paikades. Hiljaaegu käis ta Läänemaal Kiideva mõisa rannas rüsijääd vaatamas. «Seda on ennegi nähtud, aga tuleb otsida põhjuseid, miks välja minna, oma mõtteid liigutada ja vabastada,» soovitab raadiohääl. Kodus korrastab ta oma fonoteeki ja tõmbab vanade negatiivide pealt fotosid arvutisse. «Vaatan just praegu oma Barbadose ja Trinidadi reise ja imestan, kui ilus võib elu olla. Aga see aeg tuleb tagasi.»

Legendaarne diskor Roosileht oli varem kohal igal korralikul peol. Fotol keerutab ta plaate Haapsalu jaanitulel, aasta oli siis 2018.
Legendaarne diskor Roosileht oli varem kohal igal korralikul peol. Fotol keerutab ta plaate Haapsalu jaanitulel, aasta oli siis 2018. Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp

Roosileht möönab, et kõige tähtsam on ikkagi tervise eest hoolt kanda. Üks soome sõber olevat talle öelnud, et hakkas just koroonaajal õues jooksmas käima ning on kakskümmend kilo alla võtnud. «Ma kardan, et ma ei tunne teda äragi! Ta on juba seitsmekümnendates ja ütles, et pole ennast kunagi elus nii tervislikult tundnud,» räägib Roosileht.

Kuna vabast ajast seltskonnahingel puudust ei tule, on ta ennast appi pakkunud meditsiinitöötajatele. Raadiomees usub, et saab oma «mölapidamatust» rakendada, kui on vaja patsiente läbi helistada ja vaktsineerima kutsuda. «Helistan ja ütlen: «Tervist, valges kitlis näitsik Roosileht!» Ma olen ju suhtleja ja õhtuid ma nagunii praegu ei juhi,» märgib ta.

Pidudest prii jumestaja asus unistusi täitma

Jumestuskunstnik ja ilutoimetaja Reet Härmat (44) nägi seltskonnaelu närbumist pealt nii töö- kui eraelus, kuna ühe korraga kadusid nii kliendid kui ka peokutsed. «Kogu see valdkond on nii kokku kuivanud, sest pole enam pidusid, kus on rohkem soengu- ja meigiteenust vaja,» heidab Härmat valgust iluteenindajate sööti jäänud tööpõllule.

Kriisiaeg on nõudnud Härmatilt kiiret kohanemist: ka tema on kolinud tööga ühismeediasse ning proovib kätt «suunamudimises». «Testin hoolega ilutooteid ja annan tagasisidet tootjatele. Jagan ilusoovitusi ja teen ka iluteemalisi veebiseminare. Tore on ekraani vahendusel ikkagi ilu luua ja osalejate silmad särama panna,» kinnitab ta, et tööd jagub, kui ise piisavalt nutikas oled. «Mind päästis hullemast see, et ma pole pannud kõiki mune ühte korvi.»

Varem lõpmatuid seltskonnaüritusi väisanud Härmat on lõpuks leidnud aega rahulikult võtta ja iseendaga tööd teha.
Varem lõpmatuid seltskonnaüritusi väisanud Härmat on lõpuks leidnud aega rahulikult võtta ja iseendaga tööd teha. Foto: Erakogu

Varem igal seltskonnaüritusel kohal käinud Härmat tunnistab, et tundis esialgu lausa rõõmu, kui sai mullu märtsis eriolukorra saabudes hoo maha võtta. «Lugematute esitluste ja ürituste galeriisid vaadata ja seltskonnamelust osa võtta oli lõbus, aga see sättimine ja jutustamine neil üritustel oli ikkagi paras ajaröövel. Nüüd on rohkem aega olla pojaga koos, veeta aega looduses, lugeda raamatuid ja tegeleda iseenda arenguga.» Poeg Richard saab mais 19-aastaseks.

«Mind päästis hullemast see, et ma pole pannud kõiki mune ühte korvi.»

Möödunud suvel leidis Härmat esmakordselt aega ja võimalusi, et viia täide oma ammused unistused. «Reisisin kohtadesse, kuhu varem ei võimaldanud rahakott minna. Jalutasin üksipäini Milano toomkiriku katusel, sain järjekorrata imetleda Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaega». Lõpuks ometi sain Roomas Colosseumi igat kivi lähedalt uurida. Nautisin elustiili, mis oli varem olnud kättesaamatu.»

Ammuseid unistusi täitma asunud Reet Härmat sai Itaalias imeodavalt viimase hetke pileti La Scala balletigalale.
Ammuseid unistusi täitma asunud Reet Härmat sai Itaalias imeodavalt viimase hetke pileti La Scala balletigalale. Foto: Erakogu

Küll aga valutab Härmat südant laste ja vanurite pärast, kes on jäänud ilma seltsielust ja tavapärasest suhtlusest. «Mis toimub peredes, kus vanemad on räsitud stressist või on sõltuvuses ja vägivaldse loomuga? Kuidas mõjub lastele vanemate ärevus ja pideva hirmu foonil elamine?» muretseb jumestaja.

Muret tekitab ka lõputu vaenu ja hirmu külvamine, ühiskonna vastandumine ja kihistumine. «Õnneks on siin riigis igal inimesel alles õigus ise oma peaga otsustada ning käituda vastutustundlikult,» märgib ta.

Sada kätekõverdust ja kõik on jälle korras

Meelelahutusbisnise kehvast seisust teab rääkida strippar ja muusik Marco Tasane (46), kes saab esinemas käia ainult «põranda all», nagu ta ise ütleb. «Tegelikult kutsutakse ikka sellistele väikestele üritustele, hiljuti käisin Tallinnas ühele Maxima prouale esinemas, tal oli sünnipäev. Ikkagi käin, kui kutsutakse,» möönab ta, et päris kinni pole meelelahutuse kraane keeratud.

Tasane tunnistab, et hinnad on tal üsna odavad, kuid «mingi söögiraha ikka tuleb». «Olen kuulnud, et teised staarikesed, kes küsisid 3000 eurot, võiksid vabalt selle nullikese tagant ära võtta. Seda on näha, et rahval ei ole seda rahakest ikkagi. Siin ei ole midagi imestada, ärid on ju kinni kõik,» kinnitab mees, kes teenib lisaraha tervitusvideotega.

Strippar Marco Tasane on oma tegemistega kolinud põranda alla. Foto aastast 2015.
Strippar Marco Tasane on oma tegemistega kolinud põranda alla. Foto aastast 2015. Foto: Jaanus Lensment/Postimees Grupp

Tasase tutvusringkonnas on aga muusikuid ja hobinäitlejaid, kes ongi pidanud rahahädas ametit vahetama. «Neelavad selle uhkuse alla ja lähevad ladudesse tööle, taksojuhiks. Tegelikult see teeb neid vihaseks, nagu nad polekski vajalikud,» räägib Tasane, kelle sõnul on inimesed nüüd rohkem endasse tõmbunud ja mornid – isegi nutavad sagemini!

Meelelahutaja arvates on põhjus just selles, et seltskonda pole. «Peab ise olema liikuvam – kui jääd sinna arvutisse igasugu negatiivseid asju vaatama, siis tekibki see negatiivsus sisse,» õpetab mees, kellel on endal valus kogemus varnast võtta.

«Neelavad selle uhkuse alla ja lähevad ladudesse tööle, taksojuhiks. Tegelikult see teeb neid vihaseks, nagu nad polekski vajalikud.»

Tasane meenutab õudusega eelmist kevadet, kui koroonapandeemia Eestisse jõudis. «Tuttavad jagasid ja jagasid, et koroona teeb seda ja koroona teeb toda. Õhtul istun arvuti taga ja järsku vaatan, et keha läheb higiseks, kurgus hakkab kipitama ja tekib imelik tunne. Aga ma teadsin, mida ma tegema pean: panin selle arvuti kinni, tegin 100 kätekõverdust ja oligi jälle korras.»

Trenni saab teha ka õues! Marco Tasane soovitab eestlastel pidevalt liikuda ja korralikult magada.
Trenni saab teha ka õues! Marco Tasane soovitab eestlastel pidevalt liikuda ja korralikult magada. Foto: Erakogu

Sportliku eluviisiga Tasane püsib pidevalt liikumises ning käis lõppeval nädalal stuudios uut laulu salvestamas. «Avalikke üritusi pole ja trennid on kinni, aga leian lihtsalt muud vahendid selleks: teen kodus või õues,» räägib ta, kuidas eluvaimu sees hoiab. Samuti hellitab Tasane lootust, et aprillis avatakse trennisaalid. «Et rahvas päris hulluks kätte ei läheks vihast!» selgitab ta, miks seda vaja on.

Seltskond pärssis loomingulisust

Aastate eest Hollywoodi kõrgseltskonda sulandunud modell ja tõsielustaar Merylin Nau (27) ei tunne suurematest üritustest puudust. «Rannamaja» saatest tuntust kogunud kaunitari peetakse peoloomaks ja seltskonnahingeks, kuid tegelikult armastab ta olla omaette.

«Mul pole vahet, kas on koroona või mitte, sest seltskondadesse satun ainult siis, kui tuju tuleb,» räägib Nau, kes nimetab ennast üksikuks hundiks. Naine meenutab, et reisis juba 19-aastaselt üksipäini üle maailma ning ka Ameerikasse kolides polnud tal peret ega sõpru kaasas. «Kui olen inimestest eemal, tuleb mul rohkem igasuguseid ideid pähe ja seda paremini saan neid ellu viia,» räägib ta.

Eesti talvest šokeeritud Merylin Nau mõnuleb Dubais.
Eesti talvest šokeeritud Merylin Nau mõnuleb Dubais. Foto: Erakogu

Üks on siiski muutunud: märtsi alguseks oli Nau täpselt aasta aega kodumaal veetnud. Nii kaua pole ta siin järjest juba ammu olnud. «Tundsin ühel hetkel, et appi kui jube, ma pole aastaid olnud Eesti talves, minu jaoks oli see veidi õõvastav! Mõtlesin, et issand, kuidas inimesed siin aastaringselt elada saavad,» jõudis Nau kevade hakul masendavale arusaamale.

Hiljuti põrutaski ta Dubai päikese alla ning kinnitab nüüd, et tunneb ennast soojas kliimas palju paremini. «Ma arvan, et kui korra käid soojas kohas ära, siis see kindlasti võtab depressiooni vähemaks,» soovitab Nau teistelegi. Tema sõnul on praegu reisimine päris popp, kuid loomulikult tuleb seda teha ettevaatlikult.

«Kui ei ole võimalust kuhugi minna, soovitan tegeleda iseendaga, tegeleda hobidega. Inimene on ju tegelikult loodud suhtlema ja kui ei saa väljas käia ega ennast välja elada, siis on päris raske,» tunnistab Nau, kelle tuttavad istuvadki kodus ega käi kuskil. «Osad juba plaanivad reise ja küsivad minu käest, kuidas on ja kas ikka tasub tulla,» märgib ta, et ka teistel hakkab kodus passimisest vaikselt villand saama.

«Tundsin ühel hetkel, et appi kui jube, ma pole aastaid olnud Eesti talves, minu jaoks oli see veidi õõvastav!»

Nau räägib, et tema tuju aitab üleval hoida positiivsele keskendumine. «Kui tunnen veidi ebamugavat situatsiooni, siis püüan sellele alati leida võimalikult positiivse väljundi. Mulle ei meeldi negatiivsetele situatsioonidele näkku vaadata,» tunnistab ta.

«Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta?»

Stilist Ženja Fokin (36) tunnistab kohe, et tunneb seltskonnast puudust. «Loomulikult on kõik väsinud sellest «maskiballist» ja igatsen väga erinevaid seltskonnaüritusi, sest ega loovad lahendused kontorilaua taga sünni.» Stilisti arvates on loovus mõnusate koosviibimiste lahutamatu osa.

Samas mõistab ta, et praegu tulebki igaühel üksinda panustada, et viirusest võitu saada. «Sünnad, koosviibimised ja muud olengud saab sättida paremasse aega, et kui olukord normaliseerub, saame olla kui noored mullikad aasal, justkui «Suur Gatsby» aastal 2021.»

Alati seltskondlik Ženja Fokin väisis veel mullu septembris rahvusooper Estonia 115. hooaja glamuurset avapidu.
Alati seltskondlik Ženja Fokin väisis veel mullu septembris rahvusooper Estonia 115. hooaja glamuurset avapidu. Foto: Rasmus Kooskora/Rene Lutterus

Vaikus peomerel annab stilisti arvates suurepärase võimaluse endaga tegeleda. «Vaiksem ajahetk on ideaalne enda harimiseks, uute harjumustega alustamiseks. Väga mitmed nii kodumaised kui välismaa muuseumid on avatud virtuaaltuuriks,» vihjab Fokin.

Näiteks sõlmis stilist endaga kokkuleppe, et teeb igal hommikul joogat, et mõte püsiks selge ja «kuppel stabiilne». Fokin usub, et see võib aidata ka ärevuse ja depressiooni vastu. «Vahel tuleb auru välja lasta, igaühel on küll oma metoodika, olgu selleks sport või lihtsalt looduses viibimine. Ma ei tea ühtegi inimest, kes tuleks metsast või rabast tagasi ja ütleks: «Oi, kui paha oli!»,» märgib ta.

Fokin paneb südamele, et kui jaks ja võhm saab otsa, tuleb abi küsida. «Oled sa suur või väike, igaüks tahab, et teda ära kuulatakse, mõistetakse, ilma hinnanguid andmata.»

«Ma ei tea ühtegi inimest, kes tuleks metsast või rabast tagasi ja ütleks: «Oi, kui paha oli!».»

Loomulikult pole Fokini aasta möödunud vaid jooga, jalutuskäikude ja virtuaalsete muuseumite seltsis. «Kas see on just uus hobi, aga pigem juba meelde tuletatud vana lemmik: trajektoor elutoast külmkapi juurde ja tagasi,» naerab stilist oma harjumusi.

Nõnda tunnistab Fokin, et Netflixi-ralli pole talle võõras ja toob ühe oma lemmikuna esile sarja «The Queen's Gambit». «See mitte ainult ei mõjutanud kogu moe- ja trendivaldkonda, vaid tõstis ka Amazoni malekomplektide müügi taevasse,» nendib ta ja avaldab, et sai ka ise malepisiku külge. «Laadisin endalegi telefoni malerakenduse. Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta?»

Küll aga pahandavad Fokinit poliitikute näpuviibutused, mis tema arvates lihtinimesele sageli kaugeks jäävad. «Ei ole vaja suhelda kui sõimerühmaga, sest ähvardused vilisevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Paljudel on mure homse ees, kuidas tasuda makse ja tuua pere jaoks toit lauale. Sa ju ei ütle väikesele lapsele, kes küsib süüa, et ah, tead, pane mask ette,» kritiseerib mees.

Stilist ise on hetkel seoses tööprojektiga Balil. «Loomulikult annab soe kliima ja päike energiat väga palju juurde,» tõdeb ta rõõmsalt.

Enam ei pea valima, kas restoran või mets

Seltskondlik maailmarändur Kertu Jukkum (36) astus möödunud aasta märtsis saabunud olukorrale vastu positiivselt. «See on andnud suurepärase võimaluse tegeleda kõikvõimalike tegevustega, mis on väljaspool seltskonda ja seltskonnaüritusi,» kommenteerib Jukkum muutust elurütmis. «Ma arvan, et ma olen viimaste kuude jooksul viibinud rohkem metsas ja rabas kui varem terve aasta peale.»

«Minu meelest on ka see omamoodi huvitav, et ei olegi seltskonnaüritusi. Kui ma üldse millestki puudust tunnen, siis sellest, et oleks rohkem põhjuseid huuled ära värvida, sest mask peab ju kogu aeg ees olema,» ütleb ta naljatades.

Kertu Jukkum on käinud viimaste kuude jooksul rohkem metsas ja rabas kui varem aasta peale kokku.
Kertu Jukkum on käinud viimaste kuude jooksul rohkem metsas ja rabas kui varem aasta peale kokku. Foto: Erakogu

Nädalavahetuse melust Jukkum puudust ei tunne ja tõdeb, et on isegi tore, kui seda pole. «Kui varem oli kogu aeg dilemma, kas minna sõbrannaga restorani ja baari või minna maale ja metsa, siis nüüd ei ole enam probleemi. Ma just mõtlesin selle peale eelmisel nädalal, et pidi kogu aeg valima, aga nüüd on ainult üks valik.»

Loodusest rääkides toob Jukkum uue hobina välja talisupluse, millega ta aktiivselt terve talve tegeles. «Tänu sellele – ja nüüd ma võin seda öelda, sest kevad on ametlikult alanud – oli see mu elu esimene talv, mil ma olen täiesti terve olnud,» rõõmustab Jukkum ja lisab, et on samuti üks «fanaatilistest talisuplejatest», kes peab seda imeravimiks.

«Kui ma üldse millestki puudust tunnen, siis sellest, et oleks rohkem põhjuseid huuled ära värvida, sest mask peab ju kogu aeg ees olema.»

Nõnda näebki Jukkum olukorra positiivse küljena võimalust olla looduses. «Olla just nimelt koos üksikute inimestega või näiteks üldse üksinda.»

Ka hommikune jooksutiir on tema elus uus asi. «Teen hommikul kiire viis kilomeetrit jooksu. Mulle meeldib päikesetõusul joosta Toompea treppidest üles. Ja kui olla eriti romantiline, siis ma olen üritanud tabada seda hetke, kui hümn ka kõlab taustaks.»

Lisaks sellele on ta palju aega pühendanud lugemisele. «Kui ma olen linnas, siis see on ka väga hea võimalus olla iseendaga koos ja lugeda raamatuid, mis on kuhjunud ja mille jaoks ei ole olnud aega.»

Talisuplemisest on Jukkum leidnud lausa imerohu.
Talisuplemisest on Jukkum leidnud lausa imerohu. Foto: Erakogu

Praeguse ajaga kaasas käiva ärevuse ja depressiooni teemal rääkides pakub Jukkum, et nende vältimise saladus peitubki liikumises ja värskes õhus. «Aitab ka hästi konkreetne režiim, see, et ma magan oma unetunnid täis. Kindlasti on aidanud mind selle kõige juures alkoholi vältimine ja just nimelt aktiivne eluviis.»

«Kui ma mõtlen aastatagusele ajale, kui mul oli hästi suur ärevus, mida tulevik toob ja kui palju koroona endaga inimesi kaasa võtab või milliseks maailm muutub, siis täna, kui Eesti on tegelikult kriisis ja ikkagi numbritega maailma tipus, siis mulle tundub, et oskasin kaitsta iseennast ja tervist, sealhulgas ka vaimset tervist.»

Jukkum loodab, et selleks ajaks, kui seltskonnaelu taastub, on ta ära õppinud oskuse leida elus tasakaal. «Ma arvan, et kõike tuleb kogeda mõistuse piires. Me oleme sotsiaalsed olendid ja minu suhtlusvajadus ei ole kuhugi kadunud, aga tasakaalu leidmise punkt ja see kogemus võiks edasi kanduda. Et me ei unustaks ära olla rohkem looduses, liikuda rohkem ja magada oma unetunnid täis, lugeda rohkem ja teha asju iseenda jaoks!»

Märksõnad
Tagasi üles